Leonardo da Vinci ja Kivirähki seltsis Püha Graali otsimas
Eestis on juba tsaariajast peale olnud kombeks kooliõpilasi kirjanditega piinata. Lõpukirjand on omamoodi dokument, lahkumisavaldus, mille ettenäitamisel antakse kätte tunnistus. Ühtlasi on kirjandi kirjutamine tähtis rituaal, mille käigus peab õpilane emakeele oskuse kõrval näitama oma küpsust, arukust ja laia silmaringi. Varasemas ajaloos oli lõpukirjandi asemik leerieksam. Selle läbimisega tõestas noor, et on korralik ristiinimene ja valmis perekonda looma. Lõpukirjandil on niisiis protestantlik juurestik. Aga protestantism, see on raske töö, kõrge eetika ja haritud vaim.
Kui paljud üldse mäletavad, millest nad omal ajal kirjutasid? Pakun, et vähesed. Puudub ka võimalus mälu värskendada. Mina mäletan hästi. Vähe sellest, olen oma lõpukirjandi paar korda ülegi lugenud. Sirutan käe ning haaran riiulist Antsla kooli almanahhi „Elukillud VI”. Näed sa, nende kaante vahele ongi mu lahkumisavaldus põlistatud.
Sel kevadel möödus elu tähtsaimast kirjatööst täpselt 20 aastat. Ma ei valmistunud eriti, ehkki teadsin, millest tahan kirjutada: religioonist või kultuurist. Lootsin, et saan sel puhul ka mõnele värskelt läbi loetud rammusale raamatule viidata.
Muide, mu eesti keele õpetaja hoiatas meid, abituriente: ärge olge liiga isikupärased! Enamik kirjandi hindajaid seal Tallinnas on pensionil õpetajad, vanad saurused, kes lennukat omaloomingut kuigi kõrgelt ei hinda. Katsusin sellega arvestada. Raske on olla keskpärane, aga noh, kui elu nõuab...
Sekundipealt kell 10 hommikul läks möll lahti. Enne seda oli haridusminister (tollal vist Reps) raadio kaudu väikese kõne pidanud, aga see küll põrmugi meelde ei jäänud. Loeti ette kümme teemat, mis ka paberi peal iga abituriendi lauale jõudsid. Jah, tookord oli teemasid tõesti igavene ports. Mõnel kulus ainuüksi pool tundi selleks, et valida neist enda jaoks sobiv. Mul seda muret polnud. Teema number kaks oli nagu tellitud: „Religiooni osa kultuuris”.
Vikipeedia andmeil võis valida ka selliseid igihaljaid teemasid nagu „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine (Lennart Meri)”, „Inimesed, keda on raske mõista”, „Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu”, „Elame infoajastul – kuhu edasi?”, „Mõttematk ühe kirjandusteose probleemidesse” ning „Rikas elu, vaene elu”.
Vedas, et sain oma kooliteed käia vabas Eestis. Nõukaajal pidid abituriendid kirjutama näiteks sellistel seksikatel teemadel: „9. mai – suurvõidu ja rahupüha” (1945), „Põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine kui ajalooline murrang Nõukogude Eesti külas” (1949), „V. Kingissepp – Eesti revolutsionäär-bolševist ja publitsist” (1951), „Ainsaks suureks ja õigeks tõeks Lenini tõde on (J. Smuul)” (1960), „Oktoobrivõidu vastupeegeldusi tänapäevas” (1977) ja „Suure Isamaasõja lahingulippude kuulsus kohustab” (1985). Õnneks võis pea alati valida ka mõne kirjandusainelise teema: Tammsaare, Vilde, Kitzberg ja Liiv aitasid punajurast eemale hiilida.
Koolikirjand on väga spetsiifiline, et mitte öelda kentsakas žanr. Mõtete kogumiseks ja paberile panekuks antakse vaid kuus tundi. Tädi Leida hüüatab: lausa kuus tundi! See on ju pool päeva. Aga mõni mõte, eriti hea mõte, vajab küpsemiseks aega. Käsu peale kusta ja käsu peale mõelda on ühtviisi hirmus. No ei tule!
Minul ka ei tulnud. Head mõtet igatahes mitte. Tegin hakatuseks kava, nagu eeskujulik õpilane ikka. Viskasin paberile ühe ja teise idee, kirikust ja kunstist, paavstist ja presidendist, inglitest ja kuraditest, sekka tsitaate Voltaire’ilt ja Nietzschelt (ja avastasin õudusega, et tegelikult ei oskagi ma nende härrade nimesid eksimatult kirja panna).
Ükski idee ei idanenud. Oli vaid hulk laialipudenenud võltspärleid, mida ei andnud üheks säravaks keeks sättida. Taipasin, et „Religiooni osa kultuuris” on nii lai, lausa mõõtmatu teema, et ainult Übermensch suudaks seda rahuldavalt käsitleda. Sotsiopaatsed eksamikoostajad olid selle õpilaste lollitamiseks välja mõelnud ja mina astusin nende üles seatud lõksu.
