Eesti rahvas, seesama hallidest aegadest pääle Peipsi ja Läänemere vahel sebinud kamp, suudab endiselt üllatada. Ma poleks eales uskunud, et eestlased nõnda kergesti jalgpallitõppe nakatuvad. Nüüd on korraga mõistetav, miks vutifänne ühendav Jalgpallihaigla just sellist nime kannab. Ehkki epideemia jäi üürikeseks, on pisikud endiselt õhus. Kas oleks ka kõige selgema salasilmaga prohvet osanud kuulutada, et Eesti vutikoondis jõuab Euroopa 20 parima sekka, mida play-off ringi jõudmine ju sisuliselt tähendab? Mullusügisene hoop Serbiale võinuks seda ehk ennustada, kuid hämmastav kaotus Fääri saartele tõmbas esialgu parimatele unistustele kriipsu peale. Jalgpall on siiski kummaliselt ümmargune. Kui nägin pärast kaht Põhja-Iiriga peetud mängu turniiritabeli seda alagruppi, kus Eesti suure vutimaa Itaalia järel nagu takjanutt krantsi sabaotsas kükitas, eespool viimasel MM-il rahmeldanud Serbiast ja Sloveeniast, olin tõsiselt ehmunud. Oh katku ja kannatust, mis nüüd ees ootab! Jalka pole säärane ala, millele võiks kiretult, ehtflegmaatiku kombel kaasa elada. Kõik võidud saavad olema senisest magusamad, aga kaotused kibedamad.
Siinkohal pean tunnistama oma rahvuse reetmist. Kahes lõpplahingus hoidsin siniste asemel pöialt rohelistele. Eestlased sattusid kõrgesse mängu justkui poolkogemata, iirlased on pääsu EM-ile oodanud juba ligi veerand sajandit. Play-off on ikka aastast-aastasse saanud komistuskiviks, mistõttu saavad rohesärklased tuleval aastal alles teist korda finaalturniiri muru katsuda. Nad väärivad seda. Olgu, Eesti koondise ees tuleb müts ikkagi maha krabada, valiktsükli punkt oli elegantne. Juhul kui uues EM-tsüklis suudetakse hoida seekordsega sama taset, saavad meie vutikutid juba 2016. aastal finaalturniiri staadionit proovida – edaspidi pääseb suurde sõtta senise 16 riigi asemel lausa 24. Väikeriikide rõõmuks.
Praegu jätkatakse üsna püsival rindel. Suvise EM-i uute tulijate seas on vaid korraldaja Ukraina, taastulijatest lisanduvad Iirimaale eelmise lõppturniiri vahele jätnud Inglismaa ja Taani. Ei saa märkimata jätta, et taanlaste mängud on mind sageli teleka ette kleepinud. Nende viimasel MM-il peetud haarav lahing Kameruniga kuulub minu jaoks tolle turniiri tippmälestuste hulka. Taanlased põevad vutitõbe teistest põhjamaalastest raskemalt. Kui heita pilk sellele peaaegu olematule nimekirjale, kus ülesloetletud Taani kodakondsusega murdmaasuusatajad või kergejõustiku MM-idel osalenud atleedid, saab pilt klaariks. Taanlased arendavad peamiselt vutikultuuri. Las suusad jäävad norrakatele, hüppelatid ja liivakastid rootslastele!
Kui hollandlastel kiiruisuhooaeg läbi saab, algab neilgi vutitõve ägenemine. On ka põhjust: viimati jõuti MM-tiitlile hirmuäratavalt lähedale. Väiksematest riikidest on tõsisemalt nakatunud ka Portugal, vähemal määral Tšehhi ja Horvaatia. Sellistest pirakatest kaladest nagu Saksamaa, Prantsusmaa või endiselt tugevates võidukrampides siplev Hispaania ei tasu rääkidagi – kõigi nende jaoks on jalgpall üks rahvusspordialadest, kangelaste kasvulava, millest pidevalt räägitakse ja mida pistrikupilgul jälgitakse.
Aga Eesti? Kas tänu õnnelikele iirlastele on meie värskeim rahvusala kandidaat mürtsaki läbi kukkunud? Uued EM-i tingimused annavad siiski põhjust oletada, et täielikku paranemist ei maksa loota. Ja kui vutistaadionide tablood Eestile ka kuigi sageli võidunumbreid ei näita, võime end lohutada sellega, et erinevalt itaallastest, hispaanlastest ja iirlastest on meil ikka majanduskasv ning väike riigivõlg.
