Miks meile meeldib One Direction?

Igaüks teab, et Zayn on kõige targem, Niall kõige stiilsem, Louis kõige naljakam, Harry kõige nunnum ja Liam kõige romantilisem. Kes matsule pihta ei saanud, pole kindlasti directioner. Kui siin maamunal leidub tõesti keegi, kellel on 2010. aasta X-Factor vahele jäänud (kultuuritud matsid!), siis olgu neile teadmiseks, et One Direction on praegu kirkaim poistebänd siinpool Linnuteed, kümnete miljonite fännide ihaldusobjekt ja paranähtus, mis netipiraatide ponnistustele vaatamata suutnud paari aastaga maha äritseda üle tosina miljoni plaadi.

Kui veel tsipake plaatidest rääkida, siis tänavu on põhjust tähistada üht kuldset juubelit – Biitlid andsid 50 aasta eest välja oma esimese hittsingli "Love Me Do" ning panid sellega maha olulise suunatähise popkultuuri ajaloos. Liverpooli poiste pöörase menu tõttu hakati kõnelema briti muusika invasioonist Ameerikasse ja näib, et One Direction jätkab sama traditsiooni.

Pahad poisid, kanepisuitsust ja viinaaurudest pilves rokikutid ja muud taolised elukad on vähemalt mõneks ajaks küüditatud popkultuuri provintsi, kuulutatud lindpriideks, imagoloogiliselt asotsiaalseks elemendiks. Jah, eks ilusad, superhead, kiiskavvalge hambareaga poisid ole ikka nendega kõrvuti eksisteerinud, tuksutades järjepannu teismeliste tüdrukute kirglikke südameid. Beach Boys, Backstreet Boys ja kes nad kõik on olnud. Kuid mida see õigupoolest tähendab?

Nooruspäevil elatakse läbi terve spekter erinevaid emotsioone, tarbitakse iidoleid ja kombatakse piire. Küllap kuulub ka iga naise neiupõlve dilemma "Hea või paha poiss?". Pahadel on ju teatud geneetiline eelis. Nad saavad, mida tahavad, neis on jõudu, pulbitsevat testosterooni, mille hõngu tunneb iga õige naine juba viie sammu pealt ära. Seda tüüpi mehi esindavad nüüdses neiukultuuris näiteks "Videviku" vampiirid ja libahundid. Teises ääres tabab pendel nunnupoisse, nagu Bieber või 1D. Nad ei pinguta lihast, küll aga häälepaelu. Nad on puhtad ja karsked, pestud ja kammitud, isegi jehoovatunnistajad tahaks selliseid misjonäriks.

Aga ilma irooniata – me vajame laulvaid nunnukaid, kes näeksid välja nagu läikimahõõrutud hõbelusikad ja maitseksid otsekui karamellis veeretatud suhkrukuklid. Halastamatus meelelahutusmaailmas on nende missiooniks toimida moraalsete majakatena ning pakkuda positiivset eeskuju ka poistele. 1D on "turvaseks ohtlikel aegadel", nagu sõnastas tabavalt kriitik Neil McCormick.

Vahest on One Direction liiga ilus, et olla tõsi. Või tõsiseltvõetav. Kuid fännid ei eksi. Kuni 1D laulab noorusest ja armastusest, võivad directioneride vanemad rahulikult magada. Juhtumisi on kutsusilmsed poisid oma edu kuldvõtmekese ka laulu sisse peitnud:

Let's go crazy, crazy, crazy till we see the sun
I know we only met but let's pretend it's love
And never, never, never stop for anyone
Tonight let's get some
And live while we're young

See, mis ta naeratades kinkis

Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et tõde terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu, mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetes kasvavad uued puud.

Karl Ristikivi „Põlev lipp“

Ligi paarkümmend romaani, mõned lasteraamatud, novelle ja luuletusi – selline on saja aasta eest ilmakodanike hulka astunud Karl Ristikivi kirjanduslik pärand. Oma esikteosed avaldas ta juba teismelise poisina ning absoluutse läbilöögini – milleks võiks pidada romaani „Tuli ja raud“ – jõudis ta samuti küllalt varases eas, 26-aastasena. Mis seal imestada, et talle seetõttu õige tormakalt Tammsaare mantlit taheti selga passitada. Suure osa elust pidi ta paraku mööda saatma pagulasena, jäädes siiski väärt instrumendi, eesti keele juurde, millega ta otsekui stradivaariusel mängides lõi üle aegade ja riigipiiride mõistetavat teksti.

Vahest polegi Eesti kirjandusloos Ristikivi kõrvale panna ühtki meest, kes oleks nõnda nõtke sulega jäädvustanud meie rahva „tsiviliseerumise“ saaga ehk lood sellest, kuidas suitsusest talutarest võrsusid vähehaaval täisverelised linlased. Tema sümbolistlik „Hingede öö“ ja sellesse kätketud unenäolised uited hingemaastikul lummavad endiselt. Romaanid keskaegsetest tapatalgutest või tollesama ajastu superstaaridest mõjuvad kosmopoliitselt, kuulutades samas söakal toonil, et Eesti koht on kindlalt Õhtumaade seas. Eelkõige muretseb Ristikivi ajaloolistes romaanides humanismi, inimliku õigluse ja tõejanu püsimise pärast, unustamata käsitleda võitlust vabaduse eest, mida märgib eriti ilmekalt „Lohe hambad“.

Kuid jah, sellest kõigest on juba palju räägitud, ümmargustel juubelitel üle korratud, vaat et maitsetuks nätsutatud. Ometi ei tegutsenud sellise raskesti unustatava pärandi maha jätnud mees päevagi kutselisena kirjanikuna. Sest kui on vajadus midagi olulist öelda, mõni tummine jutukört kokku keeta, ega see siis tegemata jää. Ristikivi pole aga Tammsaare. Kardetavasti ei saanudki ta rahvale tugevasti südame külge kasvada üksnes Läänemere tõttu, mis teda palju aastaid isamaast eraldas. Pagulaskirjandus ei ole endiselt leidnud täit tunnustust, ikka on sel mingi võõras maik küljes. Pealegi võivad paljud kingitused otsa saada… aga naeratus jääb.

Ta ei oleks sellegi päeva alla kirjutanud „lõpp“, vaid ainult „järgneb“. Küsida võib palju nii ühel kui teisel juhul. Aga see viimane sõna on nagu kergem taluda. Ikka leidub mõni, suur või väike, kellele see midagi tähendab, et pole veel viimne lõpp. Lepime sellega. Lepime kokku, et me ei ütle „lõpp“ isegi siis, kui me koju jõuame.

Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“

„10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ehk kuidas aretada tibisid

1970. aastate keskpaiku hakkas Lääne-Euroopas ja USA-s jõudsalt kasvama spetsiaalselt naistele suunatud ajakirjade hulk, Eestis pöörduti samasse suunda pärast vabariigi taastamist ning paistab, et naisteajakirjade turul pole tsementeerumist karta. Anned, Tiiud ja Marid tulevad ning lähevad, liituvad ja löövad lahku.

Muide, populaarseid naisenimesid kandvad üllitised on Eesti ajakirjandusloos huvitav traditsioon, millele panid aluse esimesed perioodilised naistekad Linda ja Maret. Kõlaks üsna kummaliselt, kui antaks välja ka ajakirju Priit, Toomas või Jüri. Nimelisus kõlksub aga kenasti kokku naisajakirjanduse põhimõtetega. Meestele pakutavad ajakirjad on suuresti valdkonnakesksed, naisteajakirjad seevastu mitmekülgselt kireva sisuga, mis peaks igati rõhutama naise terviklikku isiksust. Naisteperioodika üldise filosoofia juurde kuulub ühelt poolt seltskondlikkus ning teisalt intiimsus. Ajakiri peab olema naisele nagu meeldiv sõbranna. Või nagu arvas Ingrid Veidenberg saates „Kahekõne“: naised tahavad teada, et nad on õigel teel, sellest ka nende palav huvi ajakirjanduslike teejuhtide vastu.

Õrnema soo (kas nii enam tohibki öelda?) ajakirjade teke kaasnes naiste ühiskondliku tähtsuse tõusuga. Pikki sajandeid võis eeskujulikul naisel olla vaid üks kahest vooruslikust omadusest: neitsilikkus või emalikkus. Mõlemad omadused lähtusid ristiusu „mesilasemast“ Neitsi Maarjast. Kristlikule täiuslikkusele vastav naine oli kas nunn või koduperenaine. Ühiskondlikult või seksuaalselt aktiivne naisterahvas polnud ürgpatusest Eevast karvavõrdki etem.

Naistele suunatud kirjavara tähtsuse tõus on saatnud ja ilmestanud üleminekut mehekesksetelt väärtushinnangutelt soolisele võrdõiguslikkusele. Naisteajakirjad on aidanud leida lugejal unikaalset „mina“, tõstnud ta eneseteadvust ja äratanud iidsest nõidusunest Eedeni aia Eeva – iseseisva, sensuaalse ning väljakutsetele avatud täieõigusliku isiksuse.

Teemad, millele klassikalised naisteajakirjad toetuvad, püsivad võrdlemisi universaalsena: kõne all on ikka mehed ja seks, mood ja ilu, kõmu-uudised kuulsustest ning sekka praktilisi nõuandeid. Rõhk on siiski tollel susiseva tähega algaval sõnal. Kathryn McMahon analüüsis pikema aja jooksul Cosmopolitani artikleid ning leidis, et kogu Cosmo sisu keerleb suguelu ümber. „Artiklid ilu, dieedi ja tervise rubriigis on enamasti ettekirjutused, kuidas muuta end ihaldusobjektiks,“ tõdeb McMahon. „Artiklid psühholoogiliste probleemide rubriigis sisaldavad nõuandeid, kuidas tulla toime depressiooniga pärast suhte purunemist ja kuidas alustada uue suhtega ning nõuandeid seksuaalkäitumisest.“

Seksuaalsus on suurepärane müügiargument. Ahvatlev naine müüb ja müübib. Tähelepanelik vaataja võib märgata, et ka näiteks ripsmetuši reklaamides esinevatel naistel on laienenud pupillid – see on muuhulgas signaal sugulisest erutusest. „Kui tahad olla seksuaalselt sama väljakutsuv kui mina,“ annab ta sõnatult mõista, „siis kasuta just seda ripsmetuši!“ Lihtne trikk – aga töötab.

Paberväljaannetena jäävad levima vististi vaid küpsemas eas prouadele mõeldud ajakirjad, kus tähtsamal kohal pigem persoonilood ja koduse majapidamisega seonduv, mitte nipid voodielu parendamiseks. Reedeti ilmuvad naisteajakirjad sisaldavad ka tuntavalt palju religioosseid teemasid (sensitiivide tegevus, imelised tervenemised, ennustused-astroloogia), mis püüavad Eesti naiste seas hoopis enam tähelepanu kui Euroopa või Ameerika eevatütarde ringis.

Netimeedias saavad priilt vohada tüüpilised, ajakirjanduslikke kvaliteedinõudeid upsakalt eiravad naistekad, kus link „Seks ja suhted“ kuulub kõhklematult aukohale. Labasustega selles rubriigis ei koonerdata. Artiklid stiilis „10 asja, mida mehed voodis tahavad“ ja „7 nippi seksielu elavdamiseks“ teenivad muidugi hea portsu klikke, kuid iga kriitilisemalt mõtlev inimene (ja õnneks on selliseid naiste seas rohkesti) tajub taoliste üllitiste sisutühjust. Isegi meelelahutuseks need ei kõlba. Vahest ainult väljalülitatud ajuga tibide aretamiseks. Aju tööshoidmine nõuab ju mitu vatti energiat, pigem võiks selle suunata puusahööritustesse, eks ole.

Naisteajakirjade võimuses on luua ja välja pakkuda kas eluterveid või väärastunud naisekuvandeid. Kui roosasse mähitud meedia näitab vaid modellimõõtu kaunitare ning jagab soovitusi, kuidas selliseks saada (ilutooted + toitumine + trenn + mood + seks), kuid läheb järjekindlalt mööda naise iidsetest instinktidest ega hoia fookuses emaks olemise rõõme ja vaevu, jätab see vale mulje nii naistele endile kui ka – tule taevas appi! – meestele. Mis seal siis enam imestada, et tibide ülistamise ajastul püsib loomulik iive miinuses.

Inimlikkuse põud?

Läinud nädalavahetusel ilmus Postimehe AK-s kaks usutlust ja üks arvamuslugu, kus ühel või teisel moel toonitati empaatia vajalikkust ning muretseti inimliku kaasatundmisvõime hääbumise pärast. Üks neist oli J. K. Rowling, kes oma uut, sedapuhku täiskasvanuile kirjutatud romaani tutvustades märkis: „Kaasatundmisvõime asemel kipume teiste üle kohut mõistma, kuigi me ei peaks seda tegema, sest me teame neist liiga vähe. /…/ Ma arvan, et paljude probleemide taga on empaatiapuudus, ja olen arvamusel, et see lõhub meie ühiskonda.“

Keerame lehte – ja sisuliselt sedasama nendib akadeemilisemast vaatenurgast California ülikooli teadlane Mare Taagepera: „Psühholoogiline „radar“ peab töötama ehk teisisõnu on vaja empaatiat arendada. Hädaoht demokraatiale või konsensuse saavutamisele ehk kõigi inimestega arvestamisele võib tekkida, kui konsensust ei otsitagi.“

