Tarbimisühiskonnas on asjad olulisel kohal – nende hind ja suurus määrab tarbija seisundi kogukonna sees. Mida kallimaid asju suudab kodanik X enesele soetada, seda kõrgemal ühiskondlikul pulgal ta seisab. Mida suuremad häärberid linnaservas, seda suuremad mogulid seal sees. Kas inimesele on aga üldse nõnda palju asju vaja, nagu kokku kraabitakse? Loomulikult mitte. Enamikke kilinaid-kulinad pole eluspüsimiseks ega ka elu nautimiseks tarvis.
Kui miskit koguneb liiga palju, tekib reostus. Tänapäeval võib öelda, et see kehtib ka igat masti meediakanaleist katkematult tulvava teabe kohta. Juurdetootmine tähendab kapitalismimasina tööshoidmist, moodsas maailmas ei osatagi teisiti talitada. Lõpmatuseni siiski toota ei saa ning siin tekib mõttekoht. Inimeste hulk Maal paisub nagu antibiootikumidest vaba bakterikoloonia, kuid ressursid on endiselt piiratud. „Säästev majandamine“ jääb pahatihti tühiseks sõnakõlksuks. Odava tööjõuga Hiinas toodetakse meeletult igas mõõdus ja toonis kraami, mida ainult tarbida, tarbida, tarbida. Asjad on ju tarbimiseks, saate aru? Kui kodanik X-il on hunnik rasvast pappi, võib ta selle ka Hiinas toodetud vidinate peale raisata, kuid pikemal ajaskaalal pole ei tarbetute asjade loomine ega ka kogutud raha mõtlematu paigutamine nendesse säästlik teguviis.
Selleks, et midagi oluliselt muuta, on vaja ühtaegu kompetentseid ja moraalseid valitsejaid. Taoline idee viib tagasi Platoni juurde, kelle meelest võiks filosoofid olla parimad kuningad. Praegusesse geopoliitilisse olukorda ümber kandes tähendaks see, et maailma jätkusuutliku majanduse nimel peaks võimutüüri hoidma ennekõike rohelised erakonnad. Liberaalid, kes sündisid 18. sajandil, kapitalismi ja tööstusliku puhangu ajal, ei suuda pakkuda planeeti päästvaid lahendusi. Majandusliku liberalismi aeg peaks olema möödas, kuid reaalsus on mõistagi teine. Ka 19. sajandil töölisliikumisest võrsunud sotsid ei kõlba Maa tuleviku eest võitlema. Jäävadki rohelised ning võib-olla ka ammu moest läinud agraarerakonnad, kelle maalähedane poliitika aitaks üleilmastumise kahjulikku mõju pehmendada. Aga need on vaid helesinised ideaalid.
Ökoideede menukusele vaatamata on loodusalased teadmised vähenenud. Ei tunta enam kübara järgi seeni ega laulu järgi linde. Hea, kui linnastunud inimesed pojengil ja nõgesel vahet teevad. Loodusekäsitlused on muutunud liiga teoreetilisteks, side keskkonnaga jääb seetõttu üldiseks ja kaugeks. Endiselt pole selgust, kuidas teha kompromiss moodsa linnadekeskse majanduse ja looduslähedase eluviisi vahel. Karta on, et enne kui luksusjanu ja laristamistung haihtub, trambitakse Maa viljatuks mudamülkaks. Siis ei aita enam ükski asi.
