Analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung ei olnud ainult inimvaimu seletavate teoreetiliste alusmüüride ehitaja, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia, suutis ta psüühikateadused avaramasse konteksti asetada ning ehkki mõningad tema ideed, nagu kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad, pakuvad need siiski rahuldavaid vastuseid isiksuse lahtimuukimiseks.
Jung oli veendunud, et noored ei ole hukas (ehkki seda nentisid juba vanad kreeklased). Kõigepealt tuleb inimest MÕISTA ja siis – kui vajalik ja sobilik – võib ka HUKKA MÕISTA.
„Kaljude ja kameeleonide“ tökatmustade kaante vahele on köidetud ühe noore mehe, Joel Rukkise, päevikud. Joeli on raske mõista, kui loeksime tema ja ta vägitegude kohta uudistest, ent kui piiluda tema hingepragudesse, oleks teda tormakalt ebaõiglane võlla saata. Koorime maha kõik karused ja kivised kihid – ning meie ees tuksleb tundlik süda. Tuks-tuks-tuks püüab see morsekood vaikse kisaga tähelepanu saada, seletada, lepitust paluda.
Noorukieas lahvatavad kehalised muutused kutsuvad esile ka psüühilise revolutsiooni. Murdeiga – nagu selle nähtuse eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja vastne valmistub välja ronima. Mina-küsimus jääb raskeimaks küsimuseks, kuid nooruk peab ometi leidma sellele vähemalt ajutise vastuse. Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.
Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud kujundite ehk arhetüüpide. Üks neist on Persona – mask, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele vastuvõetav, see tähendab „lahe“ mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.
Süüvides vaid ühte, avalikkusele suunatud rolli ja teeseldes huvi asjade vastu, mis tegelikult isikut ei huvita, tekivad tühjusetunne, masendus ja meeleheide. Nõnda ei tasu imestada kui mõni kuulus filmitäht või muusik narkootikumide üledoosi sureb. Paraku kulub noorukieas suurem osa energiast just Persona väljakujundamisele. Noor inimene tähtsustab üle välimist kuvandit, jättes sellega unarusse sisemised vajadused. See pole ainus murdeea oht.
Noorus on aeg, mil inimene peab toime tulema pinnale uhutud instinktidega. Järsult väljapurskunud seksuaalenergia on väga võimas jõud, mis võib muunduda nii loominguliseks kui hävituslikuks palanguks. Teismeliseeas ärkab inimese sees metsik loom – ürgne elajas, kellest võib vormuda kas jumaliku, idealistliku printsiibi, mõistuslikkuse ning loovuse poole püüdlev vooruslik olend või puhtalt instinktidest lähtuv impulsiivne, iseennast ja kõike ümbritsevat lõhkuv värdjas.
Inimese instinkte ning loomalikku olemust väljendab Jungi õpetuses Varju arhetüüp. Ühiskonna täielikuks liikmeks saamisel on vaja Vari taltsutada. Samas ei tohi teda alla suruda, sest vastasel juhul leiab Vari väljundi vägivallas. Noorte seas vohavad toored roppused, huvi pornograafia vastu ja sadistlik käitumine on just Varju toodang.
Joel pole inimene, kes laseks ennast lihtsalt armastada, ehkki ta seda väga soovib. Pärlid polegi aga peidetud pehmesse liiva, vaid kõvast kitiinist kooriku alla. Ja mõned pärlikarbid konutavad õige sügaval mudas, igikestvate varjude vahel, kus neid keegi ei märka.
