Oma humanitaarsetel uurimis-ekspeditsioonidel olen seda küsimust inimestelt tihti küsinud. Vastuseid antakse seinast-seina ja laest põrandani: nimetatakse küll hingerahu, rõõmsat meelt, korralikku haridust, tugevat tervist, häid suhteid teiste inimestega ja lihtsalt õnne. Raha ei nimeta keegi. Ei tihata. Aga tühja sellest. Kõige sagedamini kõlab vastaja taustast ja eluviisist sõltumata üks kaunis sõna: perekond.
Olen küll suur teatrihuviline, kuid muusikaetendustele satun harva. Ooper pole mulle kontimööda, muusikalid nõrguvad mööda selga maha nagu vesi hane seljast. Ometi on üks muusikal, mida olen suisa kaks korda vaatamas käinud. „Helisev muusika“! See on ülimalt lihtne ja lummav lugu elu põhiväärtustest. Armastusest muusika, kodumaa ja perekonna vastu. Ja vaat toosama von Trappide pereansambel tuligi mulle taas meelde, kui mitmed nädalad tagasi telepurgist esimest „Perepeo“ saadet nägin.
Kes oleks võinud arvata, et pisikesel Eestimaal nõnda palju ehtsaid pereansambleid leidub? Tasub vaid imetleda seda söakust, mille najal enda olemasolust Maire Aunastele ning seeläbi kogu ilmarahvale teada antakse. Eestimaised von Trapid on täis elurõõmu ja isetegemise lusti. Kui Maire Aunaste juba kevadel teatas, et „Perepidu“ võiks nimetada hea tuju saateks, olin mõnevõrra skeptiline. Hea tuju? Odav meelelahutus? Veel üks rahva raha eest korraldatud karaokeprojekt? Kahtlused olid asjatud. Iga saate lõpul pidin tunnistama: tuju on tõesti hea! Rõõm ju nakkab. „Perepidu“ on pealegi ainus interaktiivne saade, kus võib kuulda üksnes eestikeelset (ja veidi ka armeeniakeelset) muusikat. Levilaule igast ajastust, tuntud estraadi, šlaagreid ja menupalu.
Finaali jõudnud kolm peret olid oma iseloomu ja koosseisu poolest väga erinevad, kuid samas neetult võrdsed. Ja võrratud! Võidubänd Dvin vääris ehk loorberipärga teistest tõepoolest tibake enam. Selle eesti-armeenia perepundi liikmete keskmine vanus jääb umbes 16 eluaasta kanti, kuid ometi lummasid nad hingestatud esitustega. Lõppude-lõpuks võitsid kõik – osalejatest vaatajateni. Raha ei anta kellelegi. Aga tühja sellest.
„Perepidu“ on läbinisti positiivne saade, kust skandaale ja intriige otsida ei maksa. Rahvusringhäälingu raudvarasse kuuluv Maire Aunaste tegi just seda, mida üks saatejuht tegema peab – ta liitis saate erinevad komponendid elegantselt üheks, jagas võistlejatele ja kohtunikele sõbralikke nöökeid, näidates hiilgava improviseerimisoskuse ja enesekindluse kõrval ka inimlikumat poolt – võitja väljakuulutamise ärevuses läheb isegi Aunastel oma saate pealkiri meelest! Korraks torkas mulle pähe, et Maire Aunaste on ju nagu nooremapoolne vanaema, kelle majapidamises terve suguvõsa jõulude paiku kokku saab, et üheskoos lustida. Kui poleks selliseid „vanaemasid“, kas leitaks siis enam üldse aega kokku tulla ja oma vereliini kinnitada?
Armastus muusika, kodumaa ja perekonna vastu on valatud geniaalsesse meelelahutuslikku vormi ning ETV-d ja Thori produktsioonifirmat võib selle puhul ainult õnnitleda. Loodetavasti saab „Perepidu“ tulevikus lisa, et vaatajaile argipäevarutus kosutust pakkuda ja meelde tuletada, mis on elus kõige tähtsam.
