Neljasaja aasta eest istus inglise kuningatroonil James I, sügavale ajalukku sööbinud valitseja, kelle kõrgeaulikud kiiksud, nende hulgas omasooiharus, polnud alamate jaoks mingi saladus. Vastupidi, James olevat lausa kelkinud, et ta armastab Buckinghami krahvi „nagu Jeesus armastas Johannest“. James polnud vahest kõige eeskujulikum monarh, kuid piiblit tundis ta hästi ning leidis pühakirja ridade vaheltki tarkuseterakesi põhjendamaks oma ebaharilikke käike. Jeesuse ja tema noorukese lemmikjüngri palav kiindumus on motiiv, mida on sajandeid kasutatud viitena Kristuse sallivale loomule. Euroopa ja Ameerika usklike homoseksuaalide jaoks on Jeesusest kujunenud eelarvamustevaba armastuse võrdkuju – seda nii õrritavas, parajalt iroonilises kui ka täiesti tõsimeelses võtmes.
Jeesus oli juutide seas teisitimõtleja. Ta sõbrustas maksukogujate ja prostituutidega, mistõttu pole raske kujutleda, et ka „mehepilastajad“ ja „lõbupoisid“ võinuks tema kaaskonda kuuluda. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kaudu mitmetitõlgendatavad sõnad: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“ (Mt 19:12) Homoseksuaalsuse kaitseliinilt vaadatuna tähendaks „abieluks kõlbmatud, kes nõnda sündinud emaihust“ kõiki viljatuid, nende sekka saaks mugavalt liigitada ka omasooiharad – juhul, kui suudame taibata.
Igal juhul võib Uut Testamenti tõlgendada nõnda, et homoseksuaalsus kui nähtus iseeneses pole negatiivne, küll aga tormakad seksuaalsuhted. Mees võib armastada meest ja naine naist ka kristlastena – tõsi, ilma seksita. Abieluväline suguelu on pühakirjas taunitud, kuid armastuse jagamist lausa nõutakse.
Johannese nime kandva evangeeliumi lõpuosast võib lugeda järgmist: „Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?““ (Jh 21:20). Seda lõiku on mõningad usuliberaalid mõnuga tsiteerinud tõendina Suure Õpetaja ja noore apostli kireromaanist, juhul kui Johannese evangeeliumi autoriks arvata toosama Jeesuse soosik Johannes, kes endast kolmandas isikus räägib. Siiski tuleb nentida, et kui Uues Testamendis räägitakse Jeesuse armastusest, ei mõelda erootilist armastust, pigem „vennalikku“ või „sõbralikku“ ning kellegi rinnale nõjatumine tähendab antiikkirjanduse kontekstis tema kõrval lebamist. Akadeemiliselt poolelt on valanud õli tulle aga Websteri ülikooli professor Bob Cross, kelle sõnutsi oli Jeesuse ja Johannese läbikäimine „pederastlik suhe vanema ja noorema mehe vahel. Kreeka lugeja oleks sellest aru saanud.“
Eriti magusaks suutäieks neile, kes Jeesust homoks peavad, on Markuse salaevangeelium. Sellest väidetavalt spirituaalsemast evangeeliumivariandist ei ole säilinud muud kui kaks viidet Aleksandria Clementi käsikirjas, mis olevat avastatud läinud sajandi keskel Jeruusalemma lähedalt Mar Saba kloostrist. Jättes kõrvale teaduslikud vaidlused, kas tegemist on autentse materjali või võltsinguga, kujutavad kaks Clementi töös esinevat evangeeliumilõiku Jeesuse tulist suhet rikka Betaania noormehega. Toosama nooruk sobib suurepäraselt kokku olemasoleva Markuse evangeeliumi kahe katkendiga, esimene neist pärineb Jeesuse kinnivõtmise stseenist: „Ja üks noormees järgnes talle; sellel oli seljas linane rõivas paljal kehal; ja nad võtsid ta kinni. Aga tema jättis linase rõiva maha ja põgenes ära alasti.” (Mk 14:51–52) Teine katkend esineb Jeesuse ülestõusmise kirjelduses: „Nad läksid hauakoopasse ja nägid paremal poolel noore mehe istuvat, pikk valge rüü seljas, ja nad kohkusid väga. Aga too ütles neile: „Ärge kohkuge! Te otsite Jeesust Naatsaretlast, kes oli risti löödud; ta on üles tõusnud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta oli pandud!”” (Mk 16:5–6)
Markuse salaevangeelium kõneleb sellest müstilisest noormehest rohkem. Ühel õhtul tulnud nooruk õpetaja juurde „kandes linast rõivast palja ihu peal. Ja ta jäi temaga sel õhtul, kui Jeesus õpetas talle Jumalariigi saladust.“ Teises Clementi fragmendis mainitakse veelkord noormeest, „keda Jeesus armastas“. Öist toimingut, mis sisaldab pühendamist Jumalariigi saladusse ja armastust, mis seob kaht meest, on lihtne libistada tänapäevasesse tähendusvälja. Ka suudluses, mille Juudas Jeesusele annab, osatakse praegu näha vaid erootikat. Meestevaheline armastus saab nõnda kroonitud pühaduse oreooliga ning nende tõlgenduste sadulas olemegi jõudnud põhjuseni, miks Lunastajast on nüüdseks kujunenud muuhulgas gei-ikoon.
