Tulevasis ajalookroonikais märgitakse aastaarvu 2011 järele kindlasti bin-Ladeni ja Gaddafi surmad ning Araabia kevad. See oli mässumeelne aasta, mille paugatused kõmisevad edasi ka järgmise tosinkonna kuu sees. Islamimaailmas kukkusid pikaaegsed diktaatorid, Venemaad raputavad Kremli-vastased massimeeleavaldused, New Yorgis ja Londonis nõutakse pankade ülemvõimu lõpetamist. Inimesed tahavad vabadust. Ikka juurde, ikka rohkem.Kõige sellega seoses meenub tahtmatult romantikute koolkonna ühe mõjukama kunstniku Eugène Delacroix kuulus maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele“, mis valmis 1830. aasta Juulirevolutsioonist inspireerituna. Kui tagurlike vaadetega kuningas Charles X piiras prantsuse kodanike valimisõigust ja sõnavabadust, sai Pariisi rahval mõõt täis. Pärast stiihilisi tänavavõitlusi vallutati kuningaloss ning Charles pages tuhatnelja Inglismaale – riiki, mille parlamentaarset korda ta sisimas vihkas. Ehkki monarhia säilis, oli kodanlus taas võidule pääsenud. Selle tähisena võeti Bourbonide valge lipu asemel kasutusele rahvuslik trikoloor, mida ka paljastatud rindadega naine Delacroix maalil joovastunult lehvitab.
Juulirevolutsioon polnud küll nõnda pikaaegne ja tormiline kui teised sarnased mässud 19. sajandi Euroopas, kuid tänu Delacroix’le sai see purustamatu monumendi. Küllap leidis maalist innustust veel üks oluline prantsuse romantik – Victor Hugo. „Hüljatutest“ tuntud hulljulge tänavapoisi Gavroche’i kuju otseseks prototüübiks peetakse maalil paremal pool püstolitega jändavat klutti. Silinderkübaras monsieur, kes bravuurikalt püssiga vehib, sarnaneb kahtlasel moel Delacroix endaga, ehkki kunstiteadlased on autori enesekujutuse ümber lükanud. Tuleb siiski möönda, et igast klassist mässajate hulgas peenemat haritlaskonda esindav tegelane on vägagi Delacroix’ nägu, nii et las kuulujutud edasi kesta. Noor kunstnik oli kahtlemata revolutsionääride poolel.
Tulles tagasi müütilist vabadust kehastava naise juurde, ei saa küsimata jätta, kes võis olla meeldejääva tegelaskuju modell. Selle mõistatuse üle on pead murtud peaaegu sama palju kui „tegeliku“ Mona Lisa juureski. Vahest piisab ühest romantismi olemusega kenasti kokkukõlavast oletusest. Delacroix hankis sageli inspiratsiooni Pariisi kanepiklubidest, kus 19. sajandi esimesel poolel paljud vaimuinimesed koos käisid, eksootilise mainega hašišit suitsetasid ning nägemuslikke muljeid vahetasid. Ärgem salakem, et tuntud kirjanike ja kunstnikke seltskonda lipsas nii mõnigi veetlev lõbutüdruk, noor ja sile nagu nukutoast näpatud. Ühel heal päeval võis Delacroix kohata just taolist neidu, kes tema lihtsast lihast mehesüdame metsiku täkuna perutama piitsutas. Tollelt tundmatult muusalt saigi enesele ihu igavesti ebaõigluse vastu mässu õhutav Vabadus.
Ja veelkord: vabadusest ei saa kunagi küllalt.