Ometi ei kavatsenud ma teemat vahetada. Liisk oli langenud. Umbes tund aega sai surnuks löödud, kui mulle tõttas appi geenius renessansist, Leonardo da Vinci. Olin tollal tema suur fänn. Lugesin huviga ta elulugu, märkmeid ja mõtteteri. Juhtumisi oli mõni aeg tagasi eesti keeles ilmunud ka bestseller „Da Vinci kood”, mille põhjal tegin parajasti uurimistööd, et seda kirjanduseksamil kaitsta. Raamatu keskmes on Püha Graali saladus. Ja siis – halleluuja! – tabaski mind ilmutus. Ka minu kirjandit läbivaks kujundiks peab olema Püha Graal.
Kribinal-krabinal ilmus paberile sissejuhatus: „Inimesi on aastasadade vältel vaimustanud müüt Pühast Graalist, imettegevast karikast, mille otsingud pole seni vilja kandnud. Sarnaselt Graalile jahib inimkond universaalset tõde. Soovist saada senisest enam teada ning jõuda maailma olemusliku algeni, ongi sündinud religioon. Seetõttu mängib usk olulist rolli ka inimeste kõrgema loomingu, kultuuri, arengus.”
 |
| Pixabay |
Ühes õiges kirjandis tuleb ka mõnele kirjandusteosele viidata, et näidata oma lugemust. Mul polnud sellist hääd teost kohe varrukast võtta. „Tõde ja õigus” oli liiga riskantne, sest vargamäelasi ma tollal veel nägupidi ei tundnud. „Meister ja Margarita” – võimas raamat, aga kuidas ma seda oma nigela kirjandiga seon? Kartsin juba, et pean „Pipi Pikksuka” appi võtma. Seegi ju natuke usualane – Pipi ema oli ometigi ingel.
Siis turgatas: alles möödunud talvel lugesin mingit Kivirähki jutukogu, kus oli ka novell „Püha Graal”. Jackpot! Novell ise mulle ei meeldinud, aga hädaline ei saa pirtsutada ega valida. Kirjutasin: „Kaasaegne tõekarikas võib olla vaid odav kondenspiimapurk, nagu toob tabava võrdluse Andrus Kivirähk novellis „Püha Graal”.” Korras, viide olemas.
Aga kurat, kas „kondens” on ikka õige? Äkki peab olema „kondends”? „Või kondents”...? Paks ÕS oli kohe lauanurgal, aga miskipärast ei teinud ma seda kordagi lahti. Lootsin vist heale õnnele.
Mustand oli lõpuks üks sodi-podi, kirbukirja paraad, millest isegi Vanajuudas poleks mõhkugi aru saanud. Aga mina sain. Kuidagimoodi. Kell tiksus armutult. Puhtandi kirjutamiseks polnud enam palju aega. Püüdsin selle vormistada nii ilusti kui sain, maalisin igat tähte püüdlikult nagu Leonardo Mona Lisat. Mu käekiri oli ikkagi kohutav. Tegin kogemata ka ühe komavea.
Kasutasin pea kogu aja ära. Viis minutit puudus kella neljast, kui oma surematu vaimusünnitise komisjonile esitasin. Kõik peale minu ja ühe paralleelklassi tüdruku olid juba lõpetanud. Käsi oli nii väsinud ja krampis, et suutsin hädavaevu protokolli oma nime ja allkirja sirgeldada. Olin pettunud. Ei õnnestunud see kirjandikene sugugi. Võimla ukse juures seisis laud kuivanud saiakeste ja maitsetute jookidega. Pistsin terve kuhja saiakesi endale kotti ning jagasin need hiljem heldelt laiali. Vähemalt tegin kellelegi rõõmu.
Ega ma kaua norutanud. Juba järgmisel päeval tuli sõita Tallinna, kus ootas veel üks katsumus, kooliõpilaste mälumänguturniiri lõppvõistlus. Minu tiim sai tubli 14. koha. Võistlejaid oli 15.
Elu läks edasi, tuli sooritada ka inglise keele ja ajaloo eksam. Matemaatika polnud tollal kohustuslik ja sellest ma loobusin. Geograafia eksami olin teinud juba kümnendas klassis.
Juunikuus selgus ka kirjandi tulemus. Täpselt 100 punkti. „Kondens” läks järelikult täppi ja komad ka. Tore. Aga... 100???
Olin oma koolis esimene õpilane, kel õnnestus riiklikul lõpueksamil saada täislaks. Kuidas see juhtus – ei tea. Järgmine sajapunktikirjand sündis Antsla koolis juba aasta hiljem. Keegi pidi lihtsalt otsa lahti tegema.
Kahtlustan praegugi, et mu kirjand aeti tegelikult ühe geeniuse omaga segamini. Vaesekesel andis imestada, miks ta oma šedöövriga ainult 32 punkti kogus.
