Kusagil kõrgel uduste mägede embuses asub hästi varjatud paik, kus safrankollasesse riietunud olendid – pooleldi inimesed, pooleldi vaimud – valvavad kõiki meie tsivilisatsiooni väärtusi. Maa, millest kõneldakse kui Shangri-la’st. Ükski kuri barbar ega vandaal pole sinna jõudnud, kuid need, kel kõrvade vahel piisavalt kirkust, põues ausust ja südames palavust – neil on ka tibake lootust Shangri-la väravat näha. Ülima vaimsuse, heatahtlikkuse ja kaastunde kehastuse dalai-laama visiidiga seoses rihib kompass vägisi selle püha salariigi suunas.Õhtumaade asukad võisid Shangri-la’st esmakordselt lugeda inglise kirjamehe James Hiltoni raamatust „Kadunud silmapiir“ (1933, eesti k 1999), mille mõjul sattus laamade vaimne kants samasse ritta teiste müütiliste maadega nagu Atlantis ja Eldorado. Igivanad budistlikud kirjutised pajatavad tarkuse lättest Chang Shambhala’st või Valgete Vete Maast, kuhu võivad üle tigedate mägede vaid väga neitsiliku ja vaga meelega inimesed jõuda. Sageli arvatakse, et Shangri-la paikneb Tiibeti kandis. Kõlab usutavalt? Muidugi. Enne seda, kui hiinlased Tiibeti okupeerisid, asus Lhasas dalai-laama kindlustatud palee, mida vooderdavad siiani värvikad legendid. Lhasa müstilise palee keldrid kandideerivad endiselt Shangri-la eeskoja tiitlile.
Kes ei igatseks leida maad, kus valvatakse igavest tõde, kus valitseb vankumatu rahu ning harmoonia? Paljud, kes Shangri-la poole teele asuvad (isegi kui nad ei võta sihiks poliitiliste lukkude ja riivide taha vangistatud Tiibetit), võivad selle oma pikal reisil ikkagi leida. On ju Shangri-la’gi üks neist taevastest kuningriikidest, mida ei tasu otsida maa pealt, vaid pigem enda sisemusest. Maa peal pole rahu ega tõde – need vääriskivid peituvad ikka südamelihase all. Tee läbi enese võib olla raske, kuid kes jõuab sihile, see leiabki iseenda. Olgu see tee budistlik, kristlik või paganlik – kõik nad viivad ühte rahusadamasse.
Miks Tema Pühadust dalai-laamat nõnda imetletakse? Ta pole ainult maailma kuulsaim munk, vaid inimene, kellest helgib vastu kütkestav tarkus, sõbralikkus, taevalikkus. Ta on inimene, kes ei tee haiget koile ega kärbsele. Headeks tohib nimetada vaid neid, kes on kurjadest üle. Ta on lihvinud kõiki vaimustavaks briljandiks ühe olulisema budistliku nõude: kaastunde. Kaastunne ei tähenda idamaises mõttes pelgalt kaotusvalu jagamist, vaid täielikku empaatiat, oskust tunda teise inimese tundeid. Tarkus pole teadmine, vaid mõistmine. Tõeliselt tark on see, kes mõistab kõiki enese ümber. Alles siit koorub välja rahu retsept: tunda, mõista ja andestada. Sisult lihtne, kuid paljude jaoks ületamatult keeruline. Aga vaid neitsiliku ja vaga meelega rändurid jõuavad üle tigedate mägede… Barbarid, roimarid, silmakirjatsejad, valevandujad ehk mistahes elusolendeid kahjustavad monstrumid ei leia rahuriiki. Mitte iial.
________
________
Pilt: Nikolai Rerih. "Shambhala laul" (1943)
