Kas me oleme tõesti tunnistajaks millelegi murrangulisele – millelegi sellisele, mida Eesti ajaloos pole veel ette tulnud ja millele praegu nimegi anda ei oska? On käimas vaikne revolutsioon… või lärmakas evolutsioon?
Teeme faktid selgeks. Eesti on jõudnud enneolematusse olukorda, kus iseseisva riigina pole veel oldud. Üks peaminister on püsinud järjest võimul 7 aastat, ja kui hästi läheb, tiksub tal ses ametis staaži lausa aastaid kümme. Tema erakond on olnud valitsuses ainsagi pausita 13 aastat (!). Mõni nimetab seda stabiilsuseks, mõni stagnatsiooniks. Maitseasi. Eesti demokraatiaratas hakkab tasapisi pöörlema samas rütmis küpsete lääneriikide omaga. Millest siis need nurinad, Harta 12 ja plaanid valitsemissüsteemi muutmisest? Ehk kuulub seegi täisverelise demokraatia juurde. Riiki saab alati paremaks teha.
Valitsust kukutada pole nagunii mõtet. Poliitilised jõujooned sätib kodanikkond paika riigikogu valimistel. Järgmiste valimisteni on paraku enam kui kaks aastat. Kui rahulolematum osa rahvast ei suuda nõnda kaua Reformi ja IRL-i abielu välja kannatada, jääb alati võimalus osta üheotsapilet Soome. Teisalt on küllalt neidki, kes ei taha valitsust sugugi kukkumas näha. Vanarahvas ütles, et võlg on võõra oma ja riiklik raamatupidamine olgu korras – vähemalt selle ülesandega on Stenbocki maja asukad ju hakkama saanud. Jah, siia-sinna oleks nutsu vaja, alati on vaja, aga kujutage ette, mis siis saab, kui Savipäts ja sotsid peaks võimu haarama! Kremli rahad ilmuvad kohe platsi ja Eesti riik müüakse Putinile! Piisab vaid valijaid suure paha vene karuga hirmutada – ja Toompea kuulub endiselt parempoolsetele.
Siiski paistab, et paljud eestimaalased on pigem valmis astmelise tulumaksuga kaasnevaks segaduseks – ikka parem, kui stagnaaeg. Õigupoolest polegi aga tähtis see, kas täispurjes võimukaravelli tüürivad valged või mustad, punased või sinised. Olgu oravad oma pisikeste isamaalastega võimul kasvõi viimsepäeva hommikuni, peaasi, et valitsetaks ausalt. Just see põhimõte ongi toonud inimesed tänavale ja tuhanded allkirjad Harta 12-le.
Prantsuse revolutsiooni möllus kaikus hüüe: „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!“ Oktoobrirevolutsiooni päevil nõuti rahu, leiba ja maad. Tänase vaikse revolutsiooni (või lärmaka evolutsiooni) nõudmised mahuvad ühe sõna sisse. Ausust! Veel üsna hiljuti oldi meil vabaduse nimel valmis kasvõi kartulikoori õgima. Mentaliteet pole muutunud. Külmutage pensionid, vähendage palku ja tõstke üleöö käibemaksu – aga ärge puutuge meie vabadust! Ärge erastage demokraatiat! Ärge valetage, ärge vassige!
Tänane kriis pole masu järelkaja. Rahastamisskandaal oli vaid sädemeke, mis pani püssirohutünni kärgatama. Rahvas nõuab läbipaistvat poliitikat, aateid ja riigimehelikkust. Las mujal Euroopas käratsetakse eelarvekärbete pärast. Eesti rahvas mässab ideaalide nimel. Ja see on midagi, mille tõttu ma olen (meelt avaldava) rahva üle uhke!
