Võttes ühte lausesse kokku kahe tarmuka koolipapa – Mauruse ja Wikmani – fundamentaalsed tarkused, tasub uue õppeaasta hakul rõõmsalt nentida: eestlane peab õppima nagu hull, sest iga eestlase siht saab olla vaid surematus. Hullumeelset õppimist sellesinase surematuse nimel annab aga mitut moodi korraldada. Loovuse arendamine, individuaalne lähenemine, tugevad põhikoolid, puhtad gümnaasiumid ja õpetaja töö väärtustamine on märksõnad, mis peegeldavad haridusvalla moodsat kurssi. Rääkimata e-koolist ja e-õpikutest. Esmane küsimus polegi vahest see, kuidas 21. sajandi koolis õpetada, vaid mida õpetada ja mida – kahjuks! – õpetamata jätta.
Liiguvad kuuldused, et uude gümnaasiumi õppekavva pole vanadel egiptlastel ja mesopotaamlastel asja. Neile piisab etteastest põhikooli programmis. Kreeklased-roomlased olevat tähtsamad. Kindlasti saab üht-teist kokku tõmmata ka kirjanduses, matemaatikas, füüsikas ja bioloogiaski. Pole aga õpetajat, kes ei laseks end häirida oma valdkonna nudimisest. Kooliuste taga nõuavad tagatipuks sisselaskmist ettevõtlus- ja religiooniõpetus.
Gümnaasiumilõpetaja peab teadma, kust raha tuleb ja kuidas ise äri ajada, kuulutavad majandusteadlased. Selleks, et arendada noortes terveid väärtushinnanguid, kõlbelist ellusuhtumist ja endassesüüvivat filosoofilist mõtteviisi, peab neile õpetama usundilugu, teatavad teoloogid. Õpilastele oleks vaja rohkem arvutiõpet, lisavad infotehnoloogid. Oleks vaja rohkem täppisteadusi, hõikavad insenerid. Oleks vaja riigikaitset ja kodanikukasvatust, arvavad isamaalased. Jah, ühel vaesel hingel, kes tahab ennast intelligentseks vormida, on vaja lõpmatult palju teada, mõista, osata… Kuid kas kool saab seda kindlustada? Lõppude lõpuks peavad moodsas gümnaasiumis õpilased olulisemad valikud iseseisvalt langetama. Nõnda ka tulevases elus.
Üks mu headest õpetajatest, kes tavatses käsitleda oma ainet võrdlemisi vanamoodsas vormis – tuubime ja kordame –, ütles ikka, et õpetaja peaks olema eelkõige teejuht, kes õpilasi käekõrval õigete teadmiste, väärtuste ning eluviisini juhatab. Inimeses endas peab olema uudishimu, tahtmist aina enam ja enam teada. Uudishimu on kütus, mille toel ajumootor üleüldse suriseb. Kui australopiteekused, meie kauged esivanemad, poleks tahtnud näha, mis kõik leidub ja toimub silmapiiri taga, ja kui homo erectus poleks selga sirgu ajanud, et tundmatute sihtide poole teele asuda, kükitaksime endiselt koopas, ilma interneti ja nanotehnoloogiata. Uudishimu, kallid sõbrad! Ainult uudishimu maailma ja elu, iseenda ja ligimese vastu aitab edasi. Viimaks viib see (vaimse) rikkuse, (hea) kuulsuse ja ehk isegi sulaselge õnneni.
Nõnda tuleb välja, et see, milliseid mõttesaadusi õppekavad sisaldavad, pole kah ülemäära tähtis. Kes huvitub ümbritsevast, teab ja mõtleb nagunii. Ta uurib ja mõistab. Kes aga mõistab, see ka hoolib. Kes hoolib, see ei hävita kõike väärtuslikku. Kui jätkuks vaid suure vaimuga õpetajaid, kes suudaksid õpilasi sütitada ja inspireerida, süstida neisse pisi-pisikese uudishimupisiku, mis tooks kasu paljudele. Sest õnnelik on rahvas, kelle seas on rohkem neid, kes tahavad pigem teada kui neid, kes tahavad ainult saada.
