Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda?

Rahvusromantika on ilus!

Sirvin-loen Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamatut „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadusvõitlus 1206–1343”. Mahult õbluke, kuid sisult tummine teos võtab ladusalt kokku Eestimaal 13. ja 14. sajandil toimunud pöördelised sündmused. Hea kordamismaterjal ajaloo kontrolltööks. Sobib mäluvärskenduseks neilegi, kel kooliaastad ammu möödas.

Kogu tõde Muistsest vabadusvõitlusest sai mul selgeks juba 5. klassis. Siis tutvusin esimest korda ka Läti Henriku, Lembitu ja Kaupoga. Ülikoolis tuli teema uuesti läbi võtta, aga vahepeal oli „kogu tõde” muutunud. Õppejõud Anti Selart üritas tudengitest selle neetud rahvusromantika vanakuradi püha vee ja raudristiga välja ajada. „Ei olnud mingit Muistset vabadusvõitlust,” seletas ta. „Oli Liivimaa ristisõda.” Loengutes kõneles ta palju Riias ja selle ümber toimunust, puudutades Eesti sündmusi vaid põgusalt. Korraga sain teada, et polnud Läti Henrikut, oli lihtsalt kroonik Henrik. Lembitu polnud vägev kangelane ega Kaupo reeturlik vaenlane. Ka Jüriöö ülestõus olevat suht tähtsusetu sündmus, mis siinset eluolu eriti palju ei muutnud.

Kui 2012. aastal ilmus „Eesti ajaloo” II köide, mis käsitles keskaega, lahvatas avalikkuses suuremat sorti tüli vana ja uue kooli ajaloolaste vahel. Vaieldi, mis on siis ikkagi õigem, kas vaadata ajalugu nagu konn (rahvusliku mätta otsast) või nagu kurg (rahvusvahelise pilve pealt). Uue kooli pooldajad leiavad, et ajaloole kui teadusele ei tule rahvusromantilised vaatenurgad sugugi kasuks. Vana kool aga leiab, et traditsiooniline, eestikeskne ajalookäsitlus peab säilima.

„Eestlasi, rüütleid ja ristisõdijaid” lugedes tuli see tülikene jälle meelde. Ojalo ja Õun esitavad puhtalt vana kooli käsitluse, mis mõjub nagu mamma kootud villane kampsun. Natuke kare, aga annab sooja. Raamat pole kirjutatud range akadeemilise moodu järgi, vaid mõnusas, kohati isegi humoorikas stiilis. Kui uue kooli ajaloolased eelistavad pigem kontseptuaalset käsitlust ja esitavad ajalugu teemade kaupa, siis kõnealuses raamatus jutustatakse lugu. Seda puruvana, eestlaste jaoks kurvalt lõppenud lugu.

Pixabay

Tavaliselt paigutatakse Muistne vabadusvõitlus aastaisse 1208–1227, ent mingis mõttes võib suure sõja proloogiks pidada taanlaste sõjaretke Saaremaale 1206. aastal. Vallutajad tulid 16 laevaga, pardal kuningas Valdemar II, Lundi peapiiskop Sunesen ja Schleswigi piiskop Nicolaus. Saarlased olid aga südid ja taanlased löödi kiirelt tagasi. Paraku ei ole sellest retkest palju teada, kuid oletada võib, et taanlaste eesmärk oli Saaremaal püsivamalt kanda kinnitada, samal ajal ikka paganaid ristiusku pöörates.

Teine, hoopis kaalukam vaenuvägi ründas peagi lõunakaarest. 1208. aastal tungis orduvägi koos liitlastega Ugandisse ja aastaid kestnud taplus läkski lahti. Järgnesid teada-tuntud lahingud ja piiramised: madisepäeva lahing, Tallinna ja Tartu vallutamine, lõpuks Saaremaa alistumine. Ent vahele mahtusid ka paar eestlaste jaoks võidukamat sündmust: Ümera ja Lihula lahingud. Neist viimane on saanud ehk teenimatult vähe tähelepanu. Ümera võit saavutati tänapäeva Läti maadel, aga Lihula linnuse tagasivallutamine rootslastelt oli vabadusvõitlejate suurim kordaminek Eesti alal.

