Kehapositiivsuse petuskeem

Olla (endaga rahul) või mitte olla?

Iga keha väärib austust. Iga inimene on ilus. Aktsepteeri end sellisena, nagu oled. Aktsepteeri teisi sellisena, nagu nad on. Inimese väärtus ei sõltu sellest, kuidas ta välja näeb.

Need kehapositiivsuse põhimõtted kõlavad igati elutervelt, kas pole? Kehapositiivsus on normatiivne mõttelaad, kullakarva ettekirjutus, mis sätestab, kuidas ühiskond peaks toimima. Ometi laiutab ideaalide ja tegelikkuse vahel kuristik. Võõrast inimest kohates kujuneb esimene arvamus temast ikka väliste joonte põhjal. Ka sotsiaalpsühholoogilised uuringud kinnitavad, et välimus on lausa ülitähtis, et jätta endast head muljet.

Atraktiivse väljanägemisega inimesi hinnatakse sageli pädevamaks, usaldusväärsemaks ja lihtsalt meeldivamaks. Seda võiks nimetada halo-efektiks. Hea välimus annab hea aura. Samuti on uuringud korduvalt kinnitanud, et kehakaal, nahavärv, riietus ja muud välised tunnused mõjutavad tervet elukäiku: kas inimene saab soovitud töökoha, kas ta leiab endale sobiva partneri, kas tal on kogukonnas autoriteeti jne.

"Koletised" peavad rohkem pingutama, et ihaldatud eesmärgini jõuda. "Kaunitarid" saavad kergemalt läbi. Kauba üle otsustatakse pakendi järgi, nii on see alati olnud. Iluideaalid võivad kultuuriti küll suurel määral erineda ja ajas ka muutuda, ent ei kao kuhugi. Kollektiiv määrab, kuidas indiviid peab välja nägema ja häda talle, kui ta taevalikust ideaalist irdub! Õieti saavad ideaalile vastata vaid vähesed, kuid egas seetõttu täiuse latti allapoole lasta.

Ka inimesed ise on enda suhtes kohutavalt kriitilised. Küll on nina liiga suur või hambad liiga pikad, jalad liiga kõverad või kael liiga lühike. Naised tahavad endale ikka suuremaid rindu ja mehed suuremat peenist. (Tunnistan ausalt: mina ei taha. Olen oma mõõtudega rahul!)

Magnific

Ja muidugi see kehakaal. Kehamassiindeksi ahtasse ringi on paljudel meist keeruline mahtuda. Ülekilod muudkui kogunevad – hea, kui vahel mõnest lahti saad. Teised on enda meelest jälle liiga kõhnad, no ei tule liha kuidagi luude peale.

Ehkki avalikes aruteludes kipub fookus nihkuma just "paksude-kõhnade" küsimusele, ei keskendu kehapositiivsus üksnes kaalule. Teemad, mida kehapositiivsuse raames käsitelda, on mitmekesised: kehakuju ja kasv, puuded ja kroonilised haigused, armid, põletusjäljed ja amputatsioonid, nahahaigused, vananemisega seotud muutused, sünnitusjärgsed muutused. Ent kehakaal on omadus, mida vähemalt teoreetiliselt peaks saama kontrollida ning sellest küljest on kehapositiivset mõtlemist ka lihtne rünnata. Ise söövad ennast paksuks ja siis veel hõiskavad, et suured inimesed on ilusad!

Alles hiljuti tõid Tervise Arengu Instituudi teadlased avalikkuse ette uuringu, millest selgub kurb tõde: ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed kulud – arstivisiidid, ravimid ja haigusrahad – neelavad enam kui 100 miljonit. Ülemäärasest kehakaalust tingitud hädade ravimiseks kulub ligi kümnendik kogu tervishoiule eraldatud rahadest.

Nende teadmiste taustal peab tunnistama: ülekaal on tõsine terviserisk, mitte uus iluideaal. Paraku on kilode allavõtmine ja normaalkaalus püsimine Heraklese ülesanded. Paljud üritavad, kuid sihile jõuavad vähesed.

Aga oh imet, nüüdseks on maa peale laskunud kõikide paksude päästeingel, kõikvõimas Ozempic. Selle imerohu tohutu populaarsus lööb hiiglasliku mõra kehapositiivsuse vundamenti. Tegelikult ei taha ju keegi olla paks. Kui on võimalik vähese vaevaga (ehkki mõningate riskidega) kaal kontrolli alla saada, siis haaratakse võimalusest igal juhul kinni.

Riburadapidi lisandub turule üha uusi ravimeid, mis aitavad ihust liigset rasva välja pigistada. See muidugi ei tähenda, et ülekaalumure on nüüd igaveseks lahendatud. Ükski rohi ei anna tulemust, kui inimene seejuures oma elu- ja mõtteviisi ei muuda. Kehapositiivsed loosungid hoopis takistavad uue ja parema minani jõudmist.

