Hüpake saatana karussellilt maha!

Miks ma sotsiaalmeediat ei kasuta ja miks sinagi peaksid sellest hoiduma

Paljude minuvanuste eestlaste esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga toimus rate.ee kaudu. Hääldati ikka rate, mitte reit. Sinna riputati oma pildid, mis olid enamasti fotokaga klõpsitud, sest pildistavad telefonid polnud veel eriti levinud. Selfi oli täiesti tundmatu sõna. Rates sai sõprade pilte hinnata, neile sõnumeid saata ja „tšättida”. Kusjuures, rate oli Eesti omatoodang, Korobeiniku lapsuke. Mõned möllasid välismaist päritolu Orkutis ja Myspace’s.

Olin lõpuklassis, kui tegin konto ka värskelt loodud Facebooki. Proovisin, aga ei meeldinud. Kustutasin konto ära, ehkki olude sunnil tuli see mõni aasta hiljem uuesti avada. Facebook on ju rahvatikuregister, kus igaüks peab ilmtingimata kohal olema.

Pixabay

Nüüdseks olen sotsiaalmeediast (eesti keeli ühismeediast) tagasi tõmbunud. Ei viitsi enam jamada. Kui järele mõelda, toob kogu see feissbukkide-instagrammide-tvitterite-snäptšättide-tiktokkide saatanlik karussell kaasa ainult kurja. Vedas, et terve nahaga tulema sain!

Sotsmeedia laastab kasutajate psüühikat. Teeb närvihaigeks, kasvatab ärevust ja depressiooni. Pidev võrdlemine teistega kasvatab rahulolematust ja laseb enesehinnangu põhja. Lisandub moodne tõbi FOMO – inimene hakkab kartma, et jääb millestki olulisest ilma, kui ta kogu aeg ei sirvi ja rulli. Laikide ning kommentaaride kogumine tekitab haiglase hasardi.

Enamasti ei piirdu sotsmeedia ohvrid ühe konto ja kanaliga, vaid püüavad olla kohal mitmel eri platvormil. Sellega kaasneb tohutu ajaraiskamine, sest minutid ja tunnid kuluvad „lemmiksisu” peale. Tähelepanu killustub, keskendumisvõime halveneb. Võivad tekkida stress ja unetus. Pidevate katkestuste tõttu on häiritud töö, õppimine ja pereelu.

Sotsmeedia sõltuvus pole põrmugi kergem kui joomarlus. Sõltlane peab kogu aeg vaatama telefoni – äkki on midagi uut, ägedat, huvitavat? Platvormid hoiavad kasutajat lõksus, algoritmid aheldavad. Meiega manipuleeritakse ja kõigil on sellest täiesti suva.

Ei teadvustata sedagi, kui ohtlik on oma isiklike andmete jagamine. Ühelt poolt koguvad sotsmeediaplatvormid kasutajate andmeid, et neile „sobivamaid” reklaame näidata. Samas suureneb võimalus sattuda pettuste või identiteedivarguste ohvriks. Vanad, lolli peaga tehtud postitused võivad hiljem kahjustada inimese karjääri või mainet. Paistab, et privaatsus on paljude sotsmeedia kasutajate jaoks moest läinud nähtus.

Nii nagu tuli levib kiirelt kuivas heinas, levib valeinfo sotsiaalmeedias. Libauudised ja pahatahtlik propaganda lipsavad kergelt ajukäärude vahele ja kui nad on seal juba kodunenud, siis välja visata neid enam niisama ei saa. Algoritmid loovad infomulle, kus kasutajad näevad ainult nende vaateid toetavat sisu. Maailmapilt ähmastub. Kaob piir tõe ja vale vahel.

Näost-näkku suhtlemist kipub vähemaks jääma. Tekivad raskused sügavamate ja tähenduslike suhete loomisel. Kui kogu suhtlus toimub ainult läbi suure või väikese ekraani, satub ohtu ka empaatiavõime. Me ei mõista enam üksteist.

Sotsmeedia saatanakarussell põhjustab veel hulga vaimseid ja füüsilisi hädasid: küberkiusamine, stalkimine, mõõtmatu infoküllus, negatiivne uudisvoog, äärmuslik poliitiline vastandumine, vaenukõne. Tumedad jõud rebivad inimlikkuse ja inimkonna lõhki.

See, mis paarkümmend aastat tagasi tundus veel tore ning ohutu, on muutunud vastikuks ja jubedaks. Maailm pole ainult ekraanide taga. Tõeline, loomulik ja vahel isegi päris meeldiv elu käib ikka luust-lihast inimeste keskel. Loodetavasti ei vaju see teadmine päris unustusse.

Head uudised

... lähevad ruttu halvaks

Pärnumaal Puuksukülas avati moodne kõhutuulepark. Peagi rajatakse selle kõrvale ka hiiglaslik gaasihoidla. Avamise puhul pakuti külalistele hapukapsast ja konservube. Pargi esimese päeva tootlikkus oli muljetavaldav: 2500 lägavatti.

:)

Algasid uue Eesti ulmefilmi „Aus peaminister” võtted. Tegemist on kauaoodatud järjega ulmefännide seas ülipopulaarseks saanud linateosele „Tark riigikogulane”. Režissöör Ville Vänt kavatseb teha ka kolmanda ulmeoopuse pealkirjaga „Demokraatlik Venemaa”.

:)

Täna peeti Pariisis maailmameistrivõistlused meeleheites. Taas on põhjust kurvastada, sest Eesti meeleheitja Andres Nutumaik võitis haleda võistluse järel pronksmedali tulemusega 0.1. Kuld läks Iraani, hõbe Afganistani. Itaallased diskvalifitseeriti ebasportliku käitumise tõttu – nad olid liiga lõbusad ja täiesti muretud.