Jüriöö ülestõus on ses vabadusvõitluse loos eepiline epiloog. Päris viljatuks ja suisa tähtsusetuks seda kindlasti pidada ei saa, sest mälestus ülestõusust jäi rahva mällu hämmastavalt kauaks ning andis rahvale võitlusindu veel 20. sajandilgi. Seda paika Tallinnas, kus orduväed ja mässulised mõõku ristasid, nimetatakse tänini Sõjamäeks. Saaremaal hakati sarnast lahingupaika nimetama Kooljamägedeks.

Ristisõdijad hõivasid uusi maid, tapsid kohalikku rahvast, röövisid, rüüstasid ja vägistasid. Kuidas nad oma tegevust õigustasid? Kõik see toimus ju isa, poja ja püha vaimu nimel! Paganate hinged oli vaja ristimise kaudu päästa igavesest põrgutulest. Ristirüütlid ei tulnud mitte vallutama, vaid vabastama! Sama liiki ettekäänet kasutab ukrainlaste tapmisel ka Putin. Ei ole miskit uut siin päikese all.

Muide, käsitleda Läti Henriku Liivimaa kroonikat Muistse vabadusvõitluse peamise allikana on umbes sama, kui tugineda Ukraina sõja kirjeldamisel mõne putinistliku sõjablogija kirjutistele. Henrikut ei saa kindlasti lõpuni usaldada, kuid paremat kroonikat, mis tollaseid sündmusi nii põhjalikult avaks, pole kuskilt võtta. Eeldame, et vähemalt pool tema jutust on siiski tõsi.

Aga kumb siin ikkagi toimus: Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda? Kas ugandlased, harjulased, virulased ja saarlased ei võidelnud vabaduse eest? Võitlesid küll, ehkki oma ühist riiki neil veel polnud. Kas sakslased, taanlased ja nende kohalikud liitlased pidasid ristisõda? Muidugi pidasid. 12.–13. sajandil olid ristiretked kõikvõimalike „paganate” ehk mittekristlaste vastu väga populaarsed.

Samas pole mõtet vaielda selle üle, milline nimetus oleks õigem, tõesem või täpsem. Muistne vabadusvõitlus oli osa Liivimaa ristisõjast. Loogiline! Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Jah, vahest ongi Muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus liialt romantiseeritud. Tore ju. Mis oleks ajalugu ilma romantikata? Ainult üks vereplekiline arvude ja faktide jada. Ajalugu kui teadusharu ei salli romantikat, seda liigset tundelisust. Samas on ajalugu sõna otseses mõttes aja lugu. Loo juurde kuuluvad ilustused, liialdused, subjektiivsed vaatenurgad. Ka kõige kaugem minevik nõuab endiselt uurimist, mõtestamist ja tähenduste loomist. Rahvusromantiline vaade on üks viis, kuidas olnut mõista ja meeles hoida.

Aga Lembitul on sellest nagunii ükskõik.

Millal oli Eestis hea elada?

Rahulolematus ei vii edasi

Teile esineb vinguviiulite orkester!

Elu on läinud väga kalliks. Toit, ravimid, teenused, elekter, kütus, eluase, maksud... Eesti on täis röövleid, kes armutult rüüstavad tavakodaniku rahakotti. Kogu selle kaabakabande eesotsas on muidugi valitsus.

Palgad on väikesed. Pensionid on väikesed. Sotsiaaltoetused on väikesed. Vaesest ei hooli siin riigis keegi.

Arsti juurde ei pääse. Järjekorrad on pikad. Ennem sured maha, kui abi saad. Ja kui arstile pääsedki, pead ravi eest ikka peale maksma.