Keerame veel lehte – ja seal räägib teine California ülikooli teadlane (!!) Alan Fiske vägivalla olemust lahti seletades samuti empaatiast, ehkki seda sõna ta otseselt ei nimeta. Fiske mainib Steven Pinkeri kirjutistele toetudes, et „kirjaoskus suurendab oluliselt inimeste võimet näha asju teiste inimeste vaatenurgast: romaanide lugemine, filmide vaatamine ja muu selline on inimestele õpetanud asetama end teiste inimeste nahka. Ka meedia on abiks, pakkudes näiteks videoid olukordadest, kuhu inimene muidu ise ei satuks.“

Empaatia mõiste on viimastel kümnenditel seoses inimõiguste arenguga usinamalt käibima hakanud, kuid kaasatundmisvõime kuulub olemuslikult juba ürgaega. Põhimõtteliselt on kõigi suuremate usundite vundament valatud empaatiast. Jeesus käskis oma järgijatel armastada ligimest nagu iseennast. Buddha õpetuses on kaastunne oluline värav teel valgustuse poole. Ka Muhamed rõhutas barbaarsusesse kalduvate araablaste koletusi nähes, kui oluline on aidata teist inimest, eriti endast väetimat, vaesemat, õnnetumat. Kuhu see kaastunne siis ikkagi kaob? Miks nüüdki empaatia puudumist nii tihti esile tõstetakse?

Rowling arvab, et praeguses ajas on empaatiakriisi põhjustanud masu, Taagepera viitab Eesti näitel hoopiski inimvaenuliku punaterrori tagajärgedele, Fiske käsitleb kaastunde puudumist kui traditsioonist lähtuvat viisi panna vägivaldselt paika ühiskondlikud suhted. Lühike kokkuvõte mahub seega ühe sõna sisse: isekus. Kaastunne ja isekus on vastandid, inimese iidsed magnetpoolused.

Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.

Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel.

Mida siis teha sel raskel ajal, kui sendid lausa sulavad käes ja iga siiras naeratus näib pilkena? Nagu eelpool juba mainiti: lugege raamatuid, vaadake filme. Jalutagem aeg-ajalt kellegi teise saabastes, et tunda selle maailma mitmekülgsust. Erinevad mõtted, unistused, elulaadid ja käekäigud, mida loometeosed meile pakuvad, rikastavad vaimu ning raiuvad hädavajalikke aknaid nendesse elevandiluust umbsetesse tornidesse, kuhu inimesed end kehvadel aegadel sulgevad. Meie sajad rahvaraamatukogud on tulvil tuhandeid võlupärleid, mis teevad igaüht natuke õilsamaks – ja seda täiesti tasuta.

Samal teemal:
Kuidas tekib headus?

Mihkel on surnud ehk igal oinal oma pidupäev

Vanarahva jaoks tähendas mihklipäev olulist punkti aastaringis. Mihklipäev või kasupäev, nagu maausulised seda nimetavad, oli lõikuspüha, pralle ja pruuli aeg. Vaadati üle, mis salve ja sahvrisse sai kogutud, tehti käkke ja kakke, lõõritati leelot ja trambiti tantsida. Suilised pääsesid sel päeval kohustustest priiks ning karjased asusid kooliminekuks viisakamaid pastlaid vuhkima. Oinastel polnud enam pikka pidu, küll aga inimestel. Mihklipäevast algas vanarahva pulmahooaeg, sest kes too ikke nõnna ullike on, et kibedal tööajal hakkab tanu alla kippuma!

Peaingel Miikaeli järgi nime saanud tähtpäeva on pühitsetud suurte pidudega mitmel pool Õhtumaades. Mingil määral seostub mihklipäev sügisese pööripäevaga, ühe olulise pöörangu ajaga. Miikael, kelle tiibu katsid taevaste vägede ülemjuhataja pagunid, sai kristliku legendi järgi jagu kõrgist inglist Luciferist, kes upsakuse eest maa peale heideti ja seal enesele saatana sarved kasvatas. Miikael võttis sisse koha inimlike pühakute reas, olles muide ka Eestis üks menukamaid kohapühakuid. Kihelkond Lääne-Eestis kannab ju Mihkli nime, kõnelemata väiksematest küladest ja Miikaeli nimel pühitsetud kirikutest.

Lärmakas praasnik juhatas sisse vaikse hingedeaja. Kuid egas esivanemaidki mihklipäeval viina- või õllesortsust ilma jäetud. On teada, et 17. sajandi lõpus peeti Urvastes mihklipäeval kalmuaias joomingut surnute mälestuseks, mis polnud tol ajal kindlasti mitte juhuslik joodikute temp, vaid taotluslik, süstemaatiline komme, mille levila ulatus peaaegu üle kogu Eesti. Elavad ja surnud moodustasid vanarahva jaoks ühise kogukonna. Surnutega tuli hästi läbi saada, sest nende tegevusest Manala mail sõltus siinne viljasaak ning karjaõnn.

Ühes aegadega muutuvad kombed ja praeguseks on iidne suur pidupäev sootuks unustatud, vaid nimepäevalistel Mihklitel-Mikkudel oleks põhjust toobrit tõsta. Üleüldine linnastumine ja sellest johtuv elulaadi muutus on mihklipäeva traditsiooni hävitanud. Tibusid ei loeta enam sügisel, vaid pigem varasuvel, mil algab puhkuste periood. Jaanipäevgi on kardetavasti säilinud üksnes seetõttu, et see langeb kokku Võidupüha ja koolilõpetustega, kuuludes seega suviste grillipidude sarja. Kellel olekski enam põhjust lõikuspüha pidada, kui isegi sellised delikatessid nagu kurgid ja tomatid, millest me esivanemad ei osanud unistatagi, aasta läbi poelettidel kükitavad? Pisike avatud maailm ei lase rahvuslikel traditsioonidel jätkuda. Praegu me veel ei tea, millised olulised tähtpäevad on saja aasta pärast kasutuks muutunud.

Rändajad

Hiljuti leidis Põlvamaal ühe nurjatu nimega külakeses, sääl vana postitee veeres enesele koha mõtlik-tõtlik rändur, Ihamaru ahasveerus. Skulptor Mati Karmin on kinkinud Eestimaale järjekordse sõnumiga monumendi, mis paigutub vabalt samasse ritta, kus seisavad juba Juri Lotmanile pühendatud omapäraselt sürrealistlik mälestusmärk, Tartu turuhoone kõrval ruigav priske notsu ja mõistagi ajatut nooruslikku armuõndsust põlistavad Suudlevad Tudengid.

