Taas on ilmunud armastatud itaalia lastekirjaniku, Hans Christian Anderseni medali pälvinud Gianni Rodari raamat "Cipollino seiklused". Sedapuhku lustakate värviliste piltidega Manuela Santini'lt. On mõnevõrra kummalinegi, et säärane marksistlik lastejutt puistab siiani paljudele väikestele ja suurtele suudele lõbusaid muigeid. Rodari oli veendunud kommunist, kes muide külastas kahel korral ka Nõukogude Liitu. Viimane reis sotsialistlikku paradiisi mõjus tema tervisele aga traagiliselt halvasti ning viis ootamatult kirjaniku surmani. Väike sibulake, kel nüüdseks vanust juba tubli 60 aastat, püsib endistes liiduvabariikides jätkuvalt populaarsena. Vaese sibulapoisi karmist klassivõitlusest köögiviljade maailmas on valminud ports animafilme, ballett (helilooja Karen Hatšaturian), Eestis ka ETV nukulavastus ja kuuldemäng, võtmata kõne allagi hulka dramatiseeringuid. Viimati sai üht taolist näha Vene teatris.
Teisalt võib ju nüüd, mil Nõukogude Liidu kokkulangemisest möödub 20 aastat, unustada ideoloogilise materjali ning punastel varemetel tantsu lüües nautida Cipollino õpetlikku lugu, mille tihkeks tuumaks mäss ebaõigluse vastu.
Sirutame vaid pilku ümber enese - ja voila! - ikka vahib kusagilt vastu mõni türanlik Isand Tomat, tigedad sidrunid või õnnetu Kõrvits, meister Viinamari, täitmatu Apelsin, tõusiklikud kirsikesed ning sageli ka professionaalsed hädavaresed - mandariinid... Õilsad ja parajalt naiivsed sibuladki kasvavad endiselt meie pisikeses peenras. "Mis sinna parata - kui sünnid maailma sibulana, siis on pisarad omast käest!" Just sellised tegelaskujud, kelle asemele on hõlbus kedagi endi hulgast pista, saavad tihtipeale kirjandusteosele sillutiseks edu juurde.
Nuuks! Kas keegi annaks taskurätti?
