Uma tüü ja võõra viin tapp är

Nakkami molutama!

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat.

A. H. Tammsaare

"Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu?

Magnific

Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund?

Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei piä, reisu pääl ei käü – ma ei saa joht niimuudu. Mis mõtõt om terve elu lehmä perse takan passi?"

Seo viimäne lausõ õkva süüdü mu miilde. Tädi esi oll kah maalats, kiä pidi neiupõlvõn sarviliisi-sõraliisi kamandama, a pääle tuud opse tä kuulmeistris ja saie häste mehele. Elumõnust pitsit tä vällä kõik, miä jõudsõ. Hulga aastid es olõ timäle kahus antu.

Ma või häbüldä kellädä, et must ei olõ lehmä perse takan passijat saanu. Eläjid käsütä iks, a tuu man mõista ma väega kinäste moluta. Õigõ molutamine ei tulõ kah vaivalda. Seo om kunts, mis saa käppä kõvva harutaden. Molutamine ei olõ laisklõminõ, a ummamuudu mõttõ- ja teguviis. Jüssi Fred om taast kuntsist küländ kõnõlnu, egäüts või timäst oppust võtta.

Erätreener ja musklimiis Hüdsi Sander, kiä om johtumiisi Setumaalt peri, selet üten uma videon, et tä tüüt mitu aastat Austraalian ja sääl oll timä jaos kõgõ illusamb aig sõs, ku tä videl niisama sängün ja vahtsõ lakkõ. Es liiguta tilligi – ja hää oll olla. Timä jaos om molutamine üts muud, kuis stressiga, seo ilma ao hirmsa tõvõga, toimõ tulla ja hindä sisemädse minaga kokku saia.

Molutamine om pia sama, mis meditiirmine. Mõtõ juusk vabalt, üttegi himmu pääle ei tulõ, aigu om maa ja ilm. Molutajal jakkus aigu, tuud kallis varra, miä tüümurdjal tüküs käest lipsama. Ku õnnõ kellä perrä tormada, olõt ütskõrd nõnulõ sita seen. Aigu ei anna kiäki manu, ku esi ei võta.

Mu meelest om molutamine kimmäle köüdet viismisega. Õigõ molutaja mühkäs sakõstõ: ei viisi! Ku inemine ei viisi midägi tetä, ei tähendä tuu, et täl ei olõ tahtmist vai väke. Hoobis vastapiten! "Ma ei viisi!" om sääne lausõ, millest kirgäs tahtõjõudu ja hindäkimmüst. Ütlejä tiid uma väärtüst ja mis timä jaos kõgõ parõmb om.

Uma tüü ja võõra viin tapp är, ütel vanarahvas targastõ. Tuuperäst tulõ mõõtu pitä, hinnäst hoita ja tõnõkõrd pidurit tõmmada. Aus inemine tüüga rikas ei saa, mille tä sõs nii armõtulõ orjas? Ei piä kõikaig ilmadu tubli olõma. Kaku juhe vällä, viska jala saina pääle ja mõtlõ ummi mõttid. Usu vai ei: tüü või su perrä uuta.

Me sündisime karnevalikuljuste saatel

Pillerkaaride planeedil, Simmani saarel, Tramburai tänaval. Paraaditrummide, džinnide-rummide, karabarasummide vahel. Kvartettide-konfettide seas, lühtrite-litrite reas.

Pärast sündi (enne surma) tulgu trall. Naps ja kukerpall! Milleks surra, kui pole küllalt elatud, küllalt valatud, küllalt karatud? Üllalt varatud, aga varaga üllatud. Maha salatud, maha süllatud. Milleks ometigi? Astu aga ligi!

Valla värav, kroomit, särav. Kasest? Vasest! Rahvas kärav oodat juba varavalgest, varamustast, varapruunist. Siin on kõik (vist).

On kõigile! Kõigeks. Kõigest! Vähem ei saa, ainult kõik. Kõik vembud ja tembud, kõik killud ja pullid. Oh velled, me pralled ja õlled, me lõbud ja läbud on armsad kui moosirullid!

Me tobud ja tabud on surnud. Kuid leegid ja janud ei kustu. Võitleme vaikuse vastu! Lisa kisa, lisa lärmi, suhkrut, siirupit ja pärmi!

Oi, kui ilus oled sina, viinasilm ja viinanina! Kuldsed pandlad, põlvikud, kuldsed maisitõlvikud. Puudlid, nuudlid läbisegi. Kesse meile häbi tegi? Kaine aru juurde jäi Karksi karskusseltsi täi.