Kuid peatugem hetkeks sel postiteel ja vaadakem toda rändavat meest, kel mütsilätu silmil, paun tähtsa korrespondentsiga üle õla ja vägev roigas sammu kinnituseks käes. Keda ta meenutab? Kas pole see mitte toosama Perno Postimees, kes 155 aastat tagasi maarahva eestlasteks teretas? Või hoopis Tartu Toomemäel nukralt palja kirikuskeleti kõrval hetkeks peatunud Kristjan Jaak? Ehk kübeke mõlemast… ja igast inimesest? Eesti kirjanduse silmapaistvad rändajad väärivad jälgimist ja mäletamist. Nipernaadi, kes vürtsitas oma rännuteel kohatud naiste elu magusate muinaslugudega; Ekke Moor, kes pidi pool ilma läbi rändama, et leida iseennast; rahutust südamest liikvele piitsutatud rändurid Ernst Enno luules, kes väsimatult otsivad – ikka kodu, õnne, rahu ja muud hääd, mida elu ju pakkuma peaks (Igavene rändaja). Ja muidugi Juhan Liivi üksiklane, kes tuli linnast. – Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Betti Alveri sule alt paisunud tuulelapsed uitavad endiselt ringi, lendavad üle aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao. Kõigil neil on oma sõnum, nõnda on nemadki postiteelised.

Hiina vanasõna ütleb, et kõik teed sünnivad kõndimisest. Edasi liikuma peab, lihtsalt peab, sest kes liigub, see püsib elu juures – elu kannul ja kukil. Ühel või teisel põhjusel on ikka rännatud, harva ilma sihita. Sõnum paunas võib olla vahest väga oluline, tulevikku loov kirjasõnake, kuid postivedaja tragöödia seisneb selles, et ta ei saa alati teada, milliseid sõnumeid ta edasi kannab. Me rändame oma teel, punktide A ja B vahel, kaasas tundmatu geneetiline kood, roosale krepile kribatud soovunelmad, pärgamendile maalitud tahteavaldused ja paks patakas koltunud kirju, mille esivanemad meile on kirjutanud. Kellele need kõik lähevad? Eks Toonela ametnikele, küll neil jätkub mahti lugeda ja arutada. Rändaja asi pole pead murda, mida tema kandam väärt on. Hoidku vaid jalg sellel teel, mis tema ette pandud.

Aeg naeratada

Mõtlen mõnikord: kui vana peaks inimene õieti olema, et mitte nukrutseda? Et olla kord juba päris õnnelik. Jäädavalt. Alatiseks. Nii õnnelik, et isegi õnnetus ei tee õnnetuks?

Silvia Rannamaa „Kasuema“

Eesti sajandipikkune filmikultuur ei ole vaatajaile pakkunud just ülearu palju noorsoofilme. Viimasest ajast meenuvad koolide kohustuslikku filmiprogrammi lülitatud „Klass“, mingil määral liigitub samasse žanrisse „Mina olin siin“. Varasemast kultuurkihist leiame veel nii pärleid („Kevade“) kui prahti („Andruse õnn“). Oma aja nägu on nad kõik. „Kevade“ on tõusnud noorsoofilmide põlatud vallast hoopis kõrgemale, üldiselt kasutatakse žanrit kõne alla võttes pigem selliseid sõnu nagu valus, kurb, jõhker, traagiline või suisa rõve.

Värskelt ennistatud ja ETV-s esitletud „Naerata ometi“ kuulub küll valusate, kurbade ja traagiliste kilda, kuid miskit laustülgastavat tänapäevane vaataja sealt enam ei leia. Võib arvata, et kaheksakümnendate keskel, kui see Silvia Rannamaa „Kasuemast“ inspireeritud linalugu rohkelt tähelepanu pälvis, vapustas filmi vägivaldsus paljusid. Lastekodu pesuruumis kaklevad õnnetu saatusega tüdrukud on kahtlemata hoopis häirivam vaatepilt kui Paunvere jõe ääres saksa jõmmidega aatelist taplust pidavad Kentuki poisid.

Polegi vahet, kas lugu hüljatud lastest leiab aset kuuekümnendatel, nagu Rannamaa jutustuses, kaheksakümnendatel või 21. sajandi teisel kümnendil. Probleemid säilivad samal kujul. Kui „Naerata ometi“ valminuks aastal 2012, näeksime ekraanil lihtsalt rohkem verd, ilmselt ka välkuvaid noaterasid, oksendavaid joodikvanemaid ja ohtralt paljast ihu koos ühe pornograafiasse kalduva seksistseeniga Mari ja Robi (või siis Tauri) vahel. Ent Leida Laiuse ja Arvo Iho ühine teos mõjub endiselt kõnekana. Moodsale filmile omaste ekspressiivsete liialduste asemel näeme psühholoogilist pinget. Ja kõik see, mis jääb ütlemata-näitamata, mõjub vägevalt. „Naerata ometi“ andis nõukogude läppunud õhus hääle lastekodu asukatele.

Tänapäeval ei ole enam lastekodusid, nüüd räägitakse ametlikus kõnepruugis asenduskodudest. Suurtest teedest ja suurest kärast eemal seisev Tilsi, kus film üles võeti ning mis praegu püüab pilku moodsa külastaadioniga, milletaolist pole paljudes linnadeski, annab vanemateta lastele endiselt pelgupaika. Ühel või teisel põhjusel orvuks jäänud lapsed otsivad samuti kohta elus, olles sunnitud oma unistusi püüdma ehtsa kodusoojuseta. Raske on mõõta inimese hinges haigutavat lünka, mille on sinna jätnud puuduvad vanemad.

Sageli kujutletakse lastekodulapsi depressiivsete, üksildaste ja äärmiselt tagasihoidlikena. Vahest liigagi sageli. Kuid oma tutvusringkonnast näidet tuues võin öelda, et ka orvuna sirgunud lapsest võib saada õnnelik pereinimene, kes kasvatab järeltulijaid turvalises kodusoojuses, millest ta ise ilma jäi. Inimene, kelle kohta võib häbenemata öelda, et ta on tööalaseltki edukas. Mälestused varakult lahkunud emast ja viinakuradi sarvede otsa sattunud isast ei kao, isegi kui sinikad paranevad ja solvangud ununevad. Leevendavaks palsamiks on siin aga inimlik siirus, hool ja ausus.

„Naerata ometi“ on üks neist filmidest, mille lõppedes tahaks kangesti teada, mis tegelastest edasi saab. Mis võis saada filmi-Marist? Me ei tea sedagi, mis sai raamatu-Kadrist. Hulkur Rasmus Lindgreni samanimelisest raamatust leidis pärast mitmeid seiklusi päris oma kodu. Nõnda jääb üle loota, et ka Mari, Kadri ja tema saatusekaaslased jõuavad viimaks koju.

