Eesti keelde on siginenud uhke kõlaga mõiste: sotsiaalporno. Õigupoolest on tegemist pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele. Porno ise on teadupärast lühend sõnast pornograafia (porno – hoor ja graphos – kirjutan ehk siis vabas tõlkes: hoorakiri). Kas sellest tulenevalt kuuluvad kõik oma õigusi ja õnne taga nõudvad vaeslapsed, tudengid ning töötud prostituutide tsunfti?
Väike kõrvalepõige: kui Sulev Keedus sepistas valmis dokfilmi „Joonatan Austraaliast“, mis pühendab pika-pika filmilindi üksnes padujoomaritele, kel peanupp varahommikust saati soe ja sassis, kerkis sellest võimukandjate leeris paras hädakisa. „Kuidas midagi sellist tohib üldse näidata?!“ kiljatati. Uskumatu, kuid tõsi: mõnel pool koosnevad elulood eranditult mustadest pigmentidest. Ometi peavad filmispetsid Keeduse tööd üheks paremaks viimase paarikümne aasta sees valminud dokumentaalteoseks. Maitse asi, muidugi.
Tagasi televisiooni. Võsa-Petsi esmaspäevased raportid tegemistest Teises Eestis on teeninud sotsiaalporno veduri tiitli. Selle vagunitena on nimetatud muuhulgas saateid „Rääkimata lugu“ ja „Kodutunne“, värskeima väljalaskena lisandub nende sappa „Seks ja küla“. Mis on lastiks? Lihtsad inimesed oma muredega, vahel sekka ka tillukesi rõõme. Ei mingit glamuuri. Ei ühtki staari. Karvaseid-sulelisi see-eest küll.
Aeg-ajalt võib juhtuda, et neis saadetes räägitakse ka pärispornost. (Ainult räägitakse!) „Seks ja küla“ ongi kõditavatele voodijuttudele üles ehitatud. Liide sotsiaal- näib olevat aga pigem märk Eestis levinud jäärapäisest sotsialismivastasusest. Sotsialism, sotsioloogid, sotsiaalne – see kõik on ju miskit madalat, väärtusetut ja koledat, millest majanduskasvust toituv Eesti Vabariik peab hoiduma nagu vanapagan välgust.
Kõige lihtsam oleks silmad kinni katta ja kõigile sakste poole kätt väristavatele santidele käratada: „Kasige tööle!“ Probleemid aga jäävad. Mõistagi toob sotsporr tegijatele kõvasti kasumit, kuid televisiooni eesmärk ongi vaatajate tähelepanu köita. Seejuures ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele. Võsa-Pets, Seksi-Kadri ja Kodu-Kirsti on ühtlasi omamoodi sanitarid, kes kergendavad abivajajate murekoormat. Kuniks abivajajaid märgatakse, säilib inimväärne ühiskond. Sageli polegi mõnda juhtumisse kaamerate ja mikrofonidega vaja sekkuda, piisab kui tädi Maali ja onu Ants kellegagi rääkida saavad – olgu teemaks või rangete tabudega kaetud seks.
Teleriomanikud hääletavad pultidega. Niisiis peab ikkagi tunnistama, et sotsiaalporno läheb siinsetele vaatajatele korda. Teiste inimeste ellu on ju ikka põnev piiluda – kes naerab nähtu peale, kes nutab. Lisaboonuseks mõni elu, mis on viletsam kui teleka ees lösutajal.
P.S. Pealkiri viitab USA nurjatule komöödiale „Zack and Miri Make a Porno“
