Sinine ja must ja valge (või hoopis roheline?)

Meie esimene lipp on endiselt hea tervise juures

Lipp ei ole üksnes varda või masti küljes lehviv kangatükk, vaid ka kujund, sümbol ja embleem, mille alla koondujad moodustavad ühise kollektiivi. Lipp esindab ühe inimrühma väärtusi. Ta kannab mõtet. Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud mööda Eestit ringi liikuv vikerkaarelipp – on ju ikkagi Pride’i kuu – ent las see praegu jääb. Tänasel eesti lipu päeval mõtisklegem hoopis meie rahva kolme lemmikvärvi üle.

Kui Eesti üliõpilaste seltsi liikmed 4. juunil 1884 oma lipu õnnistamiseks Otepääle jõudsid, oli sinimustvalge tegelikult juba pea kolmeaastane. Värvid kinnitati 29. septembril 1881 Tartus peetud Vironia osakonna asutamise koosolekul. Kohalik baltisaksa võim Vironiat ametlikult ei tunnustanudki, kuid üliõpilaste selts ja sinimustvalge jäid.

Miks õnnistati EÜS-i lipp just Otepääl ehk Nuustakul? Selle idee taga oli mees, kelle nimi pole paraku kuigi tuntud: Otepää koguduse hingekarjane ja üliõpilaste seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk. Taaralinnast sõideti Otepääle suurel uhkel vankril, mille ees kappas suisa kaheksa hobust. Reisuliste seas oli kuusteist tudengit ja kuus EÜS-i vilistlast.

Sinimustvalge lipp seisis esialgu vankris kui salakaup, ent mõni kilomeeter enne Otepääd rulliti see lahti ja lasti lipul esmakordselt mõnusas suvetuules lehvida. Järgmisel päeval õnnistati lipp sisse ning loeti isamaalised sõnad peale. Kõnelesid Heinrich Rosenthal, Peeter Hellat ja lipu õnnistaja Rudolf Kallas. Eesti lipp oli sündinud, ehkki tollal seda keegi loomulikult veel ei aimanud.

Lipuvärvid pakkus välja usuteaduse tudeng Aleksander Mõttus. Õigupoolest oli 1880. aastate alguse kirjanduses hakanud levima mõte, et eestlaste rahvusvärvid võiks olla sinine, must ja roheline. Viimane pidi tähistama loomulikult metsi, soid ja karjamaid. Ent valge jäi siiski peale.

Esimese sinimustvalge õmbles valmis Põltsamaa õpetajanna Emilie Beermann (seegi nimi vääriks mäletamist!). Kolme värvi siidkangad olevat ta ostnud Põltsamaa Leihbergi kauplusest. Käsitsi ta nõela välgutama ei pidanud, õmblusmasinad olid tollal juba olemas. Legend räägib, et lipu valmistamises osalenud mingil moel ka Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann ja kõigile teada eesti esimene naishelilooja Miina Härma, kes kandis toona samuti perekonnanime Hermann.

Hämmastaval kombel või Taara tahtel on esimene sinimustvalge ka säilinud. 142-aastane kõigi eesti lippude ema on endiselt hea tervise juures ning näitab end kõigile soovijaile Eesti Rahva Muuseumis. Sellist haruldast reliikviat enamikel maailma rahvastel küll ei ole.

Sinimustvalge sai rahvus- ja riigilipuks läbinisti demokraatlikul teel, rahva südame soovil. Juba 19. sajandi lõpul, kui igas eluvallas käis räige venestamine, lehvisid kolmvärvikud meie laulupidudel. Sinise, musta ja valge all marsiti revolutsiooniaastail (1905, 1917) ja Vabadussõjas. Need värvid said osaks eesti hingest. Ka sügaval nõukaajal, mil „kodanlik” lipp oli rangelt keelatud, leiti lohutust sinisest rukkilillest ja mustast suitsupääsukesest (valge võis ju juurde mõelda). Sinine ja must ja valge ilmutavad end eestlasele kõikjal, neid pole võimalik hävitada.

Mida need kolm värvi ikkagi tähendavad? Kohe päriselt? Variante on pakutud mitmeid, aga seadusega kinnitatud pole neist ükski. Lõpuks näeb iga eestlane ikka seda, mida näha tahab.

*

Sinine on esmaspäev, must on meeleolu ja valge on nägu.

Sinine on hallitanud leib, must hommikune kohv ning valged suhkur ja koor.

Sinine on sisselülitatud ekraan, must on väljalülitatud ekraan ja valge on avatud Facebook.

Sinine on lapsepõlv, must keskiga ja valge mälestus neist.

Sinine on eestlase soov minna marjule, must on muda, millesse auto kinni jääb ja valge on appi kutsutud traktori numbrimärk.

Sinine on ennustuse järgi jaanipäeva ilm, must on tegelik jaanipäeva ilm ja valge on jaanipäeva grillisuits.

Sinine on e-riik, mustad PIN-koodid ja valge kiri: „Proovi uuesti!”

Sinine on eestlase telefon, must on vaikne režiim ja valged on vastamata kõned.

Sinine on ostunimekiri, must on tund ehituspoes ja valge hiina tööriist, mida keegi kunagi ei kasuta.

Sinine on seeneämber, must on puuk ja valge on vanaema, kes leiab alati kõige rohkem puravikke.

Sinine on eestlase armastus vaikuse vastu, must naabri muruniiduk pühapäeva hommikul ja valge mõte kolida veel sügavamale metsa.

Jätka ise!