Midagi naeratusetaolist virvendas sellel hommikul minust läbi, kuigi ma oleksin valust ulguda tahtnud. Armastus äratas selle minus, ja ma tajusin selgesti, kuidas elu hakkas mulle juba oma esimesi teadlikke ülesandeid andma…

Uudishimu teeb õnnelikuks

Võttes ühte lausesse kokku kahe tarmuka koolipapa – Mauruse ja Wikmani – fundamentaalsed tarkused, tasub uue õppeaasta hakul rõõmsalt nentida: eestlane peab õppima nagu hull, sest iga eestlase siht saab olla vaid surematus. Hullumeelset õppimist sellesinase surematuse nimel annab aga mitut moodi korraldada. Loovuse arendamine, individuaalne lähenemine, tugevad põhikoolid, puhtad gümnaasiumid ja õpetaja töö väärtustamine on märksõnad, mis peegeldavad haridusvalla moodsat kurssi. Rääkimata e-koolist ja e-õpikutest. Esmane küsimus polegi vahest see, kuidas 21. sajandi koolis õpetada, vaid mida õpetada ja mida – kahjuks! – õpetamata jätta.

Liiguvad kuuldused, et uude gümnaasiumi õppekavva pole vanadel egiptlastel ja mesopotaamlastel asja. Neile piisab etteastest põhikooli programmis. Kreeklased-roomlased olevat tähtsamad. Kindlasti saab üht-teist kokku tõmmata ka kirjanduses, matemaatikas, füüsikas ja bioloogiaski. Pole aga õpetajat, kes ei laseks end häirida oma valdkonna nudimisest. Kooliuste taga nõuavad tagatipuks sisselaskmist ettevõtlus- ja religiooniõpetus.

Gümnaasiumilõpetaja peab teadma, kust raha tuleb ja kuidas ise äri ajada, kuulutavad majandusteadlased. Selleks, et arendada noortes terveid väärtushinnanguid, kõlbelist ellusuhtumist ja endassesüüvivat filosoofilist mõtteviisi, peab neile õpetama usundilugu, teatavad teoloogid. Õpilastele oleks vaja rohkem arvutiõpet, lisavad infotehnoloogid. Oleks vaja rohkem täppisteadusi, hõikavad insenerid. Oleks vaja riigikaitset ja kodanikukasvatust, arvavad isamaalased. Jah, ühel vaesel hingel, kes tahab ennast intelligentseks vormida, on vaja lõpmatult palju teada, mõista, osata… Kuid kas kool saab seda kindlustada? Lõppude lõpuks peavad moodsas gümnaasiumis õpilased olulisemad valikud iseseisvalt langetama. Nõnda ka tulevases elus.

Üks mu headest õpetajatest, kes tavatses käsitleda oma ainet võrdlemisi vanamoodsas vormis – tuubime ja kordame –, ütles ikka, et õpetaja peaks olema eelkõige teejuht, kes õpilasi käekõrval õigete teadmiste, väärtuste ning eluviisini juhatab. Inimeses endas peab olema uudishimu, tahtmist aina enam ja enam teada. Uudishimu on kütus, mille toel ajumootor üleüldse suriseb. Kui australopiteekused, meie kauged esivanemad, poleks tahtnud näha, mis kõik leidub ja toimub silmapiiri taga, ja kui homo erectus poleks selga sirgu ajanud, et tundmatute sihtide poole teele asuda, kükitaksime endiselt koopas, ilma interneti ja nanotehnoloogiata. Uudishimu, kallid sõbrad! Ainult uudishimu maailma ja elu, iseenda ja ligimese vastu aitab edasi. Viimaks viib see (vaimse) rikkuse, (hea) kuulsuse ja ehk isegi sulaselge õnneni.

Nõnda tuleb välja, et see, milliseid mõttesaadusi õppekavad sisaldavad, pole kah ülemäära tähtis. Kes huvitub ümbritsevast, teab ja mõtleb nagunii. Ta uurib ja mõistab. Kes aga mõistab, see ka hoolib. Kes hoolib, see ei hävita kõike väärtuslikku. Kui jätkuks vaid suure vaimuga õpetajaid, kes suudaksid õpilasi sütitada ja inspireerida, süstida neisse pisi-pisikese uudishimupisiku, mis tooks kasu paljudele. Sest õnnelik on rahvas, kelle seas on rohkem neid, kes tahavad pigem teada kui neid, kes tahavad ainult saada.

Jeesus Kristus Homostaar

Neljasaja aasta eest istus inglise kuningatroonil James I, sügavale ajalukku sööbinud valitseja, kelle kõrgeaulikud kiiksud, nende hulgas omasooiharus, polnud alamate jaoks mingi saladus. Vastupidi, James olevat lausa kelkinud, et ta armastab Buckinghami krahvi „nagu Jeesus armastas Johannest“. James polnud vahest kõige eeskujulikum monarh, kuid piiblit tundis ta hästi ning leidis pühakirja ridade vaheltki tarkuseterakesi põhjendamaks oma ebaharilikke käike. Jeesuse ja tema noorukese lemmikjüngri palav kiindumus on motiiv, mida on sajandeid kasutatud viitena Kristuse sallivale loomule. Euroopa ja Ameerika usklike homoseksuaalide jaoks on Jeesusest kujunenud eelarvamustevaba armastuse võrdkuju – seda nii õrritavas, parajalt iroonilises kui ka täiesti tõsimeelses võtmes.

Jeesus oli juutide seas teisitimõtleja. Ta sõbrustas maksukogujate ja prostituutidega, mistõttu pole raske kujutleda, et ka „mehepilastajad“ ja „lõbupoisid“ võinuks tema kaaskonda kuuluda. Jeesus ütleb Matteuse evangeeliumi kaudu mitmetitõlgendatavad sõnad: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on kohitsetuid, kes on inimeste kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes on ise end taevariigi pärast kohitsenud. Kes suudab taibata, taibaku!“ (Mt 19:12) Homoseksuaalsuse kaitseliinilt vaadatuna tähendaks „abieluks kõlbmatud, kes nõnda sündinud emaihust“ kõiki viljatuid, nende sekka saaks mugavalt liigitada ka omasooiharad – juhul, kui suudame taibata.

Igal juhul võib Uut Testamenti tõlgendada nõnda, et homoseksuaalsus kui nähtus iseeneses pole negatiivne, küll aga tormakad seksuaalsuhted. Mees võib armastada meest ja naine naist ka kristlastena – tõsi, ilma seksita. Abieluväline suguelu on pühakirjas taunitud, kuid armastuse jagamist lausa nõutakse.

