Määnest värvi omma pühä vaimu häitsme?

Häid suvistõpühhi!

Lehekuu lõpp, juhhuu! Kõik ilm om täüs häitsmid, egä tooni ja suurusõga. Uibu ja vislapuu uhkõndasõ pruudirõivin, õdagukägu kukk näile õnnõ. Üts tsirgusilmäpuhm sinetäs õkva värte man, tõnõ, viil suurõmb, vana uibu all. Kastanidõ ja tsirelidõ vaihõl kohisõs peris tsirgusilmämeri. Üüse käävä päkätsi sääl tsuklõman.

Illus om kaia, kuis piimähaina murru, tiiviiri ja nurmi kuldase. Mõtsan, kingu pääl näütäs hinnäst harv küläline, kannikõnõ. Vanast võisõ õnnõ keisri purpurkuvvõ sälgä panda. Mõni langakõnõ kallist rõivast jäi vast kohegi ribauisi ja kannikõnõ, kiä oll innemb lihtsä valgõ lill, kudasi naist umalõ imeuhkõ kleidi.

Kinnisvara hinna läävä mugu ülespoolõ, a kastaniriigin tuust kiäki ei hooli. Egä keväjä nõsõsõ naide laiu lehti pääle jäl vahtsõ elevandiluust tornikõsõ, kost saava kortõri vai hotellitarõ kõik mehiläse, sitigu ja tsibiläse. Säält om ümbretsõõri hää vällä kaia. Lauda takast paistus ilmadu suur punt kirekärelilli. Naidõ mälsä hõng või esiki siili pääst segi ajja.

Kompostiunigun võtseva võimu hindä kätte tapukikkahaina. Jahumarapuu valõtas helde päävä käen. Oravits viil ei häitse, a joba hällütäs nuppõ. Pedäjidõ alla omma kokku kogunu trobikund mõtsmaasikid. Tsillukõsõ Kaval-Antsu! Puha häitsme küllen, a üttegi marja ei olõ ma naidõ poodist viil saanu. Kohe naa kõikaig jääse?

Paar ildas jäänü Rakvere rõibõt aja kapstamaa veeren iks viil nõna pistü. Ei tiiäki, mille säändsele tülütegijäle Rakvere liina perrä nimi panti. Kõik halv tüküs innemb Vene- ku Virumaalt tulõma. Selle võinu taa rummal hain olla hoobis Moskva vai Pihkva rõibõ.

Pia egä puu ja puhm om joba kinäste lehen. Lepp ja kõiv ja haab – kõigil sündsäle hammõ sälän ja püksu jalan. Tamm om laisk puu, kiä lätt lehte aigupiten. Lask hinnäst uuta, timäl ju aigu om. Üldäs, et keväjä omma ossa hiirekõrvun, a ma ei näe tan joht määnestki hiirt vai kõrva. Värski lehe paistusõ hoobis ku paradiisitsirgu pudsaja.

Sisaski, Mõtsaimä tütre, pidävä üü läbi laulupitu. Naidõ viisivakan om hulga laulõ kodumõtsast ja pesäpuiõst. Sisaskidõ hümn om muiduki „Õrn ööbik”. Ku iistläisi laulupidun kantas kõgõpäält ette „Koit”, sõs sisaskidõl on taa perämine laul. A mõni väikene sisask om sääne staar, et tsoldsutas esiki kesk päivä. Üts hõiskas siinsaman raa otsan, haara vai peiu.

*

Täämbä omma suvistõpühä. Seo ilma aigu naid inämb õigõlõ ei peetä, a vanast olli suvistõ küländ tähtsä pühä – jõulu, jaani ja lihavõttõ perän nelländä kottusõ pääl. Suvistõpühhis tuudi tarrõ noorõ kõo, käüdi kerigun, minti kiikma ja tetti piimäst ni munnõst parõmbat süüki. Mõnõl puul peeti leeripitõ, mille kesken olliva noorõ, ellu astja inemise. Noorõ kah häitsese parhilla ku tulihaina, kuis muidu!

Ristirahva jaos omma suvistõ kerigu sünnüpäiv, pühä vaimu vällätulõmisõ aig. Esäst ja pojast tetäs pallu juttu, a pühäst vaimust suutumas vähä. Om kiäki tedä nännü vai kuuldnu? Kas mõni tark tiid, mis värvi omma timä häitsme?

