Roheline raamat, millest meil viimasel ajal juttu on olnud, kõlab peaaegu sama kurjakuulutavalt kui saatana piibel. Aga rahvasuu räägib, et kuradit (käesoleval juhul viina- ja tubakakuradit) saabki välja ajada ainult teise kuradi jõudu appi võttes. Kui jumalasõnad ei aita, tuleb hirmusegase uudishimuga pöörduda musta maagia rüppe. Seejuures ei tohi mingil juhul valvsust kaotada, sest ohtliku nõidusega mässates võib vallandada kohutava õnnetuse. Alkoholipoliitika on hookuspookus, mis nõuab korraga täit aru ja hullumeelse julgust.
Jah, eestlane on joonud, joob praegu ja joob ka tulevikus. Kuidas annaks meie kodanike koostööd viinakuradiga vähendada? Häid lahendusi pole. Riik peab olema otsekui nukuteatri direktor Carabas Barabas, kes kergitab ühe käega alkoholiaktsiisi, pitsitades nõnda vägijookide tootjaid, teine käsi peab aga juhtima korravalvureid, kes salaviinavabrikuid jahiks. Ja taolistest põrandaalustest (tegelikult ikka maapealsetest) asutustest juba puudu ei tule. Kus piire seatakse, seal neid ka ületatakse. Suitsud ja alkoholi võib kauplustes ju kundede silma alt ära peita, egas nad sellepärast kuhugi kao. Viinaostja vanusepiiri võib tõsta kasvõi kolmekümnenda eluaastani, egas sellepärast viin ostmata jää.
Piirangud võivad tekitada katastroofilisi vastureaktsioone. Kuiv seadus, mis mitmel pool 1920. aastail kehtestati, pani õitsema musta äri. Kõik teavad, mispärast Chicago omandas tol ajajärgul maffiapealinna tiitli. Käsud ja keelud ei kasvata inimesi ümber. Teatud piirangud võivad kaasa aidata tsiviliseeritud joomiskultuuri tekkele, kuid kui mängus on kanged vägijoogid, on kultuuritus vältimatu.
Olen viimasel ajal kuulnud liigagi palju lausungeid stiilis „pole ka ime, et praegusel hullul ajal inimesed jooma hakkavad“. Noh, aga millal need ajad meie planeedil head on olnud? Viin ei aidanud isegi katkuajal, kuidas ta siis nüüd kõhtu täita ja arveid maksta aitab? Ärgem unustagem seejuures ka vana tõde – noored joovad rõõmust, vanad kurbusest. Mina näen siin ainult psühholoogilist probleemi. Suitsetamine ja viinaviskamine kuuluvad sõltuvusprobleemide hulka. Alkohol, siider ja õlu kaasaarvatud, on meelemürk. Nagu igal mürgil, on sellelgi nii tervendavad kui ka surmavad omadused. Juuakse aga ikka selleks, et meelt kaotada – unustada ümbritsev maailm, mis näib liigagi tihti ebaõiglane ja kindlusetu. Tahad olla ilusam, kobedam ja lahedam? Joo! Tahad murest lahti saada? Joo! Eskapism on selle asja nimi. Stressipall oleks odavam meeleheiteravim. Aktsiisivaba veel pealegi.
Joomarlus on kinnitus vaimsest kriisist. Ka nädalavahetuse tipsutajad püüavad ammutada enesekindlust õllepurgist või viinapitsist. Loomulikult on mõõdukas tipsutamine ka sotsiaalne norm, ühiskonna sügavamatesse kihtidesse uuristunud traditsioon, mis kuulub suhtluse juurde. Küsimus on selles, kuidas viinakuradiga kurameerides ikkagi see va mõõdutunne säilitada. Kellel alkosaatan juba paar sõrme endale kahmanud, leiab alati põhjuse purjutamiseks. Ja eneseõigustus on kõige kroon. Ise otsustan, mida ma oma eluga peale hakkan! Aga siin läheb mina-kummardamine metsa, sest ükski inimene pole teistest täiesti sõltumatu, isegi kui ta seda väga-väga tahaks. Joomase peaga kisklemiseks on vaja vähemalt kaht kraaklevat poolt ja noa võivad mõlemad makku saada, vindisena rooli istudes on võimalus üksipäini hauda lennata, aga ka keegi süütu inimene sinna kaasa kahmata, jne. Enesekeskse mõtteviisi ja joomahimu lõppsumma on masendav. Moraalilugemine siin ei aita. Mõõdutundetu viinaviskamine on kuritegu elu vastu.
Kui inimene tahab olla tõepoolest enda peremees, peab ta elul ohjad haarama. Viina ja tubakat ei saa peita selle eest, kes ei julge endale näkku vaadata ja oma nõrkusi tunnistada. Kainus ei alga egoismist ega odavast lõbujanust, vaid heast läbisaamisest iseendaga, oma mõtete ja tunnete juhtimisest ning raudsest tahtest olla parem. Mida iganes see „paremolemine“ siis kellegi jaoks tähendab.