Johannese nime kandva evangeeliumi lõpuosast võib lugeda järgmist: „Peetrus pöördus ja nägi kaasa tulemas jüngrit, keda Jeesus armastas, kes ka õhtusöömaajal oli nõjatunud tema rinnale ja küsinud: „Issand, kes on su äraandja?““ (Jh 21:20). Seda lõiku on mõningad usuliberaalid mõnuga tsiteerinud tõendina Suure Õpetaja ja noore apostli kireromaanist, juhul kui Johannese evangeeliumi autoriks arvata toosama Jeesuse soosik Johannes, kes endast kolmandas isikus räägib. Siiski tuleb nentida, et kui Uues Testamendis räägitakse Jeesuse armastusest, ei mõelda erootilist armastust, pigem „vennalikku“ või „sõbralikku“ ning kellegi rinnale nõjatumine tähendab antiikkirjanduse kontekstis tema kõrval lebamist. Akadeemiliselt poolelt on valanud õli tulle aga Websteri ülikooli professor Bob Cross, kelle sõnutsi oli Jeesuse ja Johannese läbikäimine „pederastlik suhe vanema ja noorema mehe vahel. Kreeka lugeja oleks sellest aru saanud.“

Eriti magusaks suutäieks neile, kes Jeesust homoks peavad, on Markuse salaevangeelium. Sellest väidetavalt spirituaalsemast evangeeliumivariandist ei ole säilinud muud kui kaks viidet Aleksandria Clementi käsikirjas, mis olevat avastatud läinud sajandi keskel Jeruusalemma lähedalt Mar Saba kloostrist. Jättes kõrvale teaduslikud vaidlused, kas tegemist on autentse materjali või võltsinguga, kujutavad kaks Clementi töös esinevat evangeeliumilõiku Jeesuse tulist suhet rikka Betaania noormehega. Toosama nooruk sobib suurepäraselt kokku olemasoleva Markuse evangeeliumi kahe katkendiga, esimene neist pärineb Jeesuse kinnivõtmise stseenist: „Ja üks noormees järgnes talle; sellel oli seljas linane rõivas paljal kehal; ja nad võtsid ta kinni. Aga tema jättis linase rõiva maha ja põgenes ära alasti.” (Mk 14:51–52) Teine katkend esineb Jeesuse ülestõusmise kirjelduses: „Nad läksid hauakoopasse ja nägid paremal poolel noore mehe istuvat, pikk valge rüü seljas, ja nad kohkusid väga. Aga too ütles neile: „Ärge kohkuge! Te otsite Jeesust Naatsaretlast, kes oli risti löödud; ta on üles tõusnud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta oli pandud!”” (Mk 16:5–6)

Markuse salaevangeelium kõneleb sellest müstilisest noormehest rohkem. Ühel õhtul tulnud nooruk õpetaja juurde „kandes linast rõivast palja ihu peal. Ja ta jäi temaga sel õhtul, kui Jeesus õpetas talle Jumalariigi saladust.“ Teises Clementi fragmendis mainitakse veelkord noormeest, „keda Jeesus armastas“. Öist toimingut, mis sisaldab pühendamist Jumalariigi saladusse ja armastust, mis seob kaht meest, on lihtne libistada tänapäevasesse tähendusvälja. Ka suudluses, mille Juudas Jeesusele annab, osatakse praegu näha vaid erootikat. Meestevaheline armastus saab nõnda kroonitud pühaduse oreooliga ning nende tõlgenduste sadulas olemegi jõudnud põhjuseni, miks Lunastajast on nüüdseks kujunenud muuhulgas gei-ikoon.

Avalikult omasooiharust tunnistanud popstaar Elton John teatas 2010. aasta veebruaris Ameerika ühes loetumas ajakirjas Parade: „Ma arvan, et Jeesus oli kaastundlik, üliintelligentne gei, kes mõistis inimlikke probleeme. Ristil andestas ta inimestele, kes ta risti lõid. Jeesus tahtis, et me oleksime armastavad ja andestavad.“ See mõtteavaldus levis kulutulena mitmel pool maailma meedias ning tekitas taas ägedaid sõnalahinguid kristluse rajaja identiteedi üle. Kuna nüüdisajal räägitakse niivõrd kõva häälega Jeesuse seksuaalsusest, sunnib see ka kristlike väärtusi teise pilguga üle vaatama. Kristlus peaks olema salliv usk, rõhutatakse aina enam. Üheks kinnituseks ristiusu liberaliseerimisest on tõik, et anglikaani kiriku ja Skandinaavia luterlike koguduste õpetajateks nimetatakse kapist välja tulnud homoseksuaale. Erandid on muutumas tavaliseks nähteks.

Kui ühiskond on jõudnud niikaugele, et aktsepteerida teatud liberaalseid väärtusi, nõutakse seda ka kirikult. Geikristlased ei ole enam nõus langetama valikut, kas olla avalikult homo või tõsine usklik. Nad võitlevad õiguse eest olla mõlemat. Moodsas popkultuuris kerkib selle võitluse peegeldusena esile teoseid, mis ehitavad – piltlikult öeldes – geiklubisse kabeli.

Silmapaistvaks juhuks, mis homoseksuaalsed ja kristlikud elemendid sotsiaalseks sõnumiks põimib, on Rootsi kunstniku Elisabeth Ohlson Wallini fotoseeria „Ecce homo“. 1990. aastate teisel poolel loodud tosin taiest, mis kujutavad Jeesust geina, on inspireeritud kunstniku AIDS-i surnud sõpradest. Ohlson Wallin põhjendas mitmel pool Euroopas esitletud tööde valmimist viha ja trotsiga, mida tekitasid temas kristlaste väited, nagu oleks homoseksuaalsus Jumala karistus. „Tahtsin näidata, et armastus on kõigi jaoks,“ kaitses kunstnik oma lähenemist. „Ecce homo“ kasutab gei-teema avamiseks evangeeliumide motiive ning sisaldab näiteks tööd, millel jalgrattal Jeruusalemma saabuvat Jeesust tervitavad värviliste õhupallide ja vikerkaarelippudega varustatud homoparaadilised. Teine töö viitab ristimisstseenile, kus alasti Jeesus seisab suletud silmil vees, samal ajal kui „Ristija Johannes“ teda intiimselt puudutab. Pildil „Mäejutlus“ räägib Jeesus teda ümbritsevate meestega, kes õpetajat andunult kuulavad. Ohlson Wallini vahest ühel sisendusjõulisemal taiesel lamab AIDS-i surnud Jeesus Neitsi Maarja põlvedel. Nõnda on kunstnik tabaval moel edasi arendanud keskaegset pietà žanrit.

Näitused leidsid laialdast vastukaja ning paiskasid liikvele usufanaatikud, kes püüdsid väljapanekuid rüüstata ja ähvardasid kunstnikku surmaga. „Ecce homo“ pildiseeriat võis näha ka 1999. aastal Pärnus, iga-aastase aktinäituse „Mees ja naine“ raames. Siingi ei õnnestunud kirikuautoriteetide kriitikast pääseda. Andres Põder, kes karjatas toona Pärnu Eliisabeti kiriku kogudust, leidis, et „Pärnu linn ei peaks olema koht, kus eksponeeritakse näitust, mida ristirahvas taunib” ning palus kohalikul linnavalitsusel piltide näitamine keelata. Näituse korraldaja Mark Soosaar eitas kellegi usuliste tunnete solvamist, soovitades puude taga metsa näha ning käsitleda skandaalset fotoseeriat moodsa kunstina, millel on midagi olulist öelda.

