Etüüdid leedopühade helenduses

Kakrad, konnad, käod ja karaskid...

Suvine päevakäänak. Jaanipäev. Jaan on õieti Johannese järglane. Johannes tähendab juutide keeli „jumal on armuline”. Saares ja Muhus nimetati jaanipühasid ammu-ammu leedopühadeks. Täna nimetan minagi. Leedo on Koidu ja Hämariku pulmaaeg. Ei taha tuhandekiirne päike ka sellest pillerkaarist ilma jääda. Ainult tukastab korraks – ruske männijuure all.

On tulede aeg. Leedotulega koos süüdatakse võidutuli. See süttis kahest leegikobarast. Noorkotkad läidavad muinastule. Nendega liitub Tori kirikust toodud mälestustuli. Nii tähistame oma priiusepõlve. Priius on kallis. Kas oskame teda ikka hoida? Süütame tuled selleks, et oleks julgem. Pimedus kipub olema vägevam. Pimedus jääb, ähvardab, hullutab. Leedo- võidu- ja muinastuled on meie kindlamad relvad.

Mina leedotulel ei käinud. Tegin hoopis heina. Suur tükk heinamaast valendab karikakarde valduses. Kõik on nii valge. Maa ja taevas. Päev ja öö. Lillevalgus on heledam kui lumevalgus. Alati. Kuiva heina lõhn. Nii kodune. Tavaline – ja ikka eriline. Täitkem kõik küünid ja lakad kodulõhnaga!

Kaks kägu kukuvad mitmehäälselt. Nendega ühineb kolmaski. Pesa ei ehita nad kunagi, ainult kukuvad. Mida siis? Hoolt, leina, õnne, lugejale eluaastaid? Kunagi oli mul käokell. Igal täistunnil lõi noka lahti ja tegi kuku, üks kuni kaksteist korda. Samal ajal sirisesid kellakäbid vähehaaval allapoole. Jube tüütu. Nüüd pole mul enam käokella. On ainult käekell. Käsi ei kuku, aga käib hästi.

Öösel, taeva helenduses, kuulen oja ääres isevärki vestlust. Rukkiräägud krääk-krääk-kräägivad omavahel. Metsas viiksatab kodukakk. Siis algab tiigis, konnade lauluväljakul, ühendkooride kontsert. Kõlavad „Loduke on tilluke”, „Laul põhjamudamaast” ja „Mu isavesi on minu arm”.

Tegin leedopühadeks karaskit. Odra- ehk kesvajahust. Muistsed eestlased hakkasid otra kasvatama enne rukist. Järelikult on karask vanem kui must leib. Pealegi on karaskit lihtsam valmistada, pole vaja pärmi järel oodata ega rasket tainast sõtkuda. Karask sai ilusa kuldse koorikuga. Muud kulda mu tares ei leidugi.

Maailma lollakaim spordiala – jalgpall

Ühe massipsühhoosi lahkamine

Jälle hakkab pihta jalka MM, see tühisuse laat ja barbarite paraad, mis ometi sadu miljoneid inimesi köidab ning mitmeks nädalaks ekraani ette kokku toob. Miks küll? Jalgpall on ju nii totakas, jäme ja üdini primitiivne mäng. Kohutavalt ebaõiglane veel pealegi. Enne kui fännid mulle kallale tormavad – vaadakem tõele näkku!

Tänapäeval paneb jalgpalli veerema raha. Tipptasemel jalka on muudetud labaseks meelelahutusäriks. Klubide väärtused ulatuvad miljarditesse eurodesse ning sponsorite, teleõiguste ja reklaamilepingute kõrval on sportlik pool teisejärguline. Rikkamad klubid ostavad paremaid mängijaid ja moodustavad tugevamaid koosseise. Selle tulemusena võidavad samad klubid aastaid järjest. Kui rahaline jõud määrab tulemuse, on konkurents üksnes näiline.

Peale selle teenivad suurimad vutistaarid pallikest kõksides aasta jooksul summasid, mis ületavad enamiku inimeste eluaegse sissetuleku. Kas ühe meelelahutusvaldkonna esindajate tasustamine sellisel tasemel on tõesti põhjendatud? Teeks nad vähemalt midagi kasulikku!

Ka MM-turniiri pikendati selleks, et kaasata rohkem riike ja publikut (tõlge: raha). Kindlasti lootsid tähtsad kardinalid, et peale pääsevad ka säärased rahvarikkad maad nagu Hiina või India, ent tänavu seda siiski ei juhtunud. Enam kui saja mänguga turniir paneb aga isegi suurimate vutiarmastajate kannatuse proovile.

Pixabay

Üks keskmine jalkamatš on sageli kohutavalt tühi ja igav. Üheksakümne minuti jooksul (pluss lisaaeg) ei sünni tavaliselt palju märkimisväärset. Teiste spordialadega võrreldes on jalkas märulit ikka piinlikult vähe. Pole haruldane, et mäng lõpeb tulemusega 0:0 või 1:0. Ei teagi, mis on põnevam: kas jõllitada, kuidas kamp täiskasvanud mehi muru peal muudkui edasi-tagasi lidub või jälgida, kuidas toosamune muru kasvab.

Jalgpallurid kipuvad olema ka amatöörnäitlejad, kes iga väikese müksu peale kamarale viskuvad ja surmavalusid teesklevad. Mõni Oscari nominent kasutab sellist võtet vastasele kaartide hankimiseks või karistuslöökide teenimiseks. Aus mäng, ah? Kujutame nüüd ette, kui poksiringis midagi sarnast toimuks. Või hoopis maratonirajal.

Ja siis need kuradi kohtunikud, kes tuleks kohe seebiks keeta... Väljakul tekib olukordi, mis lahendatakse puhtalt vilemehe hinnangu põhjal. Mõni kohtunik võib teatud vea eest vilgutada „kollast”, aga teine laseb täpselt samas seisus mängul jätkuda. Üksainuke penalti, punane kaart või tühistatud värav võib otsustada kogu mängu – ja turniiri – saatuse. Ka videokohtunike süsteem pole probleeme lahendanud. Mõned olukorrad jäävad ikka mitmeti tõlgendatavaks ning selge pole seegi, millal on „videokohtu” sekkumine õigustatud ja millal mitte.

Ühegi teise spordialaga ei käi kaasas nii palju huligaanseid ja agressiivseid fänne kui jalgpalliga. Halvimal juhul moondub rivaliteet vaenuks, mis kandub tribüünidelt tänavatele. Suusa-, maadlus-, ralli- või – taevas hoidku! – iluuisufännid ei torma pärast võitlust linna vahele lällama ja märatsema. Jalkamatšide ajal tuleb aga politseijõud viia igal juhul kõrgendatud valmisolekusse. Fännide kultuuritus kinnitab, et jalgpall tõmbab pätte ligi sama edukalt kui katoliku kirik lapsepilastajaid.

Jalgpall saab sageli hoopis rohkem tähelepanu kui muud, palju kultuursemad spordialad. Suurturniiride ajal jahvatatakse meedias päevade kaupa harvadest väravatest, punastest kaartidest ja Cristiano Ronaldo dieedist. EM-i ja MM-i vahivad huviga isegi need, kes muidu palliveeretamisest põrmugi ei hooli. Tulen tagasi alguses esitatud küsimuse juurde: miks?

Jalgpall on lihtne ja labane mäng, mille reeglitest arusaamine ei nõua pirakat aju. Ehkki suluseisud, jah – need jäävadki mõne vaataja jaoks mõistatuseks. Loomulikult köidab inimesi kahevõitlus. Võidab see või too. Jalkamatšid on kui väikesed lahingud, kus riigid omavahel madistavad. Publik tahab näha ka verd ja kui moodne gladiaator vigase jala või lömmis ninaga väljakult minema kantakse, kahisevad tribüünid rahulolust.

Kõigele lisaks on jalgpall koletu massipsühhoosi vorm. Pidevalt ühest platsi servast teise liikuvad mürakarud tekitavad vaatajas hüpnoosi, millest on raske välja tulla. See hüpnoos hullutab, lülitab mõistuse välja, peedistab...

Tunnistan üles: ka mina olin varem väikestviisi jalkafänn. Aga nüüdseks olen ma mõistusele tulnud ja raskest psühhoosist täielikult vabanenud. 2026. aasta finaalturniiri ei vaata ma üldse. Noh, peaaegu. Piirdun ainult kolmekümne viie mänguga.

Sinine ja must ja valge (või hoopis roheline?)

Meie esimene lipp on endiselt hea tervise juures

Lipp ei ole üksnes varda või masti küljes lehviv kangatükk, vaid ka kujund, sümbol ja embleem, mille alla koondujad moodustavad ühise kollektiivi. Lipp esindab ühe inimrühma väärtusi. Ta kannab mõtet. Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud mööda Eestit ringi liikuv vikerkaarelipp – on ju ikkagi Pride’i kuu – ent las see praegu jääb. Tänasel eesti lipu päeval mõtisklegem hoopis meie rahva kolme lemmikvärvi üle.

Kui Eesti üliõpilaste seltsi liikmed 4. juunil 1884 oma lipu õnnistamiseks Otepääle jõudsid, oli sinimustvalge tegelikult juba pea kolmeaastane. Värvid kinnitati 29. septembril 1881 Tartus peetud Vironia osakonna asutamise koosolekul. Kohalik baltisaksa võim Vironiat ametlikult ei tunnustanudki, kuid üliõpilaste selts ja sinimustvalge jäid.

Miks õnnistati EÜS-i lipp just Otepääl ehk Nuustakul? Selle idee taga oli mees, kelle nimi pole paraku kuigi tuntud: Otepää koguduse hingekarjane ja üliõpilaste seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk. Taaralinnast sõideti Otepääle suurel uhkel vankril, mille ees kappas suisa kaheksa hobust. Reisuliste seas oli kuusteist tudengit ja kuus EÜS-i vilistlast.

Sinimustvalge lipp seisis esialgu vankris kui salakaup, ent mõni kilomeeter enne Otepääd rulliti see lahti ja lasti lipul esmakordselt mõnusas suvetuules lehvida. Järgmisel päeval õnnistati lipp sisse ning loeti isamaalised sõnad peale. Kõnelesid Heinrich Rosenthal, Peeter Hellat ja lipu õnnistaja Rudolf Kallas. Eesti lipp oli sündinud, ehkki tollal seda keegi loomulikult veel ei aimanud.

Lipuvärvid pakkus välja usuteaduse tudeng Aleksander Mõttus. Õigupoolest oli 1880. aastate alguse kirjanduses hakanud levima mõte, et eestlaste rahvusvärvid võiks olla sinine, must ja roheline. Viimane pidi tähistama loomulikult metsi, soid ja karjamaid. Ent valge jäi siiski peale.

Esimese sinimustvalge õmbles valmis Põltsamaa õpetajanna Emilie Beermann (seegi nimi vääriks mäletamist!). Kolme värvi siidkangad olevat ta ostnud Põltsamaa Leihbergi kauplusest. Käsitsi ta nõela välgutama ei pidanud, õmblusmasinad olid tollal juba olemas. Legend räägib, et lipu valmistamises osalenud mingil moel ka Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann ja kõigile teada eesti esimene naishelilooja Miina Härma, kes kandis toona samuti perekonnanime Hermann.

Hämmastaval kombel või Taara tahtel on esimene sinimustvalge ka säilinud. 142-aastane kõigi eesti lippude ema on endiselt hea tervise juures ning näitab end kõigile soovijaile Eesti Rahva Muuseumis. Sellist haruldast reliikviat enamikel maailma rahvastel küll ei ole.

Sinimustvalge sai rahvus- ja riigilipuks läbinisti demokraatlikul teel, rahva südame soovil. Juba 19. sajandi lõpul, kui igas eluvallas käis räige venestamine, lehvisid kolmvärvikud meie laulupidudel. Sinise, musta ja valge all marsiti revolutsiooniaastail (1905, 1917) ja Vabadussõjas. Need värvid said osaks eesti hingest. Ka sügaval nõukaajal, mil „kodanlik” lipp oli rangelt keelatud, leiti lohutust sinisest rukkilillest ja mustast suitsupääsukesest (valge võis ju juurde mõelda). Sinine ja must ja valge ilmutavad end eestlasele kõikjal, neid pole võimalik hävitada.

Mida need kolm värvi ikkagi tähendavad? Kohe päriselt? Variante on pakutud mitmeid, aga seadusega kinnitatud pole neist ükski. Lõpuks näeb iga eestlane ikka seda, mida näha tahab.

*

Sinine on esmaspäev, must on meeleolu ja valge on nägu.

Sinine on hallitanud leib, must hommikune kohv ning valged suhkur ja koor.

Sinine on sisselülitatud ekraan, must on väljalülitatud ekraan ja valge on avatud Facebook.

Sinine on lapsepõlv, must keskiga ja valge mälestus neist.

Sinine on eestlase soov minna marjule, must on muda, millesse auto kinni jääb ja valge on appi kutsutud traktori numbrimärk.

Sinine on ennustuse järgi jaanipäeva ilm, must on tegelik jaanipäeva ilm ja valge on jaanipäeva grillisuits.

Sinine on e-riik, mustad PIN-koodid ja valge kiri: „Proovi uuesti!”

Sinine on eestlase telefon, must on vaikne režiim ja valged on vastamata kõned.

Sinine on ostunimekiri, must on tund ehituspoes ja valge hiina tööriist, mida keegi kunagi ei kasuta.

Sinine on seeneämber, must on puuk ja valge on vanaema, kes leiab alati kõige rohkem puravikke.

Sinine on eestlase armastus vaikuse vastu, must naabri muruniiduk pühapäeva hommikul ja valge mõte kolida veel sügavamale metsa.

Jätka ise!