Mõtli, et tuu suvistõpühhis tarrõ mõnõ kõoossa, edevanõmbidõ viisi. Sõs lei käega: mis näid kõivõ iks inämb vaivada, mahla sai seo kevväi joba lastus. Kasugu rahun! Tõiõ tarrõ hoobis neli tsireliossa, illusa lilla. Õnnõhäidsend ei nakka ma naidõ hää hõnguga tsaukõ seest otsma. Ku õnn taht, sõs tulõ tä esi.

Muinasjutt venelasest, kes valis vabaduse

Berliini balletiteatri „Nurejev” on lummav tantsulavastus, mis kinnitab, et ajalugu kipub korduma

Tatari juurtega Rudolf Nurejev sündis 1938. aastal Trans-Siberi rongis ja suri 1993. aastal Pariisis aidsi. Tema elu polnud kuigi pikk, aga see-eest oh kui kirjumirju. Inspireeriv ka, miks muidu on temast valminud lausa kümmekond dokfilmi (osad juba tema eluajal), näidend „Minu järel, seltsimees!” (autor Ray Cooney), mängufilm „Valge vares” (režissöör Ralph Fiennes) ja laul „Dancing Star” (Pet Shop Boysi viimaselt albumilt). Staar oli ta kahtlemata, lausa popikoon, aga ennekõike tantsija. Vabandust – Tantsija. Pärast Nurejevit pole enam nähtud sedavõrd nimekat Tantsijat, kes suudaks isegi balletikauget pööblit hullutada.

Berlin Staatsballett

Luuletaja elu saab kokku võtta üksnes tundliku poeemiga. Maalikunstnikku on kõige õigem portreteerida akvarellide toel. Balletitantsijast saab kõige tabavamalt rääkida tantsukeeles. Lavastaja Kirill Serebrennikov, koreograaf Juri Possohov ja helilooja Ilja Demutski lõid üheskoos balleti, mis on kahtlemata suure Tantsija vääriline. „Nurejev” ei too vaataja ette pelgalt ühe erakordse tantsija eluseiku ning loomemomente. See on ka hoiatav näide ajaloost, mis saatanliku järjepidevusega ikka ja jälle kordub.

„Nurejevi” esietendus Moskva Suures Teatris lükati vene kultuuriministri survel pea pool aastat edasi. Ettekääne: artistid pole veel valmis, lavastus nõuab küpsemist. Tegelikult üritas Kreml võimukriitilist lavastajat Kirill Serebrennikovi lihtsalt proovile panna, teda väheke kiusata. Ent 2017. aasta lõpus jõudis tükk siiski publiku ette ja oli igati menukas. 2023. aastal võeti „Nurejev” lõplikult Suure Teatri mängukavast maha. Serebrennikov pages läände nii nagu Nurejev 1961. aastal.

Sel kevadel sai lavastus endale uue elu Berliinis. Telejaam Arte pani oma Youtube’i kanalile lahkesti üles 21. märtsil salvestatud etenduse. Igaühel on nüüd võimalus seda vaadata. Isegi minusugune balletiskeptik peab tunnistama: „Nurejev” väärib pikka aplausi.

Klassikalise balleti suurim puudus on igavus. Sellesse kategooriasse kuulub näiteks Estonia teatris etendatav „Korsaar”. Peab olema kõrge valulävi, et ühe tunni ja neljakümne minuti jooksul kõik need piruetid ja pas de deux’d välja kannatada. „Nurejevis” kasutatakse küll rohkelt klassikalise tantsu komponente, kuid igav ei hakka, sest magusroa sisse on segatud ka hulga hoolikalt valitud vürtse. Lavalt käivad läbi ooperilauljad, koor ja džässbänd. Puhuti saadab tantsijaid vaid harf või klaver. Saab näha strippareid ja drääge. Kõlavad inglise, prantsuse ja vene keel.

Peaosa tantsib noor brasiillane David Soares, kelle jaoks pole Venemaa sugugi võõras – juba verisulis tantsijana kuulus ta Suure Teatri truppi ning räägib vene keeltki. Ei taha esitada seda kiuslikku küsimust, kas Soares annab Nurejevi mõõdu välja. Kehaehituselt paistab Soares nii ehk naa pisut lahjem. Nurejevi balletisussid jäävad küllap igaühe jaoks suureks.

Aga David Soaresel on rolliks vajalikku kuraasi ja temperamenti. Ta ei kehasta, vaid peegeldab Nurejevit. Ses peegelpildis pole ehk kõik täpselt nii nagu päris, kuid peamine – puhas ja tõene – on siiski nähtaval. „Nurejev” on ka üks väheseid ballette, kus saab kuulda esitantsija häält. Soarese ülbuse ning vihaga pooleks tembitud lühimonoloog mõjub ja kõnetab.