Küllap lisab lähitulevik veel hulga näiteid nüüdisaegsest kujutavast kunstist ja kirjandusest, aga ka teatrist, filmist ja popmuusikast, milles käsitletakse Jeesuse „uut olemust“. Nõnda pannakse proovile sajandeid püsinud tabud. Jeesuse kujutamisel homona või biseksuaalsena rõhutatakse nii tema inimlikkust, millega kaasneb loomulikul viisil seksuaalsus, kui ka tema kuulutatud piiritu, eelarvamustest vabastatud armastuse sõnumit. Seda kuvandit poleeritakse konservatiivsete kristlaste kiuste ning tuleb tunnistada, et meieni jõudnud Jeesuse sõnade ja tegevuse taustal ei olegi tema seadmine homoõiguslaste käilakujuks kohatu.

Samal teemal:

Vaid embus liidab kokku meid

Naiste armastusest imelisem

Toit ei ole nautimiseks

Kadrioru õukonnast on juba peaaegu poole tosina aasta vältel väljastatud hulk toitumisalaseid nõuandeid, mis mõnel vee varal elaval kodanikul silmeesise lausa mustaks võtnud. Soovitused eelistada eestimaist kõhutäidet pole kindlasti kurjast ning ka proua Ilvese sõjakäike E-aineid täis topitud viinerite ja kommides varitsevate transrasvade hukkamiseks ei saa kuidagi pahaks panna. Lood kisuvad keerulisemaks.

Meedias on nii mõnigi väärt soovitus tublisti võimendunud, kogudes külge trobikonna sapiseid netikommentaare ja muutudes seejuures lihtrahva toitumisharjumuste taustal naeruväärseks. Nõnda jääbki kollases võis praetud meediatooteid tarbides mulje, nagu oleks Evelin Ilves prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i reinkarnatsioon. Erinevalt giljotiini all lõpetanud Marie’st ei ole aga Evelin soovitanud kehvikutel leiva puudumise korral kooki süüa. Jutt käib endiselt tervislikust ja täisväärtuslikust toitumisest, mida – tõsi küll – õhema rahakotiga alati ei saavutata.

Avalikud protestid proua Ilvese sõnavõttude vastu pole ju õigupoolest tekkinud mahevastasusest. Inimesed on hoolimata oma sissetulekust igati huvitatud puhtast kodumaist päritolu toidust. Rikkamatel on lihtsalt rohkem valikuvõimalusi. Kui näpud põhjas ja lähim tööots Helsingis, saabki nälg majast välja aetud ainult allahinnatud viineritega.

Nädalapäevad tagasi sündinud vabariiklik sahin toidu nautimise teemal kuulub hoopis teise ooperi kolmandasse vaatusesse. Kel leiba on, võib seda nautida, kuid kõige parema koka nimi olevat ikka Nälg. Sellega seoses lubage vesta üks lühike tõestisündinud lugu. Keegi Somaalia nooruk, kes Soome sattununa esmakordselt suurde toidupoodi astus, oleks äärepealt lõpetanud närvivapustusega. Ta polnud eales näinud korraga nii palju söödavat – riiulid maast laeni täis! Jahmatusest toibununa küsis ta oma tugiisikult, kuidas inimesed üldse suudavad otsustada, mida sealt endale osta. Tõepoolest – küll sel õnnetul on raske, kes peab kõik lettidele laotatud hea ja parema ära proovima. Vabadus võib osutuda orjuseks. Halvimal juhul kõhuorjuseks.

Toidu nautimine saab võimalikuks tänu üleküllusele. Niipea, kui toidu hankimine pole enam elutähtis probleem, hakatakse sellega mängima. Ultrapeene menüüga restoranid ja hasartselt kirjastatavad kokaraamatud on taolise nähtuse üks osa. Toit ei ole aga nautimiseks, vaid eluspüsimiseks. Mis tähtsust sel on, kuidas kartul taldrikul serveeritakse või mis lurriga alla loputatakse? Peaasi, et kartul kõhtu täidaks. Olulised on kilokalorid, energia põletamiseks vajalik küttematerjal.

Eks komme toiduga mängida pärine vanadest kuningakodadest, kus ööbikukeelte nautimise kõrval tegeldi ka verepilastusega. Kõikvõimalikud veini-, juustu- ja pastakultuurid kuuluvad kulukate harrastuste valda, sisaldades muuhulgas ka pisukese snobismi, vastandumaks müstilisele matslusele, mida me maal oi-oi kui palju leidub.

Keegi ei peaks tundma ennast seepärast vähem inimesena, et ta toiduga mõnuleda ei saa. Kui söögid seedekulglasse vohmitud ja vitamiinid-mineraalid välja sõelutud, võib rahus edasi elada ning vahest ka millegi kasulikuga tegeleda. Näiteks toidupanga vabatahtlikega liituda.

Geenid või kombed?

Roomlased olevat öelnud, et terves kehas pesitseb terve vaim. Selle tõestuseks vurasid antiikaja marmorstaadionidel ringi hobukaarikud ja gladiaatorid välgutasid mõõku. Kui tumepunased verejoad tulise areeniliivaga kohtusid, oli rahvas rahul. Jajah, tsirkuses ununeb igapäevane leib. Rahvas vajab kangelasi, kellele täiest kõrist „Hurraa!!“ hüüda, aga tahab seejuures näha ka luusereid. Ülendamist ja alandamist läbisegi! Sangaritele jagatavad loorberilehed närtsivad paraku kiirelt. Täna lauldakse oode, homme nõutakse ristilöömist. Tippspordis, kus teoreetiline kehakultuur, massimeelelahutus ja üksikisiku eneseteostus lahtiharutamatuks umbsõlmeks tõmmatud, juhtub seda päevast-päeva.

Kolmekümnendad nüüdisaegsed olümpiamängud „imede saare“ pealinnas Londonis andsid eestlastele järjekordse ajendi vaielda oma rahvusliku spordiala üle. Missugune on siis see kõige õigem, see ehteestlaslik...? Maadlus, aastakümneid koomas püsinud kandidaat, seisab jälle rivis. Martin Kleini ja Heiki Nabi hõbedaid lahutab priske sada aastat, nende vahele mahub terve kuhi matisangarite autasusid, Pajusalu topeltkuld päris tipus. Unustage tennisereketid ja kossupallid, jalgrattad ja sõudepaadid, odad ja kettad! Olgu kreeka-rooma, judo või sumo – eesti jurakad jäävad maadlema, sest nii on juba üle sajandi kombeks olnud. (Naismaadlejate ergutuseks tõi teater Endla tänavu suvel välja tüki „Seljatas sada meest“. Niisiis, daamid, võtke õppust!)