Maha kommud, natsid! Siin on ehe kõik. Ehe on ehe, lohe on lohe, kohe on kohe. Eriti mahe.

Matsid, olge matsid! Täitke tantsuplatsid!

Nii käib melu me maasikamaal. Kas tühjaks jääda võib pidusaal! Täida pits. Ei, pokaal!

Oi, veel elus oled sina, viinasilm ja viinanina!

Voola, valus õnnetina! Pitsid, patsid, sitsid, satsid. Rokokoo ja ohohoo! Joobu, jobu, joo!

Las need pärlid tärisevad, las need keeled värisevad! Wunderbar! Jettebroo!

Miski pole sõõmust maitsvam. Miski pole rõõmust... kaitsvam? Kõlista, kulista, kosuta ihu! Vilista, tulista, polkarit vihu! Miski pole õnnest õigem.

Pole lihtsam ega ehtsam. Homme – mis? Sõge sõna. Aga täna? Hõkk...! Tänasest tähti ja tädisid täname.

Ükski päev pole tähtsam kui tänane.

Etüüdid leedopühade helenduses

Kakrad, konnad, käod ja karaskid...

Suvine päevakäänak. Jaanipäev. Jaan on õieti Johannese järglane. Johannes tähendab juutide keeli „jumal on armuline”. Saares ja Muhus nimetati jaanipühasid ammu-ammu leedopühadeks. Täna nimetan minagi. Leedo on Koidu ja Hämariku pulmaaeg. Ei taha tuhandekiirne päike ka sellest pillerkaarist ilma jääda. Ainult tukastab korraks – ruske männijuure all.

On tulede aeg. Leedotulega koos süüdatakse võidutuli. See süttis kahest leegikobarast. Noorkotkad läidavad muinastule. Nendega liitub Tori kirikust toodud mälestustuli. Nii tähistame oma priiusepõlve. Priius on kallis. Kas oskame teda ikka hoida? Süütame tuled selleks, et oleks julgem. Pimedus kipub olema vägevam. Pimedus jääb, ähvardab, hullutab. Leedo- võidu- ja muinastuled on meie kindlamad relvad.

Mina leedotulel ei käinud. Tegin hoopis heina. Suur tükk heinamaast valendab karikakarde valduses. Kõik on nii valge. Maa ja taevas. Päev ja öö. Lillevalgus on heledam kui lumevalgus. Alati. Kuiva heina lõhn. Nii kodune. Tavaline – ja ikka eriline. Täitkem kõik küünid ja lakad kodulõhnaga!

Kaks kägu kukuvad mitmehäälselt. Nendega ühineb kolmaski. Pesa ei ehita nad kunagi, ainult kukuvad. Mida siis? Hoolt, leina, õnne, lugejale eluaastaid? Kunagi oli mul käokell. Igal täistunnil lõi noka lahti ja tegi kuku, üks kuni kaksteist korda. Samal ajal sirisesid kellakäbid vähehaaval allapoole. Jube tüütu. Nüüd pole mul enam käokella. On ainult käekell. Käsi ei kuku, aga käib hästi.

Öösel, taeva helenduses, kuulen oja ääres isevärki vestlust. Rukkiräägud krääk-krääk-kräägivad omavahel. Metsas viiksatab kodukakk. Siis algab tiigis, konnade lauluväljakul, ühendkooride kontsert. Kõlavad „Loduke on tilluke”, „Laul põhjamudamaast” ja „Mu isavesi on minu arm”.

Tegin leedopühadeks karaskit. Odra- ehk kesvajahust. Muistsed eestlased hakkasid otra kasvatama enne rukist. Järelikult on karask vanem kui must leib. Pealegi on karaskit lihtsam valmistada, pole vaja pärmi järel oodata ega rasket tainast sõtkuda. Karask sai ilusa kuldse koorikuga. Muud kulda mu tares ei leidugi.

Maailma lollakaim spordiala – jalgpall

Ühe massipsühhoosi lahkamine

Jälle hakkab pihta jalka MM, see tühisuse laat ja barbarite paraad, mis ometi sadu miljoneid inimesi köidab ning mitmeks nädalaks ekraani ette kokku toob. Miks küll? Jalgpall on ju nii totakas, jäme ja üdini primitiivne mäng. Kohutavalt ebaõiglane veel pealegi. Enne kui fännid mulle kallale tormavad – vaadakem tõele näkku!

Tänapäeval paneb jalgpalli veerema raha. Tipptasemel jalka on muudetud labaseks meelelahutusäriks. Klubide väärtused ulatuvad miljarditesse eurodesse ning sponsorite, teleõiguste ja reklaamilepingute kõrval on sportlik pool teisejärguline. Rikkamad klubid ostavad paremaid mängijaid ja moodustavad tugevamaid koosseise. Selle tulemusena võidavad samad klubid aastaid järjest. Kui rahaline jõud määrab tulemuse, on konkurents üksnes näiline.

