Õnnistatud advendi- ja jõuluajal täituvad jumalakojad lõputu küünlasära ning punajumelise, rõõmust pakatava rahvaga. Põhjuseks ennekõike populaarsete lauljate osalusel toimuvad kontserdid. Ehkki kavast võib leida sageli „Püha öö“ ja „Ave Maria“, kuuluvad taolised üritused vaieldamatult ilmalikku elusfääri, ühte punti vilkuvate kuuskede, habetunud jõulutaatide ja kaubanduskeskustes hüsteeriat külvavate ostukampaaniatega. Kui kiriku maise peremehe ehk koguduse pastori tervitussõnad ja meieisapalve on välja kannatatud, asub publikum rahumeeli oma imetletud artiste kuulama, unustades sealsamas meid kõiki, ka patuseid ja paganaid, lunastanud Kristuse sünnipäeva.
Miks eestlased siiski niisama, ilma näpuvahele haaratud kontserdipiletita kirikusse ei astu? Õigemini, miks vähesed seda teevad? Tiina Jõgeda arvas Eesti Ekspressis, et põhjuseks on vähene kogukonnatunnetus (Miks me kirikus ei käi?). Eestlased pole üksnes ristiusust kaugenenud, vaid ka tugevalt individualistlikud, sageli enesekesksed. Paljude religioonide elujõud seisneb aga kogudustes. Traditsioone saabki jätkata üksnes kollektiivis, kus võimalus teineteisega kogemusi jagada ja nõnda meie-tunnet karastada. Uskumused liiguvad ikka inimeselt inimesele, põlvest põlve. Sotsiaalne raamistik hoiab mistahes usu järgijaid koos nagu kärjekannud mett.
Kirikudki on olnud suuresti sotsiaalkeskused ning seda mitte ainult usuliselt. Inimesed voorisid mitmest külast kihelkonnakantsi kokku, enne ja pärast teenistust räägiti uudiseid ja vahetati muljeid. Sajandeid hüüti kantslist maha ka ilmalikke teadaandeid, kuulutati välja seadusi ning anti nõuandeid igapäevaelu tarbeks. Tähtsaimad teated löödi kirikuuksele. Nüüdseks on kirikud kaotanud suure hulga varasematest funktsioonidest. Pastorgi pole enam maasool, vaid pigem muistsetest aegadest alles jäänud tühja targutav fossiil.
Eestis on selgesti tajutav veendumus, mille kohaselt ei kuulu usk avalikku ruumi. Usk on midagi väga isiklikku, millest ei tohigi kõva häälega kõnelda – juba ainuüksi seetõttu, et neid, kes sädelevi silmi jumalast pajatavad, pahatihti ullikesteks tembeldatakse. Enamik eestlasi ei pea end kristlasteks ja noodki, kes ennast ristirahva sekka sätivad, pole tingimata usinad kirikuskäijad. Olen vestelnud süvauskliku luterlasega, kelle viimane kirikukülastus jääb kaugele aastate taha. Tema arvates ei ela Jumal nelja seina vahel. Omaette palvetades või lihtsalt mõtiskledes jõuab inimene samamoodi oluliste tõdedeni. Jah, selline eraklik kristlus võib olla vaid üks paljudest võimalikest teedest taevariigi ja meelerahuni. Ehk ei pea kõik mesilinnud oma kogutud õietolmu ühisesse tarru poetama? Sotsiaalne läbikäimine kaasusklikega kindlustab küll pikemal ajateljel usu sitkuse, kuid olulisim on ikka see, mida jumala laps oma isaga silmitsi seistes tunneb.
Lõpetuseks ja eelneva kinnituseks väike soovitus Jeesuselt: „Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjalikud, sest need armastavad palvetada kogudusekodades ja tänavanurkadel, et nad paistaksid silma inimestele. /…/ Ent sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse, sule uks ja palveta oma Isa poole, kes on salajas ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sulle.“ (Mt 6:5-6)