Ebavõrdsus on suur. Tallinnas elavad rikkurid, Tartus keskklass, aga mujal peavad inimesed sente veeretama ja juurikaid närima.

Pole siis ka ime, et lapsi jääb aina vähemaks. Vanu on palju rohkem kui noori. Eesti rahvas on välja suremas. Metsad raiutakse kah viimseni maha. 

Kõik on pekkis, riik on põhjas!

Rahvas aplodeerib maruliselt.

Olgu, aga kui Eestis on praegu halb elada (ja aina halvemaks läheb), siis millal oli viimati hea aeg? Enne koroonat? Kahetuhandendatel? Pätsi ajal? Või enne Muistset vabadusvõitlust?

Mulle ei meenu Eesti lähiajaloost ühtki perioodi, kui kogu rahvas oleks üheskoos õhanud: jah, Eestis on nüüd tõesti hea elu, lausa paradiis! Midagi sellist pole olnud ja ei tule ka, sest kellelgi on alati halb. Kes kaotab töö, kes tervise, kes lähedase inimese – isiklik kogemus mõjutab seda, kuidas tunnetatakse aega enda ümber. Kõige tulisemalt sõimavad riiki need, kes jäänud elu hammasrataste vahele. Need, kellel on raske, ei tantsi kunagi lillede ja liblikate keskel.

Muidugi on igaühel õigus olla kriitiline ja nõuda rohkem. Eesti riik on alati vigane, vajab üha putitamist. Kui kuskilt miski korda saab, hakkab juba teisest servast lagunema. Eesti riigi sümboliks on Auvere elektrijaam: remonditakse kogu aeg, aga töötab harva. No mida teha?

Sageli öeldakse, et rahulolematus viib edasi. Vaidlen vastu! Kui kõike, sealhulgas oma riiki, ainult kriitiliselt vaadata, siis jäävadki silma peamiselt vead ja puudused. Paraku on rahulolematus eestlastel nii sügaval veres (vist musta leivaga sisse söödud), et oskus olevikku märgata ja nautida jääb nõrgaks või kaob sootuks.

„Alati saab paremini!” sisendatakse meile juba maast-madalast. Aga on see tõesti nii? Äkki ei saagi paremini? Võib-olla on Eesti riigil ja eesti rahval võimete lagi käes? Ükski maratoonar ei jookse iga aastaga aina kiiremini, ükski kõrgushüppaja ei alista pidevalt uusi kõrgusi. Piir tuleb ette. Kas riigile siis loodusseadused ei kehtigi?

Võib juhtuda, et me ei saa enam palju rikkamaks. Ei saa targemakski. See, mis 35 vabaduseaasta jooksul saavutatud, jääb Eesti laeks. Rahulolematus ei aita edasi minna, vaid süvendab hoopis rahvuslikku alaväärsuskompleksi. Inimene, kes pole endaga üldse rahul, vajub kibestumise mülkasse. Kodanik, kes pole oma riigiga üldse rahul, niisamuti. Kibestumus ei lase aga selgelt mõelda, ei jäta ruumigi optimismile. Helgema tuleviku loomisel on viimane komponent lausa hädavajalik.

Ent rahulolematuse kõrval on veel üks tee. Leppida puudustega, mida kõrvaldada ei õnnestu ning suunata kogu energia ja tähelepanu oma tugevate külgede arendamisele. Eesti on ju kümnevõistlejate maa – kui kuulitõuge ja tõkkejooks kohe üldse ei lähe, siis treenime rohkem kaugushüpet ja odaviset!

Mis kõige tähtsam: tuleb olla loominguline. Riik – nagu ka lihtkodanik – ei tohi kinni jääda kulunud mallidesse, vaid julgelt midagi uut proovida, midagi teistsugust katsetada. Kui ei kulge nii, äkki kulgeb naa? Poliitik, kes kuulutab, et mingeid eksperimente riigivalitsemises olla ei tohi, paneb lukku ka riigi arengu, lükkab tõkkepuu parema tuleviku ette. Eksperimenteerima peab, isegi kui see ei anna kohe tulemust. Ka e-riik oli üks suur eksperiment, millest kujunes Eesti suurim edulugu. Mis on siis lõpuks mõistlikum: kas jääda oma vanade murede otsa halama või katsuda leida uusi ja julgeid lahendusi?

Pixabay

Võtame vahelduseks mustad prillid eest ja vaatame Eestit ka läbi roosade prillide.

Eesti on väike! See on hüve, mida kiputakse tugevalt alahindama. Tallinnast Tartusse saab paari tunniga, loodusesse võib jõuda mõnekümne minutiga ja ka väiksemas kohas elades pole vahemaad mingi takistus. Eestis on võimalik ühendada linnaelu ja loodus viisil, mis on paljudes Euroopa suurlinnades palju keerulisem või lausa võimatu. Loodus on alati lähedal. Metsad, rabad, meri, järved ja saared on osa igapäevasest elust. Seda rikkust ei saa rahasse arvestada.

Eesti on digiriik! See on me riigikese üks tugevamaid eeliseid. Suur osa riigiasju saab tehtud kodunt lahkumata: maksud, allkirjad, ettevõtlus, retseptid, valimised, registrid.

Eesti on turvaline! Kuritegevus ei ole siin sellisel tasemel, et inimene peaks oma liikumist või käitumist selle järgi planeerima. Ei mingeid gänge ega mafioososid. Veel olulisemad on tõhus õigusriik ja institutsionaalne turvatunne: korruptsioonitase on madal, politsei ja kohtud töötavad erapooletult.

Eesti on ettevõtjasõbralik! Väikeses riigis saab hea ideega kiiresti nähtavaks ja rahastajateni jõudmine on lihtsam kui suures riigis. Turg on küll väike, aga kliendid lojaalsed.

Eesti haridus on väga hea! Meie koolisüsteem toimib rahvusvahelises võrdluses lausa suurepäraselt. PISA tulemused on Euroopa (ka maailma) tipus ning rahva digioskused igati korralikul tasemel.

Eesti kultuur on rikas! Pisirahva kohta on meil väga tugev kirjandus- ja keeleruum. Hulgaliselt andekaid kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, muusikuid – ei jõua kõiki ära kiitagi. Muidugi on meil imelised laulu- ja tantsupeod ning mitmekesine pärimuskultuur kamast triibuseelikuni. Eestlased on muuhulgas silmapaistev teatri- ja muuseumirahvas.

Eesti on imeline koht omaette olemiseks! See on üks Eesti suurimaid elukvaliteedi näitajaid. Lausa luksus. Kui tahad nädalavahetusel inimestest eemale saada, ei ole selleks vaja lennata kuu peale. Samas saad – kui soovid – nautida ka mõnusat linnamelu.

Jah, Eestis on just praegu hea elada.

Patustagem, sest pekstakse niikuinii!

Artur Alliksaar kui eesti luule Prometheus ja Terminaator

Koolnuid roomab Toonela poole.

Kooridena koonduvad nad roostevees jõgede koolmeile

ja lahustuvad soovulmade suures hoovuses.

Heroodes loob oode ja paroodiaid.

Ta kirjutab nooruse verega.

Ta kirjutab noorusulmade verega.

Ta kirjutab looklevale taevale.

Kuuekümnendatel andsid eesti luulevallale kuju kolm põrutavat sündmust: kassetipõlvkonna sünd, Betti Alveri tagasitulek ning Artur Alliksaare surm ja ülestõusmine. „Noorte autorite” sarjas ilmus 1962–1968 kokku viis kassetitäit luulekogusid. Teiste seas astusid kirjandusse Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Enn Vetemaa, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel, Andres Ehin, Nikolai Baturin, Jüri Tuulik ja Leelo Tungal. Pikka aega vaikinud – õigemini vaikima sunnitud – eestiaegse luuletaja Alveri „Tähetund” oli 1966. aastal ilmudes paras sensatsioon. Legendi järgi olevat kogu tiraaž ühe päevaga maha müüdud. Alliksaar lahkus siit ilmast sama aasta lõikuskuul. Aga mitte jäädavalt. Peagi tuli ta tagasi.

On arvutult taevaid.

Alati suletuks jäävaid.

Nende all on paljulubavaid lootusi.

On üksainus põrgu.

Alati ja kõikidele avatud.

Tema valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” anti Loomingu Raamatukogu sarjas välja 1968, koostajaks Paul-Eerik Rummo. Uus, parandatud ja täiendatud väljaanne jõudis lugejateni alles mullu. Mõlemad väljaanded olid menukad. Oma eluajal ei lastudki Alliksaarel luulekogusid ilmutada. Isegi veidi pehmemal sulaajal jäi ta punavõimurite jaoks soovimatuks isikuks.

Sa olid suur jõud, ja need, kes sind lämmatasid, ei pingutanud ilmaaegu.

Sa olid julgus, ja need, kes sind laimasid, tegid oma lurjusetööd laitmatult.

Sa olid suur otsus, ja need, kes ihkasid su otsa,

ei olnudki nii lollid, nagu esimesel pilgul pidanuks paistma.

Sa olid määratu mõistatus (see on ilusaim imedest),

ja need, kes määrasid su hukkuma, ei lasknud noal vääratada.

Sa olid parim paratamatusist.

Seitsmekümnendate hakul avaldatud kirjanike liidu almanahhi „Sirvilauad” pääsesid samuti mõned Alliksaare luuletused, ehkki ametlikult tal sellesse tähtsasse tsunfti astuda ei lubatud. Tähelepanu väärib, et raamatu lõpust võib leida kõigi kogumikus esindatud autorite eluloonupukesed, kuid Alliksaare elulugu puudub. Ikka seetõttu, et ilmasõjas pidi ta sõdima sakslaste poolel ning hiljem saatsid venelased ta selle eest aastateks vangilaagrisse. Niisugust meest ei tohtinud olemas ollagi.

Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.

Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks olevikus.

Aga ta oli olemas! Teda tunti, teda loeti. Eelnimetet kassetipõlvkonna liikmed pidasid teda oma vaimseks isaks. Boheemlaste kuningas, poeetide titaan. Prometheus, kes varastas jumalate tagant taevase tule ning kinkis selle inimsoole. Luule tegi Alliksaare surematuks. Või vähemalt raskesti hävitatavaks nagu Terminaatori.

Ma lõpmata kaugele loovin,

sest öö on nii merine.

Mis saabub ja mida ma soovin,

on jubedalt erinev.

Riimide kõrval põlistas ta paberile ka hulga vabavärsse. Siinkohal pole mõtet targutada teemal, kas vabavärsiline luule on ikka päris ja ehtne ja õige. Rahvas, kes muidu vabadust armastab, pole vabu värsse kunagi täiesti omaks võtnud. Ent Alliksaare kestev kuulsus näitab, et talle on tehtud erand. Kui kleepida tema loomingu külge sihukesed sildid nagu „epigramlik”, „absurd”, „sürrealism” või „kalambuur”, jääb palju olulist märkamata. Sildid ei selgita, vaid varjavad.

Jumaldatakse mustjuhuslikke vorme, mida iga päev ollakse

valmis purustama, oskamata kriipsugi asemele luua.

Mesilased sumisevad mõranenud aknaklaasidel ja nõeluvad sokke.

Poolpaljas pihl mingib end punaseks, et ligi meelitada kohevate kukrutega leevikesi.