Peale selle teenivad suurimad vutistaarid pallikest kõksides aasta jooksul summasid, mis ületavad enamiku inimeste eluaegse sissetuleku. Kas ühe meelelahutusvaldkonna esindajate tasustamine sellisel tasemel on tõesti põhjendatud? Teeks nad vähemalt midagi kasulikku!

Ka MM-turniiri pikendati selleks, et kaasata rohkem riike ja publikut (tõlge: raha). Kindlasti lootsid tähtsad kardinalid, et peale pääsevad ka säärased rahvarikkad maad nagu Hiina või India, ent tänavu seda siiski ei juhtunud. Enam kui saja mänguga turniir paneb aga isegi suurimate vutiarmastajate kannatuse proovile.

Pixabay

Üks keskmine jalkamatš on sageli kohutavalt tühi ja igav. Üheksakümne minuti jooksul (pluss lisaaeg) ei sünni tavaliselt palju märkimisväärset. Teiste spordialadega võrreldes on jalkas märulit ikka piinlikult vähe. Pole haruldane, et mäng lõpeb tulemusega 0:0 või 1:0. Ei teagi, mis on põnevam: kas jõllitada, kuidas kamp täiskasvanud mehi muru peal muudkui edasi-tagasi lidub või jälgida, kuidas toosamune muru kasvab.

Jalgpallurid kipuvad olema ka amatöörnäitlejad, kes iga väikese müksu peale kamarale viskuvad ja surmavalusid teesklevad. Mõni Oscari nominent kasutab sellist võtet vastasele kaartide hankimiseks või karistuslöökide teenimiseks. Aus mäng, ah? Kujutame nüüd ette, kui poksiringis midagi sarnast toimuks. Või hoopis maratonirajal.

Ja siis need kuradi kohtunikud, kes tuleks kohe seebiks keeta... Väljakul tekib olukordi, mis lahendatakse puhtalt vilemehe hinnangu põhjal. Mõni kohtunik võib teatud vea eest vilgutada „kollast”, aga teine laseb täpselt samas seisus mängul jätkuda. Üksainuke penalti, punane kaart või tühistatud värav võib otsustada kogu mängu – ja turniiri – saatuse. Ka videokohtunike süsteem pole probleeme lahendanud. Mõned olukorrad jäävad ikka mitmeti tõlgendatavaks ning selge pole seegi, millal on „videokohtu” sekkumine õigustatud ja millal mitte.

Ühegi teise spordialaga ei käi kaasas nii palju huligaanseid ja agressiivseid fänne kui jalgpalliga. Halvimal juhul moondub rivaliteet vaenuks, mis kandub tribüünidelt tänavatele. Suusa-, maadlus-, ralli- või – taevas hoidku! – iluuisufännid ei torma pärast võitlust linna vahele lällama ja märatsema. Jalkamatšide ajal tuleb aga politseijõud viia igal juhul kõrgendatud valmisolekusse. Fännide kultuuritus kinnitab, et jalgpall tõmbab pätte ligi sama edukalt kui katoliku kirik lapsepilastajaid.

Jalgpall saab sageli hoopis rohkem tähelepanu kui muud, palju kultuursemad spordialad. Suurturniiride ajal jahvatatakse meedias päevade kaupa harvadest väravatest, punastest kaartidest ja Cristiano Ronaldo dieedist. EM-i ja MM-i vahivad huviga isegi need, kes muidu palliveeretamisest põrmugi ei hooli. Tulen tagasi alguses esitatud küsimuse juurde: miks?

Jalgpall on lihtne ja labane mäng, mille reeglitest arusaamine ei nõua pirakat aju. Ehkki suluseisud, jah – need jäävadki mõne vaataja jaoks mõistatuseks. Loomulikult köidab inimesi kahevõitlus. Võidab see või too. Jalkamatšid on kui väikesed lahingud, kus riigid omavahel madistavad. Publik tahab näha ka verd ja kui moodne gladiaator vigase jala või lömmis ninaga väljakult minema kantakse, kahisevad tribüünid rahulolust.

Kõigele lisaks on jalgpall koletu massipsühhoosi vorm. Pidevalt ühest platsi servast teise liikuvad mürakarud tekitavad vaatajas hüpnoosi, millest on raske välja tulla. See hüpnoos hullutab, lülitab mõistuse välja, peedistab...