Avalikult omasooiharust tunnistanud popstaar Elton John teatas 2010. aasta veebruaris Ameerika ühes loetumas ajakirjas Parade: „Ma arvan, et Jeesus oli kaastundlik, üliintelligentne gei, kes mõistis inimlikke probleeme. Ristil andestas ta inimestele, kes ta risti lõid. Jeesus tahtis, et me oleksime armastavad ja andestavad.“ See mõtteavaldus levis kulutulena mitmel pool maailma meedias ning tekitas taas ägedaid sõnalahinguid kristluse rajaja identiteedi üle. Kuna nüüdisajal räägitakse niivõrd kõva häälega Jeesuse seksuaalsusest, sunnib see ka kristlike väärtusi teise pilguga üle vaatama. Kristlus peaks olema salliv usk, rõhutatakse aina enam. Üheks kinnituseks ristiusu liberaliseerimisest on tõik, et anglikaani kiriku ja Skandinaavia luterlike koguduste õpetajateks nimetatakse kapist välja tulnud homoseksuaale. Erandid on muutumas tavaliseks nähteks.
Kui ühiskond on jõudnud niikaugele, et aktsepteerida teatud liberaalseid väärtusi, nõutakse seda ka kirikult. Geikristlased ei ole enam nõus langetama valikut, kas olla avalikult homo või tõsine usklik. Nad võitlevad õiguse eest olla mõlemat. Moodsas popkultuuris kerkib selle võitluse peegeldusena esile teoseid, mis ehitavad – piltlikult öeldes – geiklubisse kabeli.
Silmapaistvaks juhuks, mis homoseksuaalsed ja kristlikud elemendid sotsiaalseks sõnumiks põimib, on Rootsi kunstniku Elisabeth Ohlson Wallini fotoseeria „Ecce homo“. 1990. aastate teisel poolel loodud tosin taiest, mis kujutavad Jeesust geina, on inspireeritud kunstniku AIDS-i surnud sõpradest. Ohlson Wallin põhjendas mitmel pool Euroopas esitletud tööde valmimist viha ja trotsiga, mida tekitasid temas kristlaste väited, nagu oleks homoseksuaalsus Jumala karistus. „Tahtsin näidata, et armastus on kõigi jaoks,“ kaitses kunstnik oma lähenemist. „Ecce homo“ kasutab gei-teema avamiseks evangeeliumide motiive ning sisaldab näiteks tööd, millel jalgrattal Jeruusalemma saabuvat Jeesust tervitavad värviliste õhupallide ja vikerkaarelippudega varustatud homoparaadilised. Teine töö viitab ristimisstseenile, kus alasti Jeesus seisab suletud silmil vees, samal ajal kui „Ristija Johannes“ teda intiimselt puudutab. Pildil „Mäejutlus“ räägib Jeesus teda ümbritsevate meestega, kes õpetajat andunult kuulavad. Ohlson Wallini vahest ühel sisendusjõulisemal taiesel lamab AIDS-i surnud Jeesus Neitsi Maarja põlvedel. Nõnda on kunstnik tabaval moel edasi arendanud keskaegset pietà žanrit.
Näitused leidsid laialdast vastukaja ning paiskasid liikvele usufanaatikud, kes püüdsid väljapanekuid rüüstata ja ähvardasid kunstnikku surmaga. „Ecce homo“ pildiseeriat võis näha ka 1999. aastal Pärnus, iga-aastase aktinäituse „Mees ja naine“ raames. Siingi ei õnnestunud kirikuautoriteetide kriitikast pääseda. Andres Põder, kes karjatas toona Pärnu Eliisabeti kiriku kogudust, leidis, et „Pärnu linn ei peaks olema koht, kus eksponeeritakse näitust, mida ristirahvas taunib” ning palus kohalikul linnavalitsusel piltide näitamine keelata. Näituse korraldaja Mark Soosaar eitas kellegi usuliste tunnete solvamist, soovitades puude taga metsa näha ning käsitleda skandaalset fotoseeriat moodsa kunstina, millel on midagi olulist öelda.
Küllap lisab lähitulevik veel hulga näiteid nüüdisaegsest kujutavast kunstist ja kirjandusest, aga ka teatrist, filmist ja popmuusikast, milles käsitletakse Jeesuse „uut olemust“. Nõnda pannakse proovile sajandeid püsinud tabud. Jeesuse kujutamisel homona või biseksuaalsena rõhutatakse nii tema inimlikkust, millega kaasneb loomulikul viisil seksuaalsus, kui ka tema kuulutatud piiritu, eelarvamustest vabastatud armastuse sõnumit. Seda kuvandit poleeritakse konservatiivsete kristlaste kiuste ning tuleb tunnistada, et meieni jõudnud Jeesuse sõnade ja tegevuse taustal ei olegi tema seadmine homoõiguslaste käilakujuks kohatu.
Samal teemal:
