Tänavune aasta on olnud Eestis läbinisti kevadine. Ei, ma ei vihja värskendavatele sündmustele argipoliitikas ega ka jahedaks jäänud suvepäevadele. Jutt käib ikka Lutsust, kellel 125. aasta täitus, ja tema sajandivanusest esikteosest, mis ühtaegu kogu rahva silmailuks endiselt õitseb ja samas nagu kahupäine võilill oma seemneid igasse ilmakaarde laiali pillutab. Aprillis valisid eestlased „Kevade“ lemmikfilmiks ning tagatipuks andis Tartu Ülikool Arvo Kruusemendile rahvusmõtte auhinna. Väärikas tunnustus väärikale härrale!
Kruusemendi käe all valminud Paunvere-triloogia on tõepoolest Eesti rahva nägu. Võib üksnes aimata, kui paganama raske oli Lutsu filmikeelde tõlkida. Kuid see õnnestus! Kruusement ja tema meeskond kinkisid rahvale kopsaka aardekirstu, mille sisu ajas nõnda lihtsalt ei tuhmu. Ikka avastatakse sealt imetlusväärseid pärlikette ja kullakange – meie rikkus!
Õigupoolest tegi Arvo Kruusement seitse filmi, neli neist on juba unustusse vajunud ja ehk ongi nii parem. Egas kõik teosed saa olla meistriteosed. Kahju on aga sellest, et Kruusemendil ei õnnestunud ellu viia neid ideid, mis oleks meie kultuurilist rikkust veelgi suurendanud. Tegemata jäi näiteks „Nelikümmend küünalt“, lugu punavõimu lõugade vahele sattunud mehest ja tema kurvast saatusest, võltssüüst ja kalestumisest. Eesti kinod lausa kisendavad II maailmasõja keerdkäike valgustavate linateoste järele. Kus nad ometi on? Miks neid isegi praegu, sõnavabaduse ja liberalismi ajastul, ei sünni?!
Teiseks Kruusemendi nurilapseks, selleks kõige kuulsamaks, on mõistagi „Nimed marmortahvlil“, mille ekraniseerimisest unistas Kruusement salamisi juba sügaval nõuka-ajal, kusjuures rindele tormavate Tartu kommertskooli õpilastena kujutas ta ette "Kevade" poisse! Hea, et teised mehed töö ette võtsid – mis sest, et Kivikat eirates. Tasub meenutada, et kümne aasta eest, kui Nüganeni-Taska ühislooming esilinastus, oli Eesti film sügavas kriisis. Üheksakümnendate lõpul tekkinud põud päädis sellega, et 2000. aastal ei valminud siinmail mitte ühtegi täispikka mängufilmi. Pika ja raske sünnilooga „Nimed marmortahvlil“ tõi vaatajad taas filmi juurde – ja seda filmi oli kohutavalt vaja. Kasvõi noortele, kellele lihtsas ja arusaadavas keeles teada anti: näete, meie vabadus pole iseenesest sülle langenud! Kruusement on tunnistanud, et ta oleks oma versioonis rõhutanud rohkem ellujäämise rõõmu, surma võitmise ülevust. Loodame, et tulevikus vändatakse Vabadussõjast mõni film, kus oleks ka need teemad ja meeleolud lindlile jäädvustatud.
Vabariigi sajas aastapäev juba koidab. Küllap valmib selleks ajaks riigieelarvest pigistatud rahadega veel paar rahvuslikku kinotükki, mille kriitikud hea traditsiooni kohaselt „isamaaliseks propagandaks“ tembeldavad. Aga kunsti ja isamaalisust on võimalik ühildada, paljude maitsele vastavaks hõrgutiseks segada. Kruusement on seda tõestanud. Rahvas vajab filme, mis oleksid päris „meie omad“. Mitte igale jänkile ja prantslasele näitamiseks-vaatamiseks, vaid eheda Eesti meele alalhoidmiseks. Meie filmikunst kasvas välja ju Eesti Rahva Muuseumi tarbeks ülesvõetud etnograafilistest kaadritest. Seetõttu ei tasu ka rahvast kui tervikut ning eestlastele olulisi teemasid filmitoodangust kergekäeliselt välja praakida. Kruusement usub eestlaste püsimajäämisesse. Mõningate nüüdis-lavastajate töid vaadates jääb mulje, et sellist optimismi jagavad vähesed filmimehed... Kahjuks.
Aga vanameister Kruusemendile kummardust tehes ei saa jätta osundamata tema kevadiselt karastavaid sõnu: „Inimesed on väsinud vaatamast verd, püssipauke, seksi ja kõike muud sellist. Nad tahavad näha midagi lihtsamat, inimlikumat ja südamlikumat. Inimene tahab näha ilu ja head. Ta ju otsib seda.“
