Kust pärinevad maailma parimad nõiad, maagid ja võlurid? Eks ikka Oxfordi lähedalt Sigatüükast, mille tuntuimaks õpilaseks teadupärast keeruka elukäiguga Harry Potter. Alles hiljuti avanes mul ahvatlev võimalus tutvuda mõne haruldasema säilikuga Sigatüüka arhiivist, nende seas oli ajavahemikul 1879–1924 kooli kaugõppes osalenud õpilaste nimekiri. Rabava üllatusena leidsin sealt veel ühe tuttava nime – Mary Poppins! Leid viis mind mõttele, et suure tõenäosusega on meie kodumaistest nõidadest Sigatüükas õppinud näiteks Kunksmoor, Iika ja Nöbinina, ehkki dokumentaalset tõestust ma oma oletusele esialgu ei leidnud.
Jätkem siis oletused. Fakt on see, et P. L. Travers kirjutas miss Poppinsist terve sarja lõbusaid lugusid ning nende põhjal valminud muusikali võib nüüd nautida ka „Vanemuises“. Paratamatult tekib mul kiusatus võrrelda Georg Malviuse käe all küpsenud tükki 1998. aastal esietendunud „Ugala“ versiooniga, mille oli dramatiseerinud Kaarel Kilvet ja lavastanud Ivo Eensalu. Mary osa täitis toona Piret Rauk. Just „Ugalast“ jäid mulle paugupealt meele külge sellised hitid nagu „Chim Chim Cher-ee“, „Suhkrutükk“ ja „Supernali…“. Isegi hiiglaslik kapp, mille pidevalt avanevad-sulguvad uksed „Vanemuises“ eesriiet asendasid, sarnanes kolmeteistkümne aasta eest Viljandis nähtud lavakujundusliku elemendiga. Seejuures näib veider, et praeguses lavastuses puuduvad need stseenid, mis olid peamiselt Disney filmist mõjutatud „Ugala“ variandis kõige fantaasiarikkamalt teostatud: jalutuskäik pildi sees, teejoomine onu Alberti juures ja trall öises loomaaias. Tegemist pole siiski etteheitega. Traversi erinevatest lugudest tuleb ka kõige pikema etenduse puhul välja noppida vaid osa stseene. Ameeriklaste loal mängitav uusversioon „läbi-lõhki veatust“ lapsehoidjast, kes idatuulega Bankside perre maandub, lummab sellegipoolest igal ajal.
Vanemuislaste etendus jahmatab oma peadpööritava tempo, detailirohke kunstnikutöö, hulga mustkunstitrikkide ja raugematu tegevusega. Valdavalt lustlik kiiretaktiline muusika lakkab vaid mõneks üksikuks hetkeks. On kärtsu ja mürtsu, siravaid taevatähti ja värvilisi kirjatähti, tantsu vihtuvaid nukke, kivikujusid ning põõsaid… Oi-oi-oi! Lava jääb kõigi nende imede jaoks ilmselgelt kitsukeseks. Unenäolised kujutluspildid vahelduvad nagu vigurlikus kaleidoskoobis, tuues vaataja ette üha uusi ja hämmastavamaid maailmu, kus iga misanstseen on iseseisev kunstiteos.
Minu lemmiknumber oli korstnapühkijate tants teisest vaatusest. Kui publik koos Mary ja lastega korstnasse satub, tekib koguni omalaadne 4D elamus – tossupilv roomab nõrgemaid läkastama sundides üle saali… Kuid sellist muinasjutulist virvarri, milles laul, tants, dekoratsioonid ja täisvõimsusele timmitud valgusefektid liituvad pöörasele korstnapühkijate rõõmupeole, pole ma küll varem näinud. Ausõna, ei ole!
Osatäitjad pigistasid Kirsipuude Allee asukatest välja viimase. Mõnevõrra arusaamatuks jäid pargivahi, admiral Boomi ja miss Larki tegelaskujud. Milleks neid üldse etendusse vaja oli? Türanlik missis Andrews ning heasüdamlik majapidajanna olid aga mällusööbivad episoodilised karakterid. Ja Bert – kunstnik, korstnapühkija, moosekant ning jutustaja, kes loo üksikosad nagu kirju pael tervikuks seob.
Paljastest kiidusõnadest jääb väheks, et iseloomustada peaosalisi. Jane ja Michael puuduvad lavalt üksnes mõnes harvas stseenis, mistõttu nõuavad need rollid lapsnäitlejatelt erakordset vastutust. Ometi laulavad ja tantsivad nad otsekui oleks aastaid mõnes mainekas muusikaliakadeemias tudeerinud! Nele-Liis Vaiksoo, keda ööbikudki kadestavad, tõi Mary mitmekülgse iseloomu lausa vikerkaarelise värvispektriga esile.
Sisu poolest on „Mary Poppins“ tungivalt konkreetse sõnumiga: isad-emad ei tohi oma karjääri lastest kõrgemale seada. Selleks, et aidata õigele teele Mr ja Mrs Banksi taolisi vanemaid, kes pole ju oma olemuselt halvad, vaid lihtsalt sotsiaalselt saamatud ning vildakate prioriteetidega, läheb tarvis just võlukunstide spetsialisti Mary Poppinsit. Täiskasvanut, kes ei röövi lastelt lapsepõlve, vaid hoopis kirgastab seda. Inimest, kes pole liiga leebe ega liiga karm, isegi mitte õiglane, vaid… täiuslik. Keegi, kes kingib „uhke puhkepäeva“ ning keda seetõttu „me kõik armastame“. Kui Mary on vanemad ja lapsed viimaks lepitanud ning tuul on pöördunud, lendab ta edasi, sest kahjuks jätkub talle ikka siin-seal tööd.
Lõpukummardusi ladudes lehvitasid näitlejad püstijalu aplodeerivale publikumile ning kõige väiksemad vaatajad lehvitasid tänulikult vastu. Järelikult läks lugu neile korda. Ka suurte inimeste nägudel sillerdas rahulolu. Ühesõnaga…
Supernalivägalustlikekstraülivõrdes!
