Adolf Hitler
Diskussioonikatel, kus podisevad moodsa kunsti probleemid, kees hiljuti üle ja selle vaht on jõudnud koguni laiatarbemeediasse. Arutletakse nüüdiskunsti definitsiooni, rolli ja mõjude üle. Küsitakse, miks publik on kunstist kõrvale jäänud (ja kas ikka on?). Mõni äärmuslane jõuab vaidlustesse vahele hõigata, et praegusaja inimesele pole üldse mingit kunsti vaja! Kunstnikud pole ju muud kui mingid purkisittujad, perverdid ja hälvikud.
Purki libistatud junnide juures pole põhjust kuigi pikalt peatuda. Tragikoomilisel kombel on Toomiku fekaaliprojektist saanud moodsa kunsti sünonüüm ja las ta siis olla. Traditsioonilise maalikunsti ja graafika kõrvale mahub müriaad erinevaid kujutava kunsti tehnikaid, lisaks veel performance’id ja häppeningid, mida kitsamas tähenduses kunsti sildi alla paigutatakse. Seega on kunstispekter lai ning eeldatavasti sobiks miskit igale maitsele.
Laiem rahvamass pole aga kunagi kunstilembene olnud. Kõrge kunstiteadvus on intellektuaalide privileeg. Mis tähendab ühtlasi kohustust olla kursis moodsa kunstiloominguga ning seda asjakohaselt hinnata. (Ärgu nüüd arvatagu, et ma endast räägin. Mina jään pigem konservatiivide kilda, kuid pean oluliseks, et loovisiksust – tehku ta mida tahes – eelarvamusteta austataks.) Samas arvas kriitik Anders Härm aastapäevad tagasi antud usutluses, et ükski inimene pole nii loll, et ta kunstist aru ei saaks. Mine sa võta kinni – ehk saadaksegi aru. Kuid kas ka lepitakse?
Mart Sander, kellele pintsel ja molbert sugugi võõrad pole, teatas kord, et tänapäeva kunst on sünnitatud vaid vihkamisest ja šokeerimisvajadusest. Kui „ilusa“ kunsti advokaatide poolel sekkus ajakirjanik Mikk Salu, puistasid kunstiteoreetikud tema arvamusloo mõnitustega üle. Ilusat kunsti pole olemas, poja!
Mida ütleb aga ajalugu? Esiteks on võimatu öelda, millal sai kunstist kunst. Tuhanded kaljupildid ja koopamaalingud, mida kogu maakeralt leida võib, ei olnud loodud kunstina praeguses tähenduses, ometi alustavad kunstiajaloo leksikonid just neist. Teiseks puudub üksmeel, millal „ilus“ kunst ikkagi lõplikult ära pööras. Van Gogh’i saabaste, Munchi karje või Duchampi purskkaevuga?
Tuhnime sügavamal. Ka Hieronymus Boschi põrgukujutlus või Albrecht Düreri gravüürid inimloomusest ei vasta kindlasti klassikalisele arusaamale ilusast kunstist. Ristil rippuvad Jeesused või stseenid kristlike märtrite hukkamisest ei pidanud samuti vaatajale meeldivad olema. Vastupidi – kristliku kunsti eesmärk on olnud pakkuda mõtteainet, äratada vaatajas emotsioone. See üllas eesmärk ei ole kunstivallast haihtunud. Stiilile ja kompositsioonile esitatavad nõuded võivad ajas sinna-tänna loksuda, kuid teose tähtsaimale osale – sisule – ei tohiks ometigi ettekirjutusi teha.
Kus demokraatiat, seal igasugust kunsti. Vabas ühiskonnas ei saa olla „valet sorti“ loomingut. Kolmandas Reichis korraldati „mandunud“ kunsti näitusi, kus eksponeeriti läbisegi avangardistide ja vaimuhaigete töid. Korralik kunstnik pidi käsitlema romantilises laadis germaanlaste kangelaslikkust. Ka Nõukogudemaal ei sallinud võimuladvik lääne ees lömitavat, kodanlikku, isikukeskset kunsti. Noh, kunst kuulub ju rahvale. Stalini ajal tähendas see vastuvaidlematut nõuet kujutada „sotsialistliku tegelikkuse ilu“.
Tugevalt individualistlik, isepäine ja ausalt sisekaemuslik maailmataju, mille pinnal tõeline kunstnik tegutseb, ei ole ühelegi totalitaarsele jõule vastuvõetav. Kunst on jagatud kogemus, ta pole kunagi mõttetu. Sitajunn purgis võib olla psühhoosi sümptom, aga samavõrd ka ühiskonnakriitika. Lõikavalt otsekohene, kusjuures. Kunstnikud on tundliku meele ja väga mitmekihilise hingega inimesed, kes otsivad uusi väljendusvahendeid, vorme ja malle, et öelda välja seda, mis neil sees käärib. Öelda välja seda, mis tundub tähtis.
Kas kunst peaks olema ilus või vihane? – See küsimus on loomult normatiivne, vastus koosneks libedatest ettekirjutustest. Mina jään mäletama oma kunstiõpetaja sõnu: „Kunst peab kas meeldima või šokeerima, aga külmaks jätta ta ei tohi!“ Siin ongi see kompromiss, lihtsakoeline ja tabav. Vaja on näidata nii ilusat kui koledat, sest mõlemad kuuluvad meie ellu. Iga kunstnik leiab oma publiku. Kui meeles hoida, et kunstivabadus on sõnavabaduse alaliik, lakkavad loodetavasti ka väiklased vaidlused kunsti maitse ja maitsetuse üle.
