Hetk tagasi jõudis minuni uudis, et Lydia Koidula sai poeetide paradiisis, kus ta on juba 125 aastat elanud, tõsise närvivapustuse. Ta istus 20. augusti õhtul mugavasti valge pilve peale, et vaadata "Vabaduse laulu" ning varises pärast Kerli esinemist ootamatult kokku.
Koidula sõnadele loodud "Eesti muld ja eesti süda" on lihtne, šamanistlik, püha meeleoluga laul, mis kuulub kahtlemata samasse ritta, kus "Laul põhjamaast", "Koit" ja ülimana kõigi ees - "Mu isamaa on minu arm". Kummardused Rannapile! Kerliga kokku harjutades võinuks maestro aga käsipidurit tõmmata. (Ehkki tema perutaval klaveril vist polegi seda...)
Sinised patsis juuksed, sado-maso laadi minikostüüm, nahksed sukatripid, teatraalne meik ja kõiksugu kilinad-kulinad sinna otsa... No ei! NIIMOODI ei vannuta isamaale truudust! Sisu ja vorm ei läinud sel katsel ühtki serva pidi kokku. Seetõttu kannatas ka etteaste veenvus. Olgu, Kerlil on oma stiil, kuid kalli isamaa nimel poleks palju pubekatrikkidest loobuda.
Vokaalse külje pealt oli Kerli esitus puhas, esitusmaneer peaaegu graatsialik, kogu komplekt positiivselt naiivne. Usun, et laul tuli tõesti südamest, mitte kusagilt sinise juuksepahmaka alla siirdatud lintmakilt. Teisalt tekkis mul kahtlus, kas Kerli lavaline käitumismuster pole mitte liialt jänkilik? Üheksa aasta eest Fizz Superstaari tiitlit võites jättis ta hoopis siirama, mis sest, et ebaküpse mulje. Või oligi kogu etteaste eesmärk näidata konservatiivsetele eestlastele, kui kenasti klapivad kokku soome-ugrilik hingepitsitaja ning ameerikalik, üdini multikultuurne hilpharaklus? Pesitses ju Rannapki aastaid USA-s. Eks katsuge saadud kompotti preili Jannsenile seletada!
Kerli sarmikus, malbus ja mänguline bipolaarsus ei nõua kahtlusi. Ta ON nüüdisaegne popartist koos selle juurde kuuluvate kiiksudega. Paraku pole "Eesti muld ja eesti süda" laul, mida kõlbaks esitada närvihaige teismelise nahas.
Soovime Lydia Koidulale edukat paranemist!