Alliksaare luule on mõistuslik ja nii see peabki jääma. Iga mõistatus ei nõua lahendust. Luule, mis võinuks ka olemata olla, lihtsalt on. Mina tunnetan Alliksaares tugevat eneseirooniat, aiman leppimatust ebaõiglusega, haistan vankumatut tahtmist kasvada saatusest suuremaks. Tema luuletused, eriti ulmelisem ja ulmalisem jagu, kestavad üle aegade kui sähvatused poeedi mikrokosmosest, kust ei puudu küll äng ja lootusetus, kuid on ruumi ka usule paremusse. Mõni teine lugeja loeb sealt ehk midagi hoopis muud. Loeb autori välja, loeb ennast sisse. Nii toimibki hea luule võlujõud.

Prometheus on hädas tulega, mille ta riisus.

Põletushaavad on kole kibedad ja paranevad aeglaselt.

Keerub tuleb ja pühib tiivaga koldeesist.

Ta naeratused on nagu iilinaelad alasti naeriväljadel.

Alliksaar polnud kindlasti sentimentalist. Ainult mentalist. Kahtlemata ka pullivend, võrukael ja masuurikas, va juurikas. Talle meeldis sõnadega-mõtetega mängida. Sõnad pole ju ainult söömiseks, vaid ka žongleerimiseks. Ses mõttes on sõnad täpselt nagu õunad. Muidugi saab sõnadest keeta ka mõnusat moosi, mida mee asemel mokale määrida.

Linde on tarku ja tobedaid.

Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihale.

Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu.

Palju tõhusam on tellida tuba hotelli.

Tuba, milles on nii palju kelli, et aega on küllalt ja jääb ülegi.

Alliksaart tundnud Leo Metsar kirjutab: „Kui aga reaalsus muutub košmaarseks unenäoks, siis tuleb luua intuitsiooni ja mõttekujutuse abil poeetiline maailm, mis on reaalne ja kindel.” Inimene, kes pole kunagi olnud looja, võib seda lauset lugedes segadusse sattuda. Kuidas saab ainult ettekujutusele rajatud maailm olla kindel? Kas selline omaenda mõtteist kasvav ja toituv universum pole mitte labane hallutsinatsioon? Tjah, luule ning luulu vaheline piir ongi käänuline ja valveta. Ometi ei maksa ettekujutuse jõudu kunagi alavääristada. See, mis toimub looja vaimusilmas, ongi tema tegelikkus. See on tõeline! Kui ümbritsev maailm on kuri, tuleb luua parem maailm iseenda sisse.

Tõttan põlvitama nõlvul täis Tõdede tõrvikuid.

Võlvina kerkivad nad mu kohal.

Kõik kujuteldav on loomulik ja reaalne.

Sõna kõnnib kitsena mu kannul.

Lasen Leo Metsaril jätkata: „Nendes suurtes sinihallides silmades peegeldus tema sisemaailm, kus elasid kõrvuti lüüriline luuletaja, filosoof, erudiit ja väike vallatu poiss. Seesama vallatu klassivend, kes esitas kord esimeses klassis joonistusõpetajale pildi: inimene magab ja on oma varju endale tekiks peale võtnud, et päike ei kõrvetaks.”

Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.

Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.

Usun halastamatult. Usun alistamatult.

Usun uskumisvahendeid valimata.

Usun – näinuna õnne silmi.

Ilmsi nagu ilmutust.

Magnific

Kõik tsitaadid pärinevad raamatust „Olematus võiks ju ka olemata olla” (2025).

Kas barbaarsust saab välja juurida?

Moraal antropoloogilisest seisukohast – alati erinev, kõikjal sama

Mõnd pähklit võib lõpmatuseni pureda, ilma et keegi suudaks seda päriselt katki hammustada. Saatanlikke küsimusi, mis teadmistenäljas inimlooma erutavad ja paeluvad, jagub küllaga. Mis on elu mõte? Mis on hing? Miks me näeme unenägusid? Kas ajas on võimalik rännata? Milleks on maailmas kurjus? Kas surm on täielik lõpp? Jne. Jne.

