Kas mullikas puhub mullikesi?
Suvi on see õnnis aeg, kui suur osa linnarahvast liigub maale. Kas niisama puhkama, mõnd lavastust-kontserti nautima või rändlindude kombel pesitsema. Suvilad lüüakse lille, muruniitjad pannakse käima ja toolid kolitakse verandale. Lühike imede aeg tuleb ära kasutada, enne kui tähed langevad ja lumi maas.
Linnad said alguse linnustest, ehkki vaid vähesed muinasaja linnused kasvasid linnaks. Kõrged müürid ja vallid pidid kaitset pakkuma, ent samal ajal olid need vaenlase sihtmärgid. Kuhu rahvas koguneb, sealt on, mida röövida. Läbi ajaloo on linnarahvas kannatanud rohkem kui maarahvas, sest sõjad, katkud ja näljahädad jätavad väheseid linnu puutumata.
Eestlaste ellujäämise garantiiks on hajaasustus. Lambakari, mis hoiab tihedalt kokku, on huntidele kerge saak, aga sellist karja, mis igasse ilmakaarde laiali jookseb, ei suuda hallivatimehed täielikult hävitada.
Linnastumise tõttu koondub rikkus aina tihedamalt suurematesse linnadesse ja nende ümbrusse. Ega Eestis neid va suurlinnu õieti polegi, Tallinn ja ehk veidi ka Tartu. Linnastumise teine ots on ääremaastumine. Külad, alevikud ja väikelinnad jooksevad verest tühjaks. Maaelust kaugenemine toob kaasa kultuuri lahjenemise ja traditsioonide nõrgenemise. Laulu- ja tantsupeod üksi eestluse juurikat elujõulisena ei hoia.
Maaelu tundmata ei tunta ka enam esivanemate pärandit. Tammsaare on küll kõigutamatu klassik, aga tema teosed pole kuigi linlikul lainepikkusel. Võitlus maaga jääb moodsale lugejale kaugeks eksootikaks, mis paljusid enam sügavalt ei puuduta.
See, mis maal kasvanud lapsele on iseenesest mõistetav, pole linnalapsele sugugi mitte. Ühes linnakoolis küsis õpetaja kuuenda klassi lastelt, kes on mullikas. Keegi ei teadnud. Polnud kuulnudki! „Äkki mullitaja?” pakkus üks õpilane tõsimeeli. Pole vist mõtet küsida, misasjad on „loog”, „lüpsik” või „sirp”.
Päike särab rõõmsalt. Linnarahva jaoks tähendab see rannailma ehk puhkust, maarahva jaoks heinailma ehk tööd. Ja nii need kaks rahvast omavahel kokku ei saagi.
Samal teemal:
