Taani verd teadusajakirja Imeline Teadus sõsarväljaande Imeline Ajalugu esimene number paneb kindlasti nii mõnelgi Herodotose jüngril suu vett jooksma. Just sellist, ahvatlevalt läikivat ja sisukat ajalooüllitist oligi meie meediaturul tarvis. Paraku on Imelisel Ajalool laias laastus samad kortsud ja soolatüükad, mis tema vanemal õelgi. (Imeline Teadus, võõras teadus)
Esiteks puudub ajakirjal igasugune side Eestiga. Siinne toimkond koosneb vaid tõlkijast, paarist toimetajast ja kujundajast. Teemad valitakse-kirjutatakse Skandinaavia peakorteris. Seetõttu ei tasu oodatagi lugusid muistsest priiusepõlvest või seitsmesaja-aastasest orjaööst, ei Vabadussõjast ega kardetavasti ka Laulvast revolutsioonist. „Suure“ ajaloo jaoks on Eesti ponnistused liiga pisikesed.
Kui Imelise Teaduse autoreid tuli lehekülje allservast luubiga taga ajada, siis mõne IA teksti juures puuduvad need sootuks. Reklaam kinnitab, et artikleid kirjutavad Põhjamaade parimad ajaloolased. Miks nood „parimad“ siis nii häbelikus kirbukirjas lõikude ja fotode vahele peidetakse?
Teemad katavad hiiglasliku ajalagamiku vaaraode päevist 21. sajandini. Uut teavet ajakiri paraku igas artiklis heldelt ei puista. Kaanelugu Sfinksi mõistatusest kordab samu fakte, mida võib leida juba stagnaaegsetest leksikonidest. Ka ülevaade Jeanne d’Arci imepärasest avantüürist mõjub vaid õrna mäluvärskendajana. Minu tähelepanu kleepisid enesele ennekõike inkade jumalatele ohverdatud Juanita Jääneitsi avastamine ja hulljulged kahurikuuli-artistid. Turistina oleksin tänulik viktoriaanliku Londoni vaatamisväärsusi tutvustava retke ning Elbe jõe tunneli sünniloo eest. Ka ehmatav sissevaade esimeste Saksa allveelaevnike eluolusse rikastab ajuollust uute teadmistega.
Pikk ja põhjalik lugu Hermann Göringi kuulsusetust (või hoopiski ülimalt kuulsast) lõpust väärib kiitust. Paraku näitavad kõik need natse tõrvavad lood Põhjamaades ja mujal endises kapitalistlikus läänes visalt püsivat ajalookäsitlust: Hitler oli väga paha poiss, aga Stalin pole kõneväärtki. Õnneks on siiski viimasel paaril kümnendil esile kerkinud mitmeid Lääne-Euroopa ajaloolasi, nende seas Norman Davies ja Richard Overy, kes tõmbavad Hitleri ja Stalini vahele kõhklematult võrdusmärgi, ent laiema avalikkuse teadmised näikse keerlevat ikkagi vaid Natsi-Saksamaa kuritööde ümber. Paistab, et põhjamaade ajaloolased ei kavatse seda muuta.
Teine ilmasõda sügeleb Eestis aga edasi. Üksnes kohalikud ajaloolased aitavad oma asjatundlike kirjutistega süngeid arme kratsida. Selles osas ei ole Imelisel Ajalool vastast Tunale. Paraku on Tuna kitsalt akadeemilise suunitlusega ega jõua paljude huvilisteni.
Järsku annaks Eesti alamail siiski Taani kuningaga läbi rääkida, et ta lubaks oma ajakirja ka matsirahva lugusid. Lihtsalt aktsendiks ja kõrvalepõikeks. Pealegi, kui mõne rahva ajalugu vääriks epiteeti „imeline“, siis on baltlased kindlasti parimateks kandidaatideks.