Tunnistan üles: ka mina olin varem väikestviisi jalkafänn. Aga nüüdseks olen ma mõistusele tulnud ja raskest psühhoosist täielikult vabanenud. 2026. aasta finaalturniiri ei vaata ma üldse. Noh, peaaegu. Piirdun ainult kolmekümne viie mänguga.

Sinine ja must ja valge (või hoopis roheline?)

Meie esimene lipp on endiselt hea tervise juures

Lipp ei ole üksnes varda või masti küljes lehviv kangatükk, vaid ka kujund, sümbol ja embleem, mille alla koondujad moodustavad ühise kollektiivi. Lipp esindab ühe inimrühma väärtusi. Ta kannab mõtet. Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud mööda Eestit ringi liikuv vikerkaarelipp – on ju ikkagi Pride’i kuu – ent las see praegu jääb. Tänasel eesti lipu päeval mõtisklegem hoopis meie rahva kolme lemmikvärvi üle.

Kui Eesti üliõpilaste seltsi liikmed 4. juunil 1884 oma lipu õnnistamiseks Otepääle jõudsid, oli sinimustvalge tegelikult juba pea kolmeaastane. Värvid kinnitati 29. septembril 1881 Tartus peetud Vironia osakonna asutamise koosolekul. Kohalik baltisaksa võim Vironiat ametlikult ei tunnustanudki, kuid üliõpilaste selts ja sinimustvalge jäid.

Miks õnnistati EÜS-i lipp just Otepääl ehk Nuustakul? Selle idee taga oli mees, kelle nimi pole paraku kuigi tuntud: Otepää koguduse hingekarjane ja üliõpilaste seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk. Taaralinnast sõideti Otepääle suurel uhkel vankril, mille ees kappas suisa kaheksa hobust. Reisuliste seas oli kuusteist tudengit ja kuus EÜS-i vilistlast.

Sinimustvalge lipp seisis esialgu vankris kui salakaup, ent mõni kilomeeter enne Otepääd rulliti see lahti ja lasti lipul esmakordselt mõnusas suvetuules lehvida. Järgmisel päeval õnnistati lipp sisse ning loeti isamaalised sõnad peale. Kõnelesid Heinrich Rosenthal, Peeter Hellat ja lipu õnnistaja Rudolf Kallas. Eesti lipp oli sündinud, ehkki tollal seda keegi loomulikult veel ei aimanud.

Lipuvärvid pakkus välja usuteaduse tudeng Aleksander Mõttus. Õigupoolest oli 1880. aastate alguse kirjanduses hakanud levima mõte, et eestlaste rahvusvärvid võiks olla sinine, must ja roheline. Viimane pidi tähistama loomulikult metsi, soid ja karjamaid. Ent valge jäi siiski peale.

Esimese sinimustvalge õmbles valmis Põltsamaa õpetajanna Emilie Beermann (seegi nimi vääriks mäletamist!). Kolme värvi siidkangad olevat ta ostnud Põltsamaa Leihbergi kauplusest. Käsitsi ta nõela välgutama ei pidanud, õmblusmasinad olid tollal juba olemas. Legend räägib, et lipu valmistamises osalenud mingil moel ka Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann ja kõigile teada eesti esimene naishelilooja Miina Härma, kes kandis toona samuti perekonnanime Hermann.

Hämmastaval kombel või Taara tahtel on esimene sinimustvalge ka säilinud. 142-aastane kõigi eesti lippude ema on endiselt hea tervise juures ning näitab end kõigile soovijaile Eesti Rahva Muuseumis. Sellist haruldast reliikviat enamikel maailma rahvastel küll ei ole.

Sinimustvalge sai rahvus- ja riigilipuks läbinisti demokraatlikul teel, rahva südame soovil. Juba 19. sajandi lõpul, kui igas eluvallas käis räige venestamine, lehvisid kolmvärvikud meie laulupidudel. Sinise, musta ja valge all marsiti revolutsiooniaastail (1905, 1917) ja Vabadussõjas. Need värvid said osaks eesti hingest. Ka sügaval nõukaajal, mil „kodanlik” lipp oli rangelt keelatud, leiti lohutust sinisest rukkilillest ja mustast suitsupääsukesest (valge võis ju juurde mõelda). Sinine ja must ja valge ilmutavad end eestlasele kõikjal, neid pole võimalik hävitada.

Mida need kolm värvi ikkagi tähendavad? Kohe päriselt? Variante on pakutud mitmeid, aga seadusega kinnitatud pole neist ükski. Lõpuks näeb iga eestlane ikka seda, mida näha tahab.

*

Sinine on esmaspäev, must on meeleolu ja valge on nägu.

