Kadrioru õukonnast on juba peaaegu poole tosina aasta vältel väljastatud hulk toitumisalaseid nõuandeid, mis mõnel vee varal elaval kodanikul silmeesise lausa mustaks võtnud. Soovitused eelistada eestimaist kõhutäidet pole kindlasti kurjast ning ka proua Ilvese sõjakäike E-aineid täis topitud viinerite ja kommides varitsevate transrasvade hukkamiseks ei saa kuidagi pahaks panna. Lood kisuvad keerulisemaks.
Meedias on nii mõnigi väärt soovitus tublisti võimendunud, kogudes külge trobikonna sapiseid netikommentaare ja muutudes seejuures lihtrahva toitumisharjumuste taustal naeruväärseks. Nõnda jääbki kollases võis praetud meediatooteid tarbides mulje, nagu oleks Evelin Ilves prantsuse kuninganna Marie Antoinette’i reinkarnatsioon. Erinevalt giljotiini all lõpetanud Marie’st ei ole aga Evelin soovitanud kehvikutel leiva puudumise korral kooki süüa. Jutt käib endiselt tervislikust ja täisväärtuslikust toitumisest, mida – tõsi küll – õhema rahakotiga alati ei saavutata.
Avalikud protestid proua Ilvese sõnavõttude vastu pole ju õigupoolest tekkinud mahevastasusest. Inimesed on hoolimata oma sissetulekust igati huvitatud puhtast kodumaist päritolu toidust. Rikkamatel on lihtsalt rohkem valikuvõimalusi. Kui näpud põhjas ja lähim tööots Helsingis, saabki nälg majast välja aetud ainult allahinnatud viineritega.
Nädalapäevad tagasi sündinud vabariiklik sahin toidu nautimise teemal kuulub hoopis teise ooperi kolmandasse vaatusesse. Kel leiba on, võib seda nautida, kuid kõige parema koka nimi olevat ikka Nälg. Sellega seoses lubage vesta üks lühike tõestisündinud lugu. Keegi Somaalia nooruk, kes Soome sattununa esmakordselt suurde toidupoodi astus, oleks äärepealt lõpetanud närvivapustusega. Ta polnud eales näinud korraga nii palju söödavat – riiulid maast laeni täis! Jahmatusest toibununa küsis ta oma tugiisikult, kuidas inimesed üldse suudavad otsustada, mida sealt endale osta. Tõepoolest – küll sel õnnetul on raske, kes peab kõik lettidele laotatud hea ja parema ära proovima. Vabadus võib osutuda orjuseks. Halvimal juhul kõhuorjuseks.
Toidu nautimine saab võimalikuks tänu üleküllusele. Niipea, kui toidu hankimine pole enam elutähtis probleem, hakatakse sellega mängima. Ultrapeene menüüga restoranid ja hasartselt kirjastatavad kokaraamatud on taolise nähtuse üks osa. Toit ei ole aga nautimiseks, vaid eluspüsimiseks. Mis tähtsust sel on, kuidas kartul taldrikul serveeritakse või mis lurriga alla loputatakse? Peaasi, et kartul kõhtu täidaks. Olulised on kilokalorid, energia põletamiseks vajalik küttematerjal.
Eks komme toiduga mängida pärine vanadest kuningakodadest, kus ööbikukeelte nautimise kõrval tegeldi ka verepilastusega. Kõikvõimalikud veini-, juustu- ja pastakultuurid kuuluvad kulukate harrastuste valda, sisaldades muuhulgas ka pisukese snobismi, vastandumaks müstilisele matslusele, mida me maal oi-oi kui palju leidub.
Keegi ei peaks tundma ennast seepärast vähem inimesena, et ta toiduga mõnuleda ei saa. Kui söögid seedekulglasse vohmitud ja vitamiinid-mineraalid välja sõelutud, võib rahus edasi elada ning vahest ka millegi kasulikuga tegeleda. Näiteks toidupanga vabatahtlikega liituda.