Kas kehapositiivne mõtlemine on siis pettus? Ei, seda mitte. Kehapositiivsus tähendab leppimist. Mu keha on praegu selline ja muuta ei anna midagi. Samas ei tohi nõnda mõeldes sattuda allaandmisrežiimile. Positiivne suhtumine oma kehasse tähendab muuhulgas enda eest hoolitsemist.

Ikka tasub end siit-sealt kohendada ja klattida, kuid totaalne rahulolematus oma keha, oma vaimu templiga tekitab asjatut muret ja meelehärmi. Väikesed vead teevadki inimese ainulaadseks, või mis?

Samal teemal:

Kaunitarist saab koletis

Jutusta mulle, oh muusa, sest sangarist, vaevades vaprast, kes kaua eksles teel!

„Odüsseia”. Miks see 2700 aasta vanune lugu inimesi ikka veel kõnetab?

Trooja sõda kestis kümme aastat, sama kaua kulus Odysseusel koju jõudmiseks. Homeros lõi tema seiklusi kirjeldava monumentaalse jutustuse, õigemini lugulaulu, juba 7. sajandil enne meie aega. Ei saa öelda, et ta pani „Odüsseia” kirja, sest tema tegelikust kirjaoskusest pole kellelgi aimu. Pärimuse järgi olevat ta lausa pime olnud. „Odüsseia”, nagu ka sellele eelnev „Ilias” levisid umbes sajandi jooksul suust-suhu ja kõrvast-kõrva. (Laulikutel pidi ikka pagana hea mälu olema!) Ateena valitseja Peisistratose käsul jäädvustati eepos lõpuks papüürusele ning sestsaati tunneb Odysseuse fantastilist lugu kogu haritud maailm.

Juba antiikajal oli Homeros Kreekas väga populaarne, tema teoseid kanti ette olümpiamängudel, tsiteeriti kõnedes ning õpiti koolis. „Odüsseia” koosneb 12 000 värsist, mis on jaotatud 24 lauluks. (Võrdluseks: „Kalevipojast” leiab 19 000 värssi ja 20 lugu.) On, mida lugeda ja millest õppust võtta.

Nüüd on Odysseus tagasi, lausa kahes versioonis: paljukiidetud-paljulaidetud kinofilmina (režissöör Christopher Nolan) ning setukeelse rokkmuusikalina (lavastaja Elina Pähklimägi, libreto Kauksi Ülle, muusika Matis Leima). Filmi-Odysseusel on Matt Damoni ja teatri-Odysseusel Ago Sootsi nägu. „Seto Odüsseia” seltskond jõudis oma tõlgendusega Nolanist ettegi, sest nende tükk esietendus juba eelmisel suvel.

Kuidas ikkagi juhtus, et need kaks suurt „Odüsseiat” sattusid korraga publikut hullutama? Küllap mingi igatsus õhus heljub ja südameid pitsitab. Igatsus rahu järele. Inimesed ootavad, et sõjatuli ükskord kustuks. Lõplikult. Mitte ainult Ukrainas, Lähis-Idas ja Aafrikas. Meedias peetakse juba ei-tea-mitmendat aastat kultuurisõdu, mille rindejoon sentimeetritki paigast ei nihku ja millesse paraku tõmmati ka filmi-„Odüsseia”. Ühelt poolt lennutavad mürgiseid nooli vabameelsed ja teisel pool välgutavad teravaid mõõku vanameelsed. Moodne Odysseuse saaga polevat piisavalt progressiivne, samas aga – liiga woke. Rahu palun! Pange relvad ometi maha! Aga ühed ei saa ja teised ei taha. Nii need sõjad kestavad.

Odysseus ja sireenid

„Odüsseia” hoiatab: isegi kui sõda jõuab lõpule, ootavad ees uued kannatused. Sõda muudab maid ja inimesi. Odysseus pole naastes enam sama mees, kes sõtta minnes. Ootamatult käänulisest koduteest saab ühtlasi rännak iseenda sisemusse. Sõja lõpp toob rahu maale, aga röövib rahu hingest: mälestused lahingutest jäävad ka siis, kui mõõgad vaikivad. Kodu vilgub kauguses kui täht, mis juhib edasi ka kõige süngemal ööl, ent jääb ometi kättesaamatuks.

Kahetsus, kõhklused. Kas ükski võit on väärt kaotatud kaaslasi ja kadunud aastaid? Karta ei tule ainult torme ja koletisi. Mis juhtub, kui koju jõudes ei tunne lähedased meest enam ära?