Kuid on sel üldse tähtsust, millist ala teistele eelistada? Kõikvõimalike „rahvuslike“ nähtuste otsimine näitab trööstitut identiteedikriisi. Miks peab tingimata olemas olema rahvuslik kala, ülikool, teater jne? See, mis rahvust kõige paremini iseloomustab, kujuneb aja jooksul iseeneslikult välja. Tuleb ainult jälgida ja märgata. Pisirahvad Kariibi mere saartel ei pea tühja-tähja pärast ajurakke piitsutama – nemad teevad endiselt vägitegusid sprindirajal, ent kui mõnel teiselt alalt tuleb kuldne sähvatus, võivad nemadki segadusse sattuda. Nii juhtub vist justkui kogemata odaviskes võiduni jõudnud Trinidadi ja Tobagoga. Enamasti on aga iga asi siin maamunal juba kenasti paigas. Kas inimangerjas Michael Phelps suudab oma 18 kuldmedaliga ameeriklased läbinisti basseinirahvaks pöörata? Vaevalt küll, USA aasta tippsündmuseks jääb endiselt Super Bowl. Hindustani asukad ei murra truudust maahokile, uusmeremaalased ragbile ega islandlased käsipallile.

Mustanahaliste jooksuedu taga pidavat olema geenid. Kergejõustikustaadioneid iseloomustav apartheid – neegrid jooksurajal, valged väljakul – ei paista siiski igavesti püsivat. Tippspordis sõltuvad tulemused tuhandetest pisiasjadest alates sportlase geneetilistest eeldustest ja treeneri metoodikast kuni ilmaolude ja lihtlabase õnneni välja. Ala, mis kuulutatakse suurejooneliselt rahvuslikuks, peaks leidma trobikonna heldeid sponsoreid, ent kui noistsamust pisiasjust mõjutatud tulemusi ei sünni ja medalid jäävad noppimata, kaob ka publikuhuvi ning toetajate raha. Nagu eespool öeldud: täna oled kangelane, homme luuser. Rahvusspordiala peaks aga järjekindla jonnakusega arendama ja poputama, laskmata end ka luhtumistest segada.

Olümpiamängud hoiavad elus kõrgemaid inimlikke ideaale. Ka tillukesel Eestimaal pingutavad sajad sportlased iga päev selle nimel, et saada paremaks – või koguni parimaks. Õnne on vähestel, kuid unistus olümpiamedalist hoiab lihased pingul ja vaimu selge. Londonis kahesaja neljast tõrvikust moodustunud tuli on kustunud, kuid varsti läidetakse see Rios uuesti – ja ühes sellega hõõguvad edasi unistused medalitest.

Staadionipoliitika

Bütsantsi keisri Justinianuse jalgealune õõtsus nagu soos, kui rahulolematus tema alamate seas aina kasvas. Mässukatsed lämmatati juba eos, kuid siiski leidus vägevas Konstantinoopoli linnas üks koht, mille üle keisril täit voli polnud. See oli suur hipodroom, kus korraldati rahva meelisüritusi – sõjavankrite võiduajamisi. Kahel põhilisel võistkonnal, kes jagunesid sinise ja rohelise värvi kilda, olid omad poolehoidjad ja sponsorid. Võistluste vaheaegu kasutati sageli poliitiliste avalduste tegemiseks.

532. aasta algul ühinesid konkureerivad võistkonnad viimaks keisri vastu ning nõudsid tema tagasiastumist – või tagandamist. Ülestõus oli puhkenud. Suurt kavalust rakendades õnnestus Justinianusel pool rahvast ära osta, vastuhakkajatega asus tegelema sõjavägi. Siniste ja roheliste „partei“ värvidele lisandus areenil kolmas, veripunane. Hipodroomil leidis oma otsa mitukümmend tuhat inimest. See peaaegu 1500 aastat tagasi toimunud juhtum illustreerib ilmekalt, kui tihedalt sport ja poliitika võivad põimuda. Lihtsast meelelahutuslikust vaatemängust saab äikselises õhkkonnas traagiline arveteklaarimine.

Sarnane olukord tekkis 1990. aasta kevadel õmblustest kärisevas Jugoslaavias, kui Belgradi Red Star kohtus Zagrebi Dinamoga. Marurahvuslikud serblaste fännid ründasid horvaate nugade ja tribüünilt lahtikistud istmetega. Esialgu õnnestus korravalvuritel vaenupooled eraldada, kuid peagi järgnes horvaatide vastulöök. Politseinike haardest läbi murdnud fännide vahel algas võigas kähmlus. Tulemus: üle 60 pealtvaataja sai vigastada. Dinamo kapten Zvonimir Boban tõusis aga rahvuskangelaseks... sest ta virutas ühele horvaate ahistanud politseinikule.

Omamoodi asju aetakse värviliste rõngaste all. Olümpiamängud pole pelgalt maailma suurimad, vaid ka kõige poliitilisemalt häälestatud spordipidustused, ehkki igat järku olümpiakomiteede presidendid väidavad järjekindlalt vastupidist. Kuidas saakski mõni üritus olla läbinisti apoliitiline, kui seal osalevad (peaaegu) kõik riigid üle kogu planeedi? Olümpiamängude elustamisest saati võistlevad suurriigid ülemvõimu nimel: kogutud medalite arv võrdub riigi tähtsusega maamunal. Esimestel olümpiatel võistlesid amatööratleedid, mistap ka näiteks ambitsioonikad Austria-Ungari ja Saksa keisrid jälgisid nende ponnistusi leige uudishimuga.

Ajapikku kasvas rahvaspordiüritus millekski enamaks, muuhulgas ka meelelahutuslikuks ja äriliseks hiigelprojektiks. Külma sõja lahingud USA ja Nõukogude Liidu vahel jätkusid olümpiastaadionidel, ujulates ja korvpallihallides. Nüüdseks on ühe punariigi vahetanud välja teine – Hiina. Kaks majandushiidu. Demokraatia vs. türannia. Lääs vs. Ida. Võitlus kestab. Veresaun Müncheni olümpial ja Londoni terrorihirm peegeldavad lakkamatut hea ja kurja võitlust ka väljaspool spordiplatse. Bütsantsis või Jugoslaavias toimunu kordusetendus pole ühelgi juhul välistatud. Võit – see on võim.

Väikestele jääb rohkem osalemis- kui võidurõõmu. Ent Eestimaaltki on saja aasta vältel võrsunud 21 olümpiavõitjat. Ka meie jaoks on olümpiamängud osa välispoliitikast. Me näitame, et oleme olemas ja et pisirahvaski võib teha vägevaid tegusid. Igaüks jahib ju aupaistet. Olümpia kui spordivõistluste kroon demonstreerib kestvat olelusvõitlust riikide, rahvaste ja ideede vahel. Citius, altius, fortius!