Pole hullu, kui kõiki rahuldav vastus selgumata jääb. Elu ikka elatakse ja tegusid tehakse, olenemata sellest, miks või kuidas see toimub. Aga kui suurte vaidluste rambivalgusse satub moraal ja väärtushinnangud, läheb lausa põrgu lahti. Moraalifilosoofia opereerib praktiliste küsimustega, mille võimalikud vastused ei pruugi olla „ohutud“. Moraalialased otsused kujundavad inimest ja kogu ühiskonda ning seega ei jää keegi neist puutumata.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning humaansema elukeskkonna loomine peaks olema iga inimese püha siht.

Humanismi peamine häda on selles, et erinevusi käsitletakse kui miskit loomulikku, paratamatut, muutmatut. Isikud on erinevad, rahvad on erinevad, riigid on erinevad, kombed on erinevad. Nii see on, muuta ei anna midagi. Ent tihtipeale pole erinevus muud kui pinnavirvendus, mis peidab universaalset sisu. „Meil“ jääb vajaka aega, huvi ja tahtmist, et süüvida „nende“ tegemistesse ja mõtteisse. Iga inimene on võõras ja meist üüratult erinev, kui me teda ei tunne, aga kui pisut tutvust sobitada, selgub ehk vastupidine. Sama lugu on kultuuridega.

Erinevused võivad olla eemaletõukavad. Mõnikord näib, et kahe erineva kultuuri esindajad ei olegi võimelised teineteist mõistma, sest midagi läheb tõlkes kaotsi. Võõra keele äraõppimine on käkitegu, hoopis raskem, aga ka olulisem on pääseda keele taha, et näha ja mõista võõra kultuuri olemust. Ega siis asjata õpita keelt ja kultuuri samaaegselt.

Magnific

Kui oleme juba keele taha tunginud, võime tabada silmatorkavaid sarnasusi enda kultuuriga. Antropoloog Ruth Benedict kirjeldas oma raamatus „Kultuurimustrid” Paapua Uus-Guineas elavat dobu rahvast, kes paistab silma oma paranoilise käitumisega. Iga dobu näeb oma naabris automaatselt vaenlast, kes püüab talle igal võimalusel käru keerata. Selles väikeses eraldatud ühiskonnas valitsevad usaldamatus ja õelus, ebausk ja maagia.

End tsiviliseerituks ja harituks arvav inimene võib dobusid päris tobudeks pidada, kuid paranoia pole ju midagi seninägematut ka Euroopas, ei minevikus ega olevikus. Meenutagem näiteks 16.-17. sajandil möllanud nõiahüsteeriat, mis viis tuleriidale või võlla kümneid tuhandeid inimesi. Ka moodsas ühiskonnas levinud ksenofoobia, homofoobia, rassism, misogüünia ja antisemitism (oh mis uhked nimed!) on ju paranoia eriilmelised harud. Küllap peab ka juhuslik dobu seda kahvanägu, kes mustanahalisi silmaotsaski ei salli, üsna veidraks isendiks.

Või võtame inuitid. Kui inuit jääb nii vanaks, et ei suuda enam oma rahvaga koos parematele jahimaadele liikuda, siis võivad lapsed ta ära kägistada. Tänapäeval seda mõistagi enam ei tehta, kuid varasemalt oli tegemist levinud praktikaga, mis polnud inuittide jaoks põrmugi ebamoraalne, pigem vastupidi. Vanuritapp on ehk pealtnäha võigas, kuid samas on surmaabi (eutanaasia) lubatud mitmes moodsas riigiski, nagu Holland, Belgia, Kanada, Kolumbia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Abistatud enesetapp on lubatud teiste seas Saksamaal ja Šveitsis. Ka Eestis vaieldakse aeg-ajalt halastussurma seadustamise üle. Ühed riigid peavad seda moraalseks, teised (veel) mitte. Kus on tõde?