Odysseus eksib, kannatab ja kaotab korduvalt jalgealuse, kuid need põrgulikud katsumused õpetavad talle, et tõeline vaprus ei seisne üksnes vaenlase alistamises, vaid suutlikkuses jääda truuks oma põhimõtetele. Ükski nõid, sireen ega koll ei suuda meest murda, kui ta püsib meelekindlana ning kasutab jõu kõrval ka mõistust. Koduteest saab eneseleidmise teekond, kus rahu jõuab südamesse alles pärast sisemiste tormide vaibumist. See võtab aega. Aga kes annab aega?

Pole vahet, kas etendada Odysseuse lugu setu, inglise, ukraina või hiina keeles. Me kõik igatseme, loodame, unistame, pettume ja muretseme ühtmoodi. Näpi savitahvlit või nutitelefoni, sõida eesli või autoga – inimene muutub sajanditega vähe. Niikaua, kui möllavad mistahes sõjad, püsib ka igatsus rahu järele.

Odysseus on mees, kes kaotas peaaegu kõik, aga jõudis lõpuks sinna, kus on tema päris õige koht. Vat selliseid lugusid me praegu vajamegi.

Kutt, leia endale naine, kes ootaks sind koju nagu Penelope!

Üks rätsep tuli Rasinast, tirallallaa!

Varjutamine teeb meistriks

Iga mees on oma saatuse sepik. Vabandust – ikka sepp! Ennevanasti ei liikunud ilma sepa nõu ja osavuseta ükski vanker, ei kerkinud ükski müür, ei käinud ükski kell. Jah, kellas- ja kullassepad on endiselt alles, pimedast nurgatagusest võib leida isegi mõne kingsepa, aga üldiselt on tänapäeval tõeliste seppadega kehvasti. Ainult sule- ja soss-seppi tekib muudkui juurde.

Sepp on puhas soome-ugri sõna, mis esineb seetõttu ka meie sugulaskeeltes: seppä (soome, vadja), siepa (liivi), čeahppi (saami). Sepa rööptähendus on muidugi „meister”. Aga meister – see on juba alamsaksakeelne sõna, mis jõudis eesti keelde keskajal. Meister/mester tähendab nii õpetatud meest kui ka isandat. Ladina magister on meistri otsene sugulane. Magistrikraadiga meister on seega topeltkõva sepp.

Ent sepal on teinegi, kulinaarne tähendus. Mõnel pool Eestis on sepaks nimetatud pärmi. Sellega on lahendatud ka sepiku ehk jämedast nisujahust valmistatud leiva päritolu küsimus. Võrumaal öeldakse pea iga pärmi sisaldava küpsetise kohta sepäline. (Sepp süü sepälist.)

Pixabay

Paraku rikub sirge seppade rea üks kõverik isend: rätsep. Imestasin juba lapsena, miks puusepp, raudsepp, klaassepp, lukksepp, pottsepp ja plekksepp nõuavad kaht P-d, aga rätsep lepib üheainsaga. Miks ta ei võiks olla rätsepp?

Rätsepa aluseks on rootsi skräddare (hääldatakse skreedare). Mis hea pärast õmblusmeistri nimetus rootslastelt laenati, jääb mõistatuseks. Saksa ja vene olid ju lähemal, vanarahvas oleks võinud teha nende põhjal oma mugandused: näiteks snaider või partnoi. Võeti aga vaene skräddare, mis laasiti ja lõhuti nii ära, et ei jäänud järele muud kui „rät” ning tagatipuks pisteti ugrimugri „sep” otsa.

Niisiis on rätsep üks vilets frankensteinliku eksperimendi tulemus. Miskipärast ei tulnud vanad eestlased selle pealegi, et rõivaste õmblejat lihtsalt rõivassepaks kutsuda.

Muide, rõivas on põline läänemeresoome sõna, mis tähendas algselt linakimpu.

Loe ka seda:

Katame laua! Sakslane toob taldriku, lätlane kausi, venelane lusika

Uma tüü ja võõra viin tapp är

Nakkami molutama!

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat.

A. H. Tammsaare

"Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu?

Magnific

Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund?

Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei piä, reisu pääl ei käü – ma ei saa joht niimuudu. Mis mõtõt om terve elu lehmä perse takan passi?"

Seo viimäne lausõ õkva süüdü mu miilde. Tädi esi oll kah maalats, kiä pidi neiupõlvõn sarviliisi-sõraliisi kamandama, a pääle tuud opse tä kuulmeistris ja saie häste mehele. Elumõnust pitsit tä vällä kõik, miä jõudsõ. Hulga aastid es olõ timäle kahus antu.

