Täna, täpselt 165 aastat tagasi avastati meie päikesesüsteemi kaugeim planeet Neptuun. Auväärset tiitlit sai ta kanda 1930. aastani, mil teravsilmne teleskoop püüdis kinni Pluuto. Viie aasta eest tulid aga ilmakuulsad tähetargad kokku ja ennistasid Neptuuni selle päikesesüsteemi piirivalvuriks – või planeetide ankrumeheks, kui soovite. Neptuun on maa peal alati segadust tekitanud. Egas talle ilmaasjata Rooma merevalla valitseja nime antud. Astroloogias, meie ajastu menureligioonis, peetakse Neptuuni vastutavaks alateadvuse kõigi külgede eest. Koos Jupiteriga võimutseb ta Kalade tähtkujus sündinute saatuse üle. Astroloogide sõnul on tugeva Neptuuni mõjutusega inimesel kalduvus kuritarvitada alkoholi ja uimasteid. Teisalt jagavat kauge Neptuun maa-asukatele heldelt inspiratsiooni ning tekitavat huvi salateaduste vastu.
Neist ideedest tiivustatuna andis inglise helilooja Gustav Holst oma planeetidesüidi viimasele osale pealkirjaks „Müstik Neptuun“. Lummavalt meditatiivne pala vaibub sujuvalt vaikusesse – toonases muusikas oli see ennekuulmatu võte. Holsti „Neptuuni“ poole kõlbab aga ikka ja jälle kõrvu kikitada, et võrrelda ennast mõni minut universumi ning igaviku mõõtkavas.
Sel aastal sai täis üks Neptuuni aasta, üks hiiglama pikk ja kulukas tiir ümber Päikese. See tähendab, et päikeseriigi sinakas piirivalvur on praegu täpselt samas kohas, kus ta oli ka oma avastamise hetkel. Selles kohas jäi ta Johann Galle teleskoobi läätse taha. Enne toda hetke ei teatud temast midagi. Sadade tuhandete Maa aastate vältel polnud teda olemas. Müstilisel kombel koputab rändur Neptuun surelike inimelajate alateadvusele, tuletades meelde, et seinteta ilmaruumis on veel kosmiliselt palju asju, mida me praegu ei näe. On paljut, mida me ei tea. Kõik vastused hõljuvad universumis ometi ringi. Küsimused tuleb aga paraku siinsamas maa peal valmis mõelda.
