Soome kirjandushiidude nimekiri on muljetavaldav: sinna kuuluvad Aleksis Kivi, Frans Eemil Sillanpää, Väinö Linna, Eino Leino, Timo K. Mukka... Puudub vaid üks nimi. – Oksanen? Ei, tema on Olümposele tõusmiseks veel liiga noor. Lünka sobib kahtlemata kõige paremini täitma Mika Waltari.
Waltari sündis luteri kirikuõpetaja perre ning jõudis ka ülikoolis teoloogiat nuusutada, enne kui filosoofiateaduskond ta üle meelitas. Juba 20-aastaselt ilmutas ta läbimurdeteose „Suur illusioon“. Rahvusvaheline hitt sai II maailmasõja järel ilmunud ajaloolisest romaanist „Sinuhe“, mille peategelane, Vana-Egiptuse arst, esindab omal moel põhjamaalikku nukrat elutarkust. Waltari kirjutas veel terve müriaadi luuletusi ja novelle, üle paarikümne näidendi ning samas suurusjärgus täispikki romaane, lisaks kuuldemänge ja käsikirju filmidele.
Nii mahuka ja sisult üldinimliku pärandiga kirjanikule kasvab alati kusagil mõni loorberipuu. Kirjastuse WSOY 1937. aasta lühiromaanivõistluse parimaks tööks tunnistati just Waltari „Võõras mees tuli tallu“ (Vieras mies tuli taloon). Eesti keelde pandi teos juba aasta hiljem. Tundlikuma kõlbelise närviga lugejale oli see kiremõrvadega lõppev armastuslugu liiast. Ometi on „Võõras mees…“ hea teeots, mille kaudu Waltari universumisse siseneda ning nautida kargeid looduskirjeldusi läbisegi hillitsetud, ent sügavate emotsioonide kaardistustega. Graniitse kaane all kobrutava tundeleeme vürtsikus ei jää alla Vahemere kandis jagatavatele kiresuppidele! Waltari nokitses „Võõrale mehele…“ otsa ka järjeloo „Lõppvaatus“, millega püüti vaigistada moraalijüngrite kisakoori, kuid tagantjärele olnuks ilmselt parem, kui punkt jäänuks vaid esimese romaani lõppu.
Waltari näitab, kui lahtiharutamatute väänkasvudena hea ja kuri ühe inimese hinges õigupoolest põimuvad, jättes kohtumõistmise raske töö ennekõike lugeja kanda. Nii peabki. Kunstnik küsigu, tarbija vastaku.
Ei saa märkimata jätta, et „Võõras mees…“ tekitas minus seose ühe nüüdisaegse Eesti sotsiaalse vistrikuga. Kurdavad ju meie naised tihti, et mehed kipuvad lorustuma. Seesama mure rõhub ka Waltari loo ainsat naistegelast, kes igatseb seadusliku mehe asemele paremat eksemplari. Põhjalangenud joodik, hädavares ja lõdva lihaga jorss muudab ka naise enda kalgiks ning hoolimatuks. Kuid kui tallu ilmub korralike elukommetega, lihaseline ja töökas kaunismees, kes paneb naise taas õitsema… Võib arvata, millise laviini see paugatus vallandab.
Naeratavate huultega vaatas ta murdunud okstel magavat meest enda kõrval. Siis tõstis ta tasakesi, ettevaatlikult käe ning surus selle mehe rinnale. Tasakesi libises tema tööst rikutud peenikeste sõrmedega käsi särgi all mööda tugevat siledat nahka, seda leebelt omaks tunnistades, ja peatus mehe südame juures, et tunda selle elavaid tasaseid lööke. Kuni too võõras süda tema käe all äkki löömast lakkas ja siis jälle kõvasti, hingematvalt põksuma hakkas. Ta tõstis oma naeruse pilgu mehe näole ja nägi, et mees on silmad avanud. Ei, ta ei olnud ära, ta oli ikka veel mehe juures, ja naine vastas mehe pilgule, suu naerul. Nad vaatasid teineteisele otsa, mees raskest unest tegelikkusse tagasi pöördumas, ja naine püüdmas peoga mehe südame jõulisi lööke.