Ma või häbüldä kellädä, et must ei olõ lehmä perse takan passijat saanu. Eläjid käsütä iks, a tuu man mõista ma väega kinäste moluta. Õigõ molutamine ei tulõ kah vaivalda. Seo om kunts, mis saa käppä kõvva harutaden. Molutamine ei olõ laisklõminõ, a ummamuudu mõttõ- ja teguviis. Jüssi Fred om taast kuntsist küländ kõnõlnu, egäüts või timäst oppust võtta.

Erätreener ja musklimiis Hüdsi Sander, kiä om johtumiisi Setumaalt peri, selet üten uma videon, et tä tüüt mitu aastat Austraalian ja sääl oll timä jaos kõgõ illusamb aig sõs, ku tä videl niisama sängün ja vahtsõ lakkõ. Es liiguta tilligi – ja hää oll olla. Timä jaos om molutamine üts muud, kuis stressiga, seo ilma ao hirmsa tõvõga, toimõ tulla ja hindä sisemädse minaga kokku saia.

Molutamine om pia sama, mis meditiirmine. Mõtõ juusk vabalt, üttegi himmu pääle ei tulõ, aigu om maa ja ilm. Molutajal jakkus aigu, tuud kallis varra, miä tüümurdjal tüküs käest lipsama. Ku õnnõ kellä perrä tormada, olõt ütskõrd nõnulõ sita seen. Aigu ei anna kiäki manu, ku esi ei võta.

Mu meelest om molutamine kimmäle köüdet viismisega. Õigõ molutaja mühkäs sakõstõ: ei viisi! Ku inemine ei viisi midägi tetä, ei tähendä tuu, et täl ei olõ tahtmist vai väke. Hoobis vastapiten! "Ma ei viisi!" om sääne lausõ, millest kirgäs tahtõjõudu ja hindäkimmüst. Ütlejä tiid uma väärtüst ja mis timä jaos kõgõ parõmb om.

Uma tüü ja võõra viin tapp är, ütel vanarahvas targastõ. Tuuperäst tulõ mõõtu pitä, hinnäst hoita ja tõnõkõrd pidurit tõmmada. Aus inemine tüüga rikas ei saa, mille tä sõs nii armõtulõ orjas? Ei piä kõikaig ilmadu tubli olõma. Kaku juhe vällä, viska jala saina pääle ja mõtlõ ummi mõttid. Usu vai ei: tüü või su perrä uuta.

Me sündisime karnevalikuljuste saatel

Pillerkaaride planeedil, Simmani saarel, Tramburai tänaval. Paraaditrummide, džinnide-rummide, karabarasummide vahel. Kvartettide-konfettide seas, lühtrite-litrite reas.

Pärast sündi (enne surma) tulgu trall. Naps ja kukerpall! Milleks surra, kui pole küllalt elatud, küllalt valatud, küllalt karatud? Üllalt varatud, aga varaga üllatud. Maha salatud, maha süllatud. Milleks ometigi? Astu aga ligi!

Valla värav, kroomit, särav. Kasest? Vasest! Rahvas kärav oodat juba varavalgest, varamustast, varapruunist. Siin on kõik (vist).

On kõigile! Kõigeks. Kõigest! Vähem ei saa, ainult kõik. Kõik vembud ja tembud, kõik killud ja pullid. Oh velled, me pralled ja õlled, me lõbud ja läbud on armsad kui moosirullid!

Me tobud ja tabud on surnud. Kuid leegid ja janud ei kustu. Võitleme vaikuse vastu! Lisa kisa, lisa lärmi, suhkrut, siirupit ja pärmi!

Oi, kui ilus oled sina, viinasilm ja viinanina! Kuldsed pandlad, põlvikud, kuldsed maisitõlvikud. Puudlid, nuudlid läbisegi. Kesse meile häbi tegi? Kaine aru juurde jäi Karksi karskusseltsi täi.

Maha kommud, natsid! Siin on ehe kõik. Ehe on ehe, lohe on lohe, kohe on kohe. Eriti mahe.

Matsid, olge matsid! Täitke tantsuplatsid!

Nii käib melu me maasikamaal. Kas tühjaks jääda võib pidusaal! Täida pits. Ei, pokaal!

Oi, veel elus oled sina, viinasilm ja viinanina!

Voola, valus õnnetina! Pitsid, patsid, sitsid, satsid. Rokokoo ja ohohoo! Joobu, jobu, joo!

Las need pärlid tärisevad, las need keeled värisevad! Wunderbar! Jettebroo!

Miski pole sõõmust maitsvam. Miski pole rõõmust... kaitsvam? Kõlista, kulista, kosuta ihu! Vilista, tulista, polkarit vihu! Miski pole õnnest õigem.

Pole lihtsam ega ehtsam. Homme – mis? Sõge sõna. Aga täna? Hõkk...! Tänasest tähti ja tädisid täname.

Ükski päev pole tähtsam kui tänane.