Tunneteta sõprus

Sõbrannad omavahel.
"Aigar ostis mulle kihlasõrmuse!"
"Tõsi ka vä? Lõpuks ometi! Milline see on?"
"Sinaka kiviga."
"Sobib hästi?"
"Ma ei ole veel proovinud. Nägin ainult Aiksi kontol pilti..."
Tõestisündinud lugu!

Tanja Korobka kirjutas Eesti Ekspressi veebiküljel Facebooki ja teiste sotsiaalvõrgustike varjupoolest. "Veebis on sõpru luua lihtne: seal võime rääkida kõigest nägemata kaaslase reaktsiooni, seega tundmata suuremat vastutust inimese tunnete pärast," nendib Tanja. "Sotsiaalmeedia on teinud meist isoleeritud suhtlejad, kes riske võtmata istuvad üksi oma toas ja trükivad virtuaalsetele sõpradele. Kui suhtest ka midagi välja ei tule või midagi valesti läheb, võib mitte mingisugust kahju tekitamata välja logida ja asi unustatud." Seadmata kahtluse alla Facebooki kasulikkust, on selles jutus kibe iva.

USA psühhiaater Elias Aboujaoude kaardistab raamatus "Virtually You" sotsiaalmeedia võimalikud kõrvalmõjud inimvaimule. "Arvuti taga istudes puudub inimesel otsene kontakt, ta ei näe teiste ilmeid ja žeste, mis annavad tundeid edasi," viitab Õhtuleht psühhiaatri sõnadele. "Sotsiaalmeedia põhjustab ka "ülevoolavat nartsissismi" ehk inimene esitleb end kui kaupa. /.../ Aboujaoude sõnul suurendab (sotsiaal)meedias nähtud vägivald ka vägivalda laste seas. Niisamuti saavad täiskasvanutest veebis taas lapsed ja rollimängud õitsevad virtuaalmaailmas nii armastuses kui seksis."

Mõlemast väljavõttest hakkab silma mure lünkliku vastutuse pärast. Jah, isegi suhtlemisega kaasneb vastutus. Sotsiaalmeedial on kahtlemata ports positiivseid jooni (inimesed.com), kuid lõustaraamatu, rate’i ja myspace’i taolisi lehti läbivaks mustaks traagelniidiks jääb ikkagi puuduv inimlik lähedus. Kõigile kolleegidele ja muidu untsakatele ei olegi vaja oma püha ihu näidata, kuid juba ainuüksi inimestevaheline pilgukontakt on see, mis teeb suhtlusest täisväärtusliku suhtluse.

Suhtlemise juurde kuuluvad vältimatult emotsioonid, mida pole alati võimalik ekraanil kumavate pikslite kaudu edastada. Rääkida sõpradega läbi Facebook’i seina on nagu… rääkida läbi seina. Kui kurnata suhtlusest välja emotsioonide rammus koor, viib see varem või hiljem olukorrani, kus inimesed teineteist enam ei mõista ega suuda näha maailma läbi teise silmade. Tekib tundekülmus, raskemal juhul empaatia kadu. Kuid just oskus asetada oma hing kaaskodaniku kehasse võimaldab vältida asjatuid lahkhelisid.

Aristoteles, õhtumaade filosoofia üks mõjukamaid arhitekte, jagas sõpruse kolme kasti:
- sõprus, mis võib tuua kasu
- sõprus naudingu pärast
- sõprus, milles inimesele soovitakse head tema imetluspärase vooruslikkuse tõttu

Esimese tüübi sõprus on väga pragmaatiline ja liidab neid, kes teevad äri või on seotud läbi tööalaste kohustuste. Teisel puhul tuntakse mõnu sõbra seltskonnast. (Lõdvad seksuaalsuhted Aristotelese järgi siia ei kuulu, ehkki nüüdisajal võiks needki selle liiginimetuse alla pista.) Kolmas tüüp nõuab rohkem pühendumist ja avatud meelt, mistõttu tuleb seda filosoofi hinnangul üsna harva ette. Just sellist sõprust nimetatakse kõhklematult tõeliseks. Õigupoolest on kõik loetletud sõpruse tüübid Aristotelese õpetuses ebapüsivad. Kõigutamatuks peab ta täielikul võrdsusel ja kiindumusel põhinevat suhet. Kui aga pikk jutt lühikeseks teha, tähendab sõprus ennekõike liitu, mille kaks osapoolt teineteist võrdselt austavad ning imetlevad. Taoline liit toob ühtlasi mõlemale naudingut ja mitmeti lõigatavat kasu. Aristoteles oli koguni veendumusel, et ka demokraatia põhineb sõpruslikel suhetel, sest vaid kiindumuslik suhe hoiab ühiskondi rahumeelselt koos. Jutt jumala õige!

Teineteise voorustest saab aimu üksnes emotsioone vahetades. Facebooki poetatud sõnumid võivad valetada, kuid hääletooni, kehahoidu ja orgaanilisest taignast voolitud silmadesse on valet – ning sageli ka rumalust – raskem peita. Maskide ja seinte taha varjudes kängub inimlik kuldomadus: julgus olla isemoodi.