:)

Möödunud ööl laekus politseile ärev teade: kapsas visati kiviaeda. Ohvrikividest teateid ei ole. Politsei kahtlustab, et viskajaks oli kividevastane rühmitus „Paber-käärid”.

:)

Freepik

Eikunagimaal puhkes mäss. Juhtus eimidagi, nähti eikedagi. Peeter Paan sattus esimest korda Paanikasse. Lugejale teadmiseks: Paanika on kuurortlinn Hüsteeria naabruses, kuhu pääseb Eikuidagi kaudu.

:)

Eile õhtul rööviti spermapanka. See toimus kõva pauguga. Ära viidi kolm tonni hoiuseid. Analüütikute sõnul on üheksa kuu pärast oodata iibe suurenemist 15% võrra.

:)

Krokodill Gena ja Potsataja põgenesid Narva piiripunkti kaudu Eestisse. Gena töötab nüüd Tallinna loomaaias krokodillina. Potsataja läbis Karlssoni pataljonis sõjaväeteenistuse ja abiellus koeratüdruk Lottega. Nad elavad naksitrallide jäätiseputka taga, Segasumma suvilas.

:)

Populaarne räppar Nutsukutsu andis välja uue albumi „Kapipapi”, mis on pühendatud tema transsoolisele vanaisale Peida-Leidale. Album on saanud kriitikutelt ja publikult sooja vastuvõtu. Nutsukutsu kaks varasemat hittlaulu, „Poku noku” ja „Pissi, Vissi!”, püsivad endiselt mitme raadiojaama edetabelite tipus.

:)

Eesti teadlased otsustasid välja selgitada, kui pikk on pühadevahe. Uuringus osales rohkem kui 200 naist, kelle pühadevahet mõõdeti hommikul ja õhtul. Kõige pikemad pühadevahed on vanaeitedel – keskmiselt 6,5 meetrit. Noorte naiste pühadevahed jäävad 2 ja 4 meetri vahele. Pikemaks venivad need pühapäeviti ja külmapühade ajal.

:)

Lõpetuseks ka üks halb uudis. Kungla rahvas ei saa enam murueide tütreid näha, sest muruniiduk sõitis neist üle. Politseil pole seni õnnestunud niitjat tabada. Kahtlustatakse Vikatimeest.

Eesti on Itaalia

For Ever

Kuulan ennelõunal Vikerraadiot. Ita Ever loeb killukesi Katherine Hepburni eluloost. Üks suur näitleja loeb teise suure näitleja mälestusi. See eksimatult äratuntav ilmekas hääl... Mahe, tume, hele, tugev, õrn, nõtke, mahlakas. Ja ometi öeldi talle Moskva teatrikoolis, et tema hääl on nõrk, ei kanna. Ainult piiksub! Täna möödub tema sünnist 95 aastat.

Võtan riiulist Ita Everi elulooraamatu ja sirvin veidi. Itale meeldisid tulbid ja šokolaad. Hea konjak, džäss ja vormel 1. Mehed muidugi ka. Need olid ta suur nõrkus, nii laval kui elus. Eriti põhjamaised, natuke puised ja karused mehed.

Talle meeldisid pikantsed naljad. Teisisõnu: ropud anekdoodid. Ühtki naljahammast tal igatahes puudu polnud. Aga ta võis mängida ka traagilisi tüüpe. Tumm Kattrin Bertolt Brechti näidendis „Ema Courage ja tema lapsed” oli Ita läbimurderoll.

Ta mängis rõõmu ja kirega tegelasi, kes olid mingil moel „metsa poole”. Neile kuulus näitleja sümpaatia. Ainult suure hingega inimene suudab seda. Pole midagi imestada, et nooruses kavatses Ita hoopis arstiks õppida. Temast oleks kindlasti hea tohter saanud.

Siis aga kiindus ta teatrisse ja võeti Moskvas kohe kolmandale kursusele. Hiljem sai temast ikkagi arst. Ja röövel, detektiiv, õpetaja, prostituut, kuningas, paruness, pesunaine, polkovniku lesk, vana teepakk, metsa-, kübara- ja kunksmoor. Ainuüksi „Igihaljas vaatemängus” tegi ta ligemale paarkümmend rolli, vanast taksojuhist mustanahalise ameerika lauljani.

„Mind on publik suureks mänginud,” ütles Ita tagasihoidlikult. Publik armastas teda. Armastab praegugi. Veel. Kahjuks teeb aeg oma töö, suurest näitlejast jääb alles väike vari ning peagi haihtub seegi. Paljud näitekunsti kaunimad õied, keda kunagi imetleti ja jumaldati, on praeguseks unustatud. Ita püsib, sest ta on Evergreen.

Eestlased on endiselt itaallased. Eesti on Itamaa, Itaalia. Õnneks on säilinud hulgaliselt filme, telelavastusi, saateid ja kuuldemänge, kuhu Ita on pannud killukese oma hingest. Võime uhkust tunda, et meil oli – ja on – selline vägev isiksus.

Kui ta peaks siia ilma tagasi tulema, siis ilmselt kassina. Mitte ainult seetõttu, et tal olid säravad rohelised silmad. Ta oli ka väga isepäine. „Metsik ja kodustamatu,” iseloomustas Roman Baskin oma ema. Aga just sellised isepäised kassid teavad, kuidas nurru lüües elu nautida.

Üks näitleja on publiku ees lugematult palju kordi kummardanud.

Kummardame vastu.