Sinine on hallitanud leib, must hommikune kohv ning valged suhkur ja koor.

Sinine on sisselülitatud ekraan, must on väljalülitatud ekraan ja valge on avatud Facebook.

Sinine on lapsepõlv, must keskiga ja valge mälestus neist.

Sinine on eestlase soov minna marjule, must on muda, millesse auto kinni jääb ja valge on appi kutsutud traktori numbrimärk.

Sinine on ennustuse järgi jaanipäeva ilm, must on tegelik jaanipäeva ilm ja valge on jaanipäeva grillisuits.

Sinine on e-riik, mustad PIN-koodid ja valge kiri: „Proovi uuesti!”

Sinine on eestlase telefon, must on vaikne režiim ja valged on vastamata kõned.

Sinine on ostunimekiri, must on tund ehituspoes ja valge hiina tööriist, mida keegi kunagi ei kasuta.

Sinine on seeneämber, must on puuk ja valge on vanaema, kes leiab alati kõige rohkem puravikke.

Sinine on eestlase armastus vaikuse vastu, must naabri muruniiduk pühapäeva hommikul ja valge mõte kolida veel sügavamale metsa.

Jätka ise!

Määnest värvi omma pühä vaimu häitsme?

Häid suvistõpühhi!

Lehekuu lõpp, juhhuu! Kõik ilm om täüs häitsmid, egä tooni ja suurusõga. Uibu ja vislapuu uhkõndasõ pruudirõivin, õdagukägu kukk näile õnnõ. Üts tsirgusilmäpuhm sinetäs õkva värte man, tõnõ, viil suurõmb, vana uibu all. Kastanidõ ja tsirelidõ vaihõl kohisõs peris tsirgusilmämeri. Üüse käävä päkätsi sääl tsuklõman.

Illus om kaia, kuis piimähaina murru, tiiviiri ja nurmi kuldase. Mõtsan, kingu pääl näütäs hinnäst harv küläline, kannikõnõ. Vanast võisõ õnnõ keisri purpurkuvvõ sälgä panda. Mõni langakõnõ kallist rõivast jäi vast kohegi ribauisi ja kannikõnõ, kiä oll innemb lihtsä valgõ lill, kudasi naist umalõ imeuhkõ kleidi.

Kinnisvara hinna läävä mugu ülespoolõ, a kastaniriigin tuust kiäki ei hooli. Egä keväjä nõsõsõ naide laiu lehti pääle jäl vahtsõ elevandiluust tornikõsõ, kost saava kortõri vai hotellitarõ kõik mehiläse, sitigu ja tsibiläse. Säält om ümbretsõõri hää vällä kaia. Lauda takast paistus ilmadu suur punt kirekärelilli. Naidõ mälsä hõng või esiki siili pääst segi ajja.

Kompostiunigun võtseva võimu hindä kätte tapukikkahaina. Jahumarapuu valõtas helde päävä käen. Oravits viil ei häitse, a joba hällütäs nuppõ. Pedäjidõ alla omma kokku kogunu trobikund mõtsmaasikid. Tsillukõsõ Kaval-Antsu! Puha häitsme küllen, a üttegi marja ei olõ ma naidõ poodist viil saanu. Kohe naa kõikaig jääse?

Paar ildas jäänü Rakvere rõibõt aja kapstamaa veeren iks viil nõna pistü. Ei tiiäki, mille säändsele tülütegijäle Rakvere liina perrä nimi panti. Kõik halv tüküs innemb Vene- ku Virumaalt tulõma. Selle võinu taa rummal hain olla hoobis Moskva vai Pihkva rõibõ.

Pia egä puu ja puhm om joba kinäste lehen. Lepp ja kõiv ja haab – kõigil sündsäle hammõ sälän ja püksu jalan. Tamm om laisk puu, kiä lätt lehte aigupiten. Lask hinnäst uuta, timäl ju aigu om. Üldäs, et keväjä omma ossa hiirekõrvun, a ma ei näe tan joht määnestki hiirt vai kõrva. Värski lehe paistusõ hoobis ku paradiisitsirgu pudsaja.

Sisaski, Mõtsaimä tütre, pidävä üü läbi laulupitu. Naidõ viisivakan om hulga laulõ kodumõtsast ja pesäpuiõst. Sisaskidõ hümn om muiduki „Õrn ööbik”. Ku iistläisi laulupidun kantas kõgõpäält ette „Koit”, sõs sisaskidõl on taa perämine laul. A mõni väikene sisask om sääne staar, et tsoldsutas esiki kesk päivä. Üts hõiskas siinsaman raa otsan, haara vai peiu.