Nurejevi kõrval on lavastuse tähtsaim tegelane Näitleja (Odin Lund Biron), kes kehastub vastavalt vajadusele nii jutustajaks, oksjonipidajaks, vene ametnikuks kui ka ameerika fotograafiks. Ta loeb ette kirju ja raporteid. Kommenteerib ja kritiseerib. Lavastuse finaalis saab temast – nii mulle tundub – suisa jumala saadik, kelle tahtel muutub tantsija dirigendiks.

Lavastus on meestekeskne – mehed meeldisid ju ka Nurejevile –, ent suuresti jäävad siit meelde just naised, õrn Baleriin (Fiona McGee) ja vägev Diiva (Weronika Frodyma). Viimane ilmub kodustes riietes, kirev rätt venemoodi peas, ning tantsib oma hinge välja. Ei mingeid tüllseelikuid ega surevaid luiki, ainult toored emotsioonid.

Särtsakalt lendleb ka Õpilane (Anthony Tette) ja Nurejevi südamesõber, õieti kallim, Erik (George Susman). Rudolfi ja Eriku traagiline duett lõpetab esimese vaatuse. Teises vaatuses näeme juba puhast homoorgiat, mis on ometi serveeritud üllatavalt maitsekalt, barokliku muusika ja kostüümide kastmes. Jah, Nurejev oli andekas Tantsija, aga paraku ka labane kiimakott. Kuskilt seksiurkast ta selle fataalse aidsipisiku saigi.

Kuidas esitada lavastuse finaal, milles peategelane õnnetult sureb? Serebrennikov on leidnud ootamatu lahenduse. Üksteise järel täitub lava valgesse rüütatud baleriinidega (või inglitega?), kuid Tantsija aeg laval on otsas. Ta ei tõuse taevasse, vaid laskub hoopis alla. Põrgusse? Ei, kus sa sellega – orkestriauku. Elanuks Nurejev kümme aastatki kauem, teaks me teda võib-olla ka võimeka dirigendina.

Suur osa tema maisest varast müüakse oksjonil maha. Mammonaga pole hauas miskit peale hakata. Lõppude lõpuks on Nurejevi elu ikkagi õnnelik. Peaaegu nagu muinasjutt. Raudse eesriide taga poleks ta saanud niimoodi elada – tormiliselt, põledes, täiega. Looja vajab vabadust, see on tema hapnik. Paraku tuleb kurbusega nentida, et me tõbrastest kubisevas maailmas on endiselt liiga vähe hapnikku.

Kuradil on taadi nägu

Ameerikat juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid Netanyahu eestvedamisel holokausti

Kümme aastat tagasi hakkasin kirjutama raamatut „Kuradil on lapse nägu”. Kes lugenud, see teab, millest niisugune pealkiri. Ent praeguse maailmakorra iseloomustamiseks tuleb kasutada vastupidise sisuga diagnoosi. Kurjusel on taadi nägu.

Tänapäeva kolm apokalüptilist ratsanikku – Putin, Trump ja Netanyahu – on nagu mädanevad korjused, keda hoiab liikvel vaid võim ja mingid kahtlased hääled nende endi peas. Kainet meelt või südametunnistust nad ei tunne. Need sõjakad vanameheraiped on meie maailma segi pööranud. Nad on toonud endaga kaasa hulga kriise, vihkamist ja roimasid. USA-d juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid hiljuti Netanyahu eestvedamisel holokausti. Küll me elame ikka huvitaval ajal!

Ärimees-meelelahutaja Donald Trump (79) on muutnud USA poliitika millekski, mis meenutab rohkem labast telemängu kui demokraatlikku riiki. Ta suutis panna oma poolearulised valijad uskuma, et iga probleem on kas demokraatide, immigrantide või mingi müstilise süvariigi süü. Tema kõned mõjuvad kui väljavõtted hullumaja patsientide lobast, millega nood hommikuti enne rohtude võtmist sanitare kimbutavad.

Trumpi ajastul on matslik käitumine ja valimatu solvamine muutunud täiesti aktsepteeritud poliitiliseks instrumendiks ning faktid lihtsalt tüütuteks detailideks, mida võib oma suva järgi muuta ja mudida. Ta ei ühenda oma riiki, vaid hoiab seda kahes lepitamatus leeris nagu vanal heal kodusõja ajal. Ta on krooniline valevorst, alatu korruptant ja moraalilage võhik. USA on tema isiklik äriprojekt, millest võidavad vaid tema lähikondsed ning aina enam rikastuvad miljardärid. Iroonia – mees, kes lubas Ameerika taas suureks teha, on muutnud maailma võimsaima riigi naeruväärseks meemiks.

