Teisipäevaõhtuti pakub rahvustelevisioon vaatamiseks Norra kõigi aegade menukaimat telesarja „Taevasina“ (Himmelblå). Iga osa meelitas fjordidemaa ekraanide ette keskmiselt miljon inimest, mis on peaaegu viie miljoni asukaga riigi kohta hämmastav tulemus.
Tahtmatult sünnivad seosed Taani seriaaliga „Küla“ (Landsbyen), mida samuti aastaid tagasi ETV-s näidatud. „Taevasina“ on siiski kolleegist tempokam, ühtlasema käsikirja ning värvikamate tegelaskujudega melodramaatiline suutäis. Õigupoolest näppasid norralased viljaka idee brittidelt, maailma parimatelt telesarja seppadelt, ent kohaldasid selle sujuvalt oma oludega (Briti sari kandis pealkirja Thousand Acres of Sky). Erinevalt eelkäijast toimub „Taevasina“ tegevus reaalselt eksisteerival Põhja-Norra kääbussaarel nimega Ylvingen.
Kui sama malliga lugu Eestisse ümber kantida, ei muutuks suurt palju. Kujutagem ette sarja, mida tutvustatakse nõnda: „Kokana töötava üksikema elu jookseb Tallinnas puntrasse ning ta otsustab kolida Osmussaarele, mille kooli ähvardab õpilaste vähesuse tõttu sulgemine. Saare elanikel on uusasukate vastuvõtmiseks vaid üks tingimus: tegemist peab olema perega, kus kasvab kaks last. Mehe puudumisel otsustab naine võtta kaasa oma parima sõbra, et koos õnnelikku perekonda mängida. Kõik osmussaarlased ei võta võõraid aga sugugi avasüli vastu.“
Probleemid – ääremaade elushoidmine esmajoones – paistavad olevat isegi kõrgeima elukvaliteediga riigis, trollide ja suuskade sünnimaal, sama tõsised kui meie õuelgi. Haldusreformi järele sügelevas Eestis oleks aga just „Taevasina“ taolist, maaelu positiivses toonis näitavat seriaali hädasti vaja. Isegi enamike tegelaste eesnimesid poleks põhjust muuta. Marit, Robin, Roland, Iris, Britt, Vivian, Karoline ja Klara on meilegi lähedased. No nii, „Pilvede all“ ja „Õnne 13“, tõmmake eest!
Milliseid järeldusi võib „Taevasina“ esimese hooaja põhjal Norra kohta teha? Esiteks: norralased on üks õige lõbus rahvas. Tööd tehakse vähe, aga laulu, tantsu, nalja, napsi ja hüva kõhupoolist saab iga kell. Ilmad on külmad ja tuulised, maastik rahutu, ent romantiline. Norralased käivad kirikus usinamalt kui ateismi kalduvad naabrid mujal Põhjalas. Küla hingeks on kirik, mitte kultuurimaja. Oslo on üks võigas urgas, kus öösiti luusivad ringi vaid narkarid ja lõbulinnud. Laevaühendus saartega on kehv. Mõnele transpordilaevale juhtuvad turistid olgu valmis, kui kapten üle parda lennates kisendab, et ta ei oska ujuda. Ja mis rootslastesse puutub, siis nemad on üks päris hirmus rahvas: tüüpiline rootslane on tige, truudusetu, seksinäljas, salakaval, armukade, ülbe ja mis kõige jubedam – kohe kui võimalus avaneb, tormab ta ihualasti merre suplema.
„Taevasina“ kinnitab, et inimhing – paiknegu ta merel või mägedes, põhjas või lõunas – vajab lõppude lõpuks vaid rahu. Natuke armastustki. Kui ta neid ka ei leia, siis hädasid tassib ta endaga ikka kaasa.