*

Täämbä omma suvistõpühä. Seo ilma aigu naid inämb õigõlõ ei peetä, a vanast olli suvistõ küländ tähtsä pühä – jõulu, jaani ja lihavõttõ perän nelländä kottusõ pääl. Suvistõpühhis tuudi tarrõ noorõ kõo, käüdi kerigun, minti kiikma ja tetti piimäst ni munnõst parõmbat süüki. Mõnõl puul peeti leeripitõ, mille kesken olliva noorõ, ellu astja inemise. Noorõ kah häitsese parhilla ku tulihaina, kuis muidu!

Ristirahva jaos omma suvistõ kerigu sünnüpäiv, pühä vaimu vällätulõmisõ aig. Esäst ja pojast tetäs pallu juttu, a pühäst vaimust suutumas vähä. Om kiäki tedä nännü vai kuuldnu? Kas mõni tark tiid, mis värvi omma timä häitsme?

Mõtli, et tuu suvistõpühhis tarrõ mõnõ kõoossa, edevanõmbidõ viisi. Sõs lei käega: mis näid kõivõ iks inämb vaivada, mahla sai seo kevväi joba lastus. Kasugu rahun! Tõiõ tarrõ hoobis neli tsireliossa, illusa lilla. Õnnõhäidsend ei nakka ma naidõ hää hõnguga tsaukõ seest otsma. Ku õnn taht, sõs tulõ tä esi.

Muinasjutt venelasest, kes valis vabaduse

Berliini balletiteatri „Nurejev” on lummav tantsulavastus, mis kinnitab, et ajalugu kipub korduma

Tatari juurtega Rudolf Nurejev sündis 1938. aastal Trans-Siberi rongis ja suri 1993. aastal Pariisis aidsi. Tema elu polnud kuigi pikk, aga see-eest oh kui kirjumirju. Inspireeriv ka, miks muidu on temast valminud lausa kümmekond dokfilmi (osad juba tema eluajal), näidend „Minu järel, seltsimees!” (autor Ray Cooney), mängufilm „Valge vares” (režissöör Ralph Fiennes) ja laul „Dancing Star” (Pet Shop Boysi viimaselt albumilt). Staar oli ta kahtlemata, lausa popikoon, aga ennekõike tantsija. Vabandust – Tantsija. Pärast Nurejevit pole enam nähtud sedavõrd nimekat Tantsijat, kes suudaks isegi balletikauget pööblit hullutada.

Berlin Staatsballett

Luuletaja elu saab kokku võtta üksnes tundliku poeemiga. Maalikunstnikku on kõige õigem portreteerida akvarellide toel. Balletitantsijast saab kõige tabavamalt rääkida tantsukeeles. Lavastaja Kirill Serebrennikov, koreograaf Juri Possohov ja helilooja Ilja Demutski lõid üheskoos balleti, mis on kahtlemata suure Tantsija vääriline. „Nurejev” ei too vaataja ette pelgalt ühe erakordse tantsija eluseiku ning loomemomente. See on ka hoiatav näide ajaloost, mis saatanliku järjepidevusega ikka ja jälle kordub.

„Nurejevi” esietendus Moskva Suures Teatris lükati vene kultuuriministri survel pea pool aastat edasi. Ettekääne: artistid pole veel valmis, lavastus nõuab küpsemist. Tegelikult üritas Kreml võimukriitilist lavastajat Kirill Serebrennikovi lihtsalt proovile panna, teda väheke kiusata. Ent 2017. aasta lõpus jõudis tükk siiski publiku ette ja oli igati menukas. 2023. aastal võeti „Nurejev” lõplikult Suure Teatri mängukavast maha. Serebrennikov pages läände nii nagu Nurejev 1961. aastal.

Sel kevadel sai lavastus endale uue elu Berliinis. Telejaam Arte pani oma Youtube’i kanalile lahkesti üles 21. märtsil salvestatud etenduse. Igaühel on nüüd võimalus seda vaadata. Isegi minusugune balletiskeptik peab tunnistama: „Nurejev” väärib pikka aplausi.

Klassikalise balleti suurim puudus on igavus. Sellesse kategooriasse kuulub näiteks Estonia teatris etendatav „Korsaar”. Peab olema kõrge valulävi, et ühe tunni ja neljakümne minuti jooksul kõik need piruetid ja pas de deux’d välja kannatada. „Nurejevis” kasutatakse küll rohkelt klassikalise tantsu komponente, kuid igav ei hakka, sest magusroa sisse on segatud ka hulga hoolikalt valitud vürtse. Lavalt käivad läbi ooperilauljad, koor ja džässbänd. Puhuti saadab tantsijaid vaid harf või klaver. Saab näha strippareid ja drääge. Kõlavad inglise, prantsuse ja vene keel.

