Kuidas tekib headus?

Jõulud on veider aeg. Just nüüd löövad heategevuskampaaniad täisvõimsusel lokkama, otsekui püütaks sellega siluda aasta jooksul kogunenud hoolimatust, kadedust ja väiklust. Armastusest ning ligimese märkamisest räägitakse jõulude aegu lausa häbitundeta. Heldeid kinke ja palavaid soove voolab nagu küllusesarvest. See pole normaalne. Inimeste ainus eesmärk on üksteisega konkureerida, sõna otseses mõttes elu eest võidelda, et välja saaksid sõelutud ja edasi antud parimad geenid. Nõrkade abistamine käib räigelt loodusseaduste vastu. Ometi loovutatakse osake sissetulekust, milliliitrid verest või koguni terve neer kellegi teise abistamiseks. Leidub inimesi, kes riskivad oma eluga, et päästa uppujaid või põlevasse majja lõksu jäänuid. Miks ometi? Miks inimesed (või vähemalt osa meist) on abivalmid, suuremeelsed… ja üleüldse heatahtlikud?

Hea tegu ei tule laest ega lambist. Viimastel aastakümnetel koostatud psühholoogilised käitumismudelid näitavad, et inimene on eelkõige maksimaalse omakasu ja tunnustuse poole püüdlev olevus. Majandusteooriad lähtuvad eelkõige inimese lõpmatust ahnusest ning soovist üha mugavamalt läbi ajada. Aga kuidas sobitub neisse tõsiteaduslikesse mudelitesse ja teooriatesse sandikopikaid teeniv põetaja, kes hoolitseb võhivõõra voodihaige eest? Misjaoks korraldavad maailmakuulsad staarid mammutkontserte Aafrika näljahädaliste toetuseks?

Filosoofilised intuitsionistid väidavad, et määramaks, mis on „hea“ ja mis „halb“, piisab vaistust. Selle arendamiseks tuleb aga kõigepealt headust tundma õppida. Võtkem näiteks roosid ja tuulekellad. Kes pole roosi kunagi näinud, ei oska roosi välimust ega lõhna ettegi kujutada. Kes pole tuulekella helisemas kuulnud, ei tea, kuidas tuulekell kõlab jne. Kui tunnetame, et mõni tegu teeb teisele rõõmu ning tal jääb sellest ka meeldiv mälestus, oleme valmis seda kordama, sest meile tundub, et oleme teinud midagi... midagi head!

Heategija tunnusteks on isetus ja kaastundlikkus. USA psühholoog Kathleen Vohs käis põhjalike katsete järel välja järgmise mõtte: piisab juba sellestki, kui inimene raha peale mõtleb ja ta muutub isekamaks. Raha loob kujutluse kõikvõimsusest, mis pärsib teistega arvestamist. Kui päevast-päeva kuulutatakse, et ahnus pole häbiasi ja rikkus ongi elu põhiline eesmärk, sigineb inimestesse hoolimatus. Oluliseks saab isiklik edu. Paljusid meie seast motiveerivad siiski teist laadi väärtused.

Alati abivalmis inimesi iseloomustab lisaks kaastundlikkusele omadus, millega egoistid sageli hätta jäävad: koostöövõime. Vaikselt edasi visisev masu on tekitanud kõikjal maailmas kahtluse, et pelgalt omakasust ajendatud süsteem ei ole läbinisti töökindel. Käesoleval ajal, mil kõikmõeldavad suhtluskanalid aitavad luua ning säilitada arvutult kontakte, pole egoism enam popp. Vaba mõttevahetus ja inimõiguste austamine eeldavad kõigilt ühiskonnaliikmetelt üksteisega arvestamist.

Looduses eksisteerib loendamatu hulk eri liiki loomi, kes elavad karjas. Just karjasisene koostöö, mitte konkurents kindlustab nende säilimise. Kõlab küll uskumatult, kuid uuemad teadusuuringud kinnitavad, et abivalmidus on kaasasündinud. Mõistagi ei arene see kõigil täielikult välja ning endiselt käibib vanasõna särgist, mis oma ihule lähemal. Samas liigub meie hulgas lausa erakordseid inimesi, kes ohtlikus olukorras elu kaalule seades hädasolijale appi tõttavad. Kui nende käest küsitakse, miks nad nõnda käitusid, ei osata enamasti vastata. „Polnud aega mõelda, tuli tegutseda,“ ütles hiljuti taolise küsimuse peale mees, kes oli jääkülmast veest päästnud väikese poisi. Palun väga – veel üks tõestus vaistlikust abivalmidusest!

Mitmed filosoofid ja aju-uurijad on jõudnud üksmeelele, et hea tahe võrsub emotsioonidest. Me võime küll puhta loogikaga arutleda selle üle, miks üks või teine tegu osutub kasulikuks või moraalseks, kuid südamesoojust õhkub ikka südamest, mitte ajust. Head teha on lihtsalt loomulik.

Meenutagem lõpetuseks Arno Tali, seda tundelist noormeest, kelle hingekipitsus võtab tabava täpsusega kokku isetuse olemuse:
Tahaks kuhugi minna ja lõpmata hea olla kellegi vastu, alati tema juures olla ja kõik ära anda, nii et endale midagi ei jääks. Rõõmu teha kellelegi… Nii et sellel tundmatul õige, õige hea oleks… Siis oleks ka enesel hea.