Pixabay

Massimõrvar Vladimir Putin (73) on Kremlis nii kaua istunud, et noorem põlvkond võib juba arvata, et Venemaal ei toimugi valimisi, vaid lihtsalt automaatne tarkvarauuendus. Ta esineb kui tugevuse ja stabiilsuse kehastus, kuid tegelikult meenutab tema süsteem Moskva äärelinna kortermaja lifti: paljud kardavad seda kasutada, aga alternatiivi ka pole. Putin ehitas riigi, kus võimukriitikud satuvad „seadust” rikkudes trellide taha, vajuvad mürgitussümptomitega haiglavoodisse või kukuvad lihtsalt aknast alla.

Tema läbinisti ebainimlik poliitika põhineb ideel, et mineviku impeeriumi taastamine on tähtsam kui vene rahva normaalne elujärg. Samal ajal, kui propaganda räägib rahvuslikust hiilgusest, pakivad need, kel veel vähegi mõistust peas, kohvreid. Venemaa rohked maavarad võiksid teha sellest jõuka, innovaatilise ja demokraatliku riigi, kuid selle asemel meenutab süsteem järjest rohkem Lenini hauakambrit, kus kõik peavad sunniviisiliselt kummardama ühe ja sama poolmäda eksponaadi ees.

Putini maailm kubiseb välisvaenlastest, sest muidu hakkaks rahvas küsima ebamugavaid küsimusi tohutute sisemiste probleemide kohta. Tatikaeas sai Putinikene Leningradi tänavail suuremate poiste käest pidevalt vastu molli, nüüd maksab ta selle eest kõigile kätte. Tulemuseks on Stalinit kummardav Venemaa, mis kardab tulevikku nii palju, et üritab elada minevikus ning hävitada seejuures oma naabrid.

Jahve lõukoer Benjamin Netanyahu (76) on muutnud Iisraeli marurahvuslikuks mudamülkaks. Ta on kahtlemata osav intrigaan, kes hoiab kõigi küünistega võimust kinni, kuid tema peamine eesmärk pole riigi juhtimine, vaid iseenda poliitiline ellujäämine. Netanyahu valitsemise ajal on ka juudi ühiskond muutunud järjest polariseeritumaks. Tema katsed kohtusüsteemi ümber kujundada panid paljud iisraellased kartma, et demokraatia muutub lihtsalt ühe mehe show’ks.

Rahvusvaheliselt on Iisraeli kui vaenlastest ümbritsetud murdmatu väikeriigi maine saanud tugeva löögi. Kümned tuhanded surnud palestiinlased on fakt, mida Netanyahu pooldajad püüavad küüniliselt ümber kirjutada. Samal ajal on näha, et ka Iisraeli rahvas on väsinud pidevast hirmust, vastandumisest ja poliitilisest draamast. Netanyahu juhib riiki nagu närviline maletaja, kes on nii keskendunud järgmise käigu võitmisele, et ajab lõpuks kogu laua ümber.

Kui riigijuhi suurim siht on lõputult võimul püsida, kannatab rahvas. Ometi on need kolm nimetatud nuhtlust tõusnud riigitüüri juurde täiesti demokraatlikel valimistel ja püsinud seal väljakannatamatult kaua. Putin on võimutsenud juba 26 aastat, Netanyahu kokku 18 aastat ja Trump eelmise ametiajaga koos natuke üle 5 aasta (ehkki tundub nagu 15). Isegi kui nad peaks juba lähiajal jumaliku sekkumise tõttu maha kärvama, jäävad nende külvatud kurjad seemned veel kauaks mulda. Umbrohi ei hävine.

Muidugi võib seda taatide-hirmuvalitsejate nimekirja vabalt pikendada: Xi Jinping (72), Recep Tayyip Erdoğan (72), Aleksandr Lukašenka (71). Nad kõik on suured „konservatiivid”, kes seisavad „traditsiooniliste väärtuste” eest. Despootide pühade traditsioonide hulka kuuluvad muuhulgas õigusriigi põhimõtete eiramine, kodanikuvabaduste piiramine, isikukultus, vägivald ja terror.

Mõni riigijuht ei taha tulevikku ehitada, vaid minevikku mumifitseerida. Kahjuks kannatavad selle barbaarse pensionäride türannia tõttu kõige enam just terve mõistuse ja südametunnistusega inimesed.