Me kõik jääme vanaks… aga õnneks mitte alati

Õigupoolest tekkis mul juba ammu plaan täita alljärgnev väli kommentaaridega nendele levimuusikapaladele, mis mind lõppeval aastal kõige enam raputasid, liigutasid, pitsitasid ja paitasid. Siis aga ujus ühel hingedekuu päeval tele-eetrist mu tuppa lauluke, mis kustutas peast eelnevad sepitsused ning millele ma kõhklematult annaks aasta hiti tiitli. Meistriks Sven Lõhmus ja Margariita osas Getter Jaani. (Ära ei maksa unustada ka kitarriga Peemotit Mihkel Raua kehastuses.)

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd

Oli värskendav ja mõnevõrra uskumatugi tegu sellise sõnumiga laulu nüüdisaegsele popmuusikaturule poetada. Ent ses palas on lihtsust, mis lummab ja mõtet, mis loob raskesti hajuvaid muljeid. Eesti ametlik staarkullakene Getter pole mind oma varasemate singlitega köitnud. Läilaks kisuvad need elektrooniliste helitrikkidega põnnadi-põnnadi lood, ausalt! Kuid nüüd… Nüüd tuletab igiplikalik neiu meile sulni siirusega meelde, kuhu kõik elujõed suubuvad. Ilu- ja noorusekultusest tasapisi toibuvale ühiskonnale oli seda väga vaja.

„Me kõik…“ kõneleb unistustest – taolistest, mida tasub püüda, et siis kunagi hiljem, hõbejuustega pärjatult, oleks aastatekuhja otsast hea vaade möödunule. Elu tuleb rajada kindlatele väärtustele, tahab Getter oma lauluga öelda. Muidu lõpeb meie armas-hirmus rännak tühjuses ja kibestumuses. Täna oleme noored ja elu mõtteks pidu, homme aga vanad ja elu mõtteks rahu. See viimane on paraku kallis kraam, üliõrn veel pealegi. Teda tuleb hoolikalt hoida.

Mõni inimene ei paistagi aja võimule alluvat. Aastaid koguneb, aga sisemine noorus jääb. „Vaata kui kõbus ta välja näeb!“ imestatakse neid nähes. „Kõrgele eale vaatamata nii töökas ja energiline!“ kilgatakse kadedusenoodil. „Silmad ikka säravad!“ nenditakse komplimentideta. Ehk ongi igavesti noored need, kes elurännakul ettetulevad õnneraasukesed kahe pihuga kokku korjavad ning südamekojakestesse kindlalt tallele panevad. Just sellised inimesed ütlevad, et nad on rahul.

Kui vähe meil on aega teineteisele
Tihti vaikus sõnadega võideldes peale jääb
Olla sellega koos, keda tõeliselt armastad
Ei pea ju olema väheste õnnelike privileeg

Rahu kõigile!