Peaosa tantsib noor brasiillane David Soares, kelle jaoks pole Venemaa sugugi võõras – juba verisulis tantsijana kuulus ta Suure Teatri truppi ning räägib vene keeltki. Ei taha esitada seda kiuslikku küsimust, kas Soares annab Nurejevi mõõdu välja. Kehaehituselt paistab Soares nii ehk naa pisut lahjem. Nurejevi balletisussid jäävad küllap igaühe jaoks suureks.

Aga David Soaresel on rolliks vajalikku kuraasi ja temperamenti. Ta ei kehasta, vaid peegeldab Nurejevit. Ses peegelpildis pole ehk kõik täpselt nii nagu päris, kuid peamine – puhas ja tõene – on siiski nähtaval. „Nurejev” on ka üks väheseid ballette, kus saab kuulda esitantsija häält. Soarese ülbuse ning vihaga pooleks tembitud lühimonoloog mõjub ja kõnetab.

Nurejevi kõrval on lavastuse tähtsaim tegelane Näitleja (Odin Lund Biron), kes kehastub vastavalt vajadusele nii jutustajaks, oksjonipidajaks, vene ametnikuks kui ka ameerika fotograafiks. Ta loeb ette kirju ja raporteid. Kommenteerib ja kritiseerib. Lavastuse finaalis saab temast – nii mulle tundub – suisa jumala saadik, kelle tahtel muutub tantsija dirigendiks.

Lavastus on meestekeskne – mehed meeldisid ju ka Nurejevile –, ent suuresti jäävad siit meelde just naised, õrn Baleriin (Fiona McGee) ja vägev Diiva (Weronika Frodyma). Viimane ilmub kodustes riietes, kirev rätt venemoodi peas, ning tantsib oma hinge välja. Ei mingeid tüllseelikuid ega surevaid luiki, ainult toored emotsioonid.

Särtsakalt lendleb ka Õpilane (Anthony Tette) ja Nurejevi südamesõber, õieti kallim, Erik (George Susman). Rudolfi ja Eriku traagiline duett lõpetab esimese vaatuse. Teises vaatuses näeme juba puhast homoorgiat, mis on ometi serveeritud üllatavalt maitsekalt, barokliku muusika ja kostüümide kastmes. Jah, Nurejev oli andekas Tantsija, aga paraku ka labane kiimakott. Kuskilt seksiurkast ta selle fataalse aidsipisiku saigi.

Kuidas esitada lavastuse finaal, milles peategelane õnnetult sureb? Serebrennikov on leidnud ootamatu lahenduse. Üksteise järel täitub lava valgesse rüütatud baleriinidega (või inglitega?), kuid Tantsija aeg laval on otsas. Ta ei tõuse taevasse, vaid laskub hoopis alla. Põrgusse? Ei, kus sa sellega – orkestriauku. Elanuks Nurejev kümme aastatki kauem, teaks me teda võib-olla ka võimeka dirigendina.

Suur osa tema maisest varast müüakse oksjonil maha. Mammonaga pole hauas miskit peale hakata. Lõppude lõpuks on Nurejevi elu ikkagi õnnelik. Peaaegu nagu muinasjutt. Raudse eesriide taga poleks ta saanud niimoodi elada – tormiliselt, põledes, täiega. Looja vajab vabadust, see on tema hapnik. Paraku tuleb kurbusega nentida, et me tõbrastest kubisevas maailmas on endiselt liiga vähe hapnikku.

Kuradil on taadi nägu

Ameerikat juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid Netanyahu eestvedamisel uue holokausti

Kümme aastat tagasi hakkasin kirjutama raamatut „Kuradil on lapse nägu”. Kes lugenud, see teab, millest niisugune pealkiri. Ent praeguse maailmakorra iseloomustamiseks tuleb kasutada vastupidise sisuga diagnoosi. Kurjusel on taadi nägu.

Tänapäeva kolm apokalüptilist ratsanikku – Putin, Trump ja Netanyahu – on nagu mädanevad korjused, keda hoiab liikvel vaid võim ja mingid kahtlased hääled nende endi peas. Kainet meelt või südametunnistust nad ei tunne. Need sõjakad vanameheraiped on meie maailma segi pööranud. Nad on toonud endaga kaasa hulga kriise, vihkamist ja roimasid. USA-d juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid hiljuti Netanyahu eestvedamisel uue holokausti. Küll me elame ikka huvitaval ajal!

