Ei jõua Eesti skeptikud, tõsiteadlased ja teised mõistusekummardajad, need vaesed kiitsakad donkihhoted, kunagi nõidade saatanlikust tuuleveskist jagu saada. Isegi Krabat, kes omanimelises jutustuses kuradi veskisse õppima värvati, pidi tumedaid jõude ning pettust kasutama, et nõidus murda. Mida vaimust vaene rahvas nõidades, pendlivõngutajates ja täheteadust parodeerivates astroloogides ometi leiab?! Võtke vaiksemalt, kulla skeptikud! Maagia ei ole kunagi olnud teaduse vastand, vaid praktika, mis lähtub ürginimlikust tungist juhuseid kontrollida. Põlisusundites on maagilised rituaalid ja nõidumine olulisel kohal, kuid tegemist pole pelgalt ebausuga (ebausuks võiks nimetada pigem loodususundi jäänuseid „tsiviliseeritud“ ühiskondade uskumustes). Läänelik mõttelaad paigutab maagia fantaasia või paranormaalsete nähtuste valdkonda, loodusrahvastele on see aga tõelisus. Maagiline mõtlemine, müüdid ja riitused on lõimed ühe kirju kanga sees. Maagia ja nõidus moodustavad riituste selgroo, riitustes (taas)elustuvad müüdid, müütides aga peegelduvad rahva väärtushinnangud.
Vanades usundites toimib maagia igapäevaelu vajadusi rahuldava instrumendina. Nõidumine kui maagilise kontrolli vahend millegi või kellegi üle sõltub väedünaamikast. Väge saab kasutada positiivselt, näiteks viljasaagi ja kariloomade edendamiseks või vihma väljakutsumiseks ning negatiivselt – teiste inimeste vastu, kogukonna elukvaliteedi vähendamiseks.
Väekeskused asuvad looduslikes objektides, taimedes, loomades ja inimestes. Hõimud püüavad tavaliselt tagada, et loodusest saadavat väge kasutataks positiivsel eesmärgil. Maagiliselt toimivaid vahendeid kasutab headel eesmärkidel posija (valge maagia esindaja). Nõid seevastu tegutseb kogukonda nõrgestavalt ja inimestele kahju tehes.
Šamanistlike usundite juures kasutavad šamaanid negatiivset nõidust haige tervendamisel, juhul kui arvatakse, et haigus on tekkinud kellegi tegevuse tagajärjel. Vaenlase nõrgestamine tähendab sellisel puhul patsiendi tugevdamist. Usundid, mis toetuvad šamanistlikule tegevusele, nõuavad šamaanilt terve kogukonna teenimist. Šamaani ülesandeks on nii tervistamine, ennustamine kui kogukonna kaitsmine, samuti hoolitsemine inimeste ja vaimude maailma vahelise suhtluse eest.
Põhjendamatult "primitiivseteks" nimetatud põlisrahvaste jaoks ei ole tähtis mitte see, miks õnnetused juhtuvad, vaid miks need juhtuvad just teatud ajal ja teatud inimestega. Õnnetusse sattunud inimene võis näiteks solvata esivanemat või mõnda kohalikku nõida. Kinkide jagamise ja ohverdamisega püütakse lepitada solvatud inimesi ning tagada vaimude soosing.
Üldine lugupidamine nii elavate kui surnute vastu räägib hõimude tugevast identiteeditundest, religiooni „siduvast“ funktsioonist. Nõidade olemasolu toimib aga tõenäoliselt kogukonna suhteid ja käitumist korrastava mehhanismina, samas on valdavalt tauniv hoiak nõidade vastu mugav vahend elus esinevate põhjuslike seoste ning negatiivsete juhtumite kinnitamiseks.
Endiselt pole kuhugi kadunud ürgne soov näha juhuste jadas põhjuse-tagajärje peent süsteemi. Kõigel peab olema tähendus, mõte, õigustus. Küsimus "Miks?" trummeldab iga lihtsureliku peas ning saab sageli fantaasiarikkaid vastuseid. Kus on kurjust, seal on kurjategijaid, kus häda, seal ravitsejaid. Nõudlus igat masti imetohtrite järele ei vaibu, sest lõppude-lõpuks on usk ikkagi tugevam kui mõistus.