Ärimees-meelelahutaja Donald Trump (79) on muutnud USA poliitika millekski, mis meenutab rohkem labast telemängu kui demokraatlikku riiki. Ta suutis panna oma poolearulised valijad uskuma, et iga probleem on kas demokraatide, immigrantide või mingi müstilise süvariigi süü. Tema kõned mõjuvad kui väljavõtted hullumaja patsientide lobast, millega nood hommikuti enne rohtude võtmist sanitare kimbutavad.

Trumpi ajastul on matslik käitumine ja valimatu solvamine muutunud täiesti aktsepteeritud poliitiliseks instrumendiks ning faktid lihtsalt tüütuteks detailideks, mida võib oma suva järgi muuta ja mudida. Ta ei ühenda oma riiki, vaid hoiab seda kahes lepitamatus leeris nagu vanal heal kodusõja ajal. Ta on krooniline valevorst, alatu korruptant ja moraalilage võhik. USA on tema isiklik äriprojekt, millest võidavad vaid tema lähikondsed ning aina enam rikastuvad miljardärid. Iroonia – mees, kes lubas Ameerika taas suureks teha, on muutnud maailma võimsaima riigi naeruväärseks meemiks.

Pixabay

Massimõrvar Vladimir Putin (73) on Kremlis nii kaua istunud, et noorem põlvkond võib juba arvata, et Venemaal ei toimugi valimisi, vaid lihtsalt automaatne tarkvarauuendus. Ta esineb kui tugevuse ja stabiilsuse kehastus, kuid tegelikult meenutab tema süsteem Moskva äärelinna kortermaja lifti: paljud kardavad seda kasutada, aga alternatiivi ka pole. Putin ehitas riigi, kus võimukriitikud satuvad „seadust” rikkudes trellide taha, vajuvad mürgitussümptomitega haiglavoodisse või kukuvad lihtsalt aknast alla.

Tema läbinisti ebainimlik poliitika põhineb ideel, et mineviku impeeriumi taastamine on tähtsam kui vene rahva normaalne elujärg. Samal ajal, kui propaganda räägib rahvuslikust hiilgusest, pakivad need, kel veel vähegi mõistust peas, kohvreid. Venemaa rohked maavarad võiksid teha sellest jõuka, innovaatilise ja demokraatliku riigi, kuid selle asemel meenutab süsteem järjest rohkem Lenini hauakambrit, kus kõik peavad sunniviisiliselt kummardama ühe ja sama poolmäda eksponaadi ees.

Putini maailm kubiseb välisvaenlastest, sest muidu hakkaks rahvas küsima ebamugavaid küsimusi tohutute sisemiste probleemide kohta. Tatikaeas sai Putinikene Leningradi tänavail suuremate poiste käest pidevalt vastu molli, nüüd maksab ta selle eest kõigile kätte. Tulemuseks on Stalinit kummardav Venemaa, mis kardab tulevikku nii palju, et üritab elada minevikus ning hävitada seejuures oma naabrid.

Jahve lõukoer Benjamin Netanyahu (76) on muutnud Iisraeli marurahvuslikuks mudamülkaks. Ta on kahtlemata osav intrigaan, kes hoiab kõigi küünistega võimust kinni, kuid tema peamine eesmärk pole riigi juhtimine, vaid iseenda poliitiline ellujäämine. Netanyahu valitsemise ajal on ka juudi ühiskond muutunud järjest polariseeritumaks. Tema katsed kohtusüsteemi ümber kujundada panid paljud iisraellased kartma, et demokraatia muutub lihtsalt ühe mehe show’ks.

Rahvusvaheliselt on Iisraeli kui vaenlastest ümbritsetud murdmatu väikeriigi maine saanud tugeva löögi. Kümned tuhanded surnud palestiinlased on fakt, mida Netanyahu pooldajad püüavad küüniliselt ümber kirjutada. Samal ajal on näha, et ka Iisraeli rahvas on väsinud pidevast hirmust, vastandumisest ja poliitilisest draamast. Netanyahu juhib riiki nagu närviline maletaja, kes on nii keskendunud järgmise käigu võitmisele, et ajab lõpuks kogu laua ümber.

Kui riigijuhi suurim siht on lõputult võimul püsida, kannatab rahvas. Ometi on need kolm nimetatud nuhtlust tõusnud riigitüüri juurde täiesti demokraatlikel valimistel ja püsinud seal väljakannatamatult kaua. Putin on võimutsenud juba 26 aastat, Netanyahu kokku 18 aastat ja Trump eelmise ametiajaga koos natuke üle 5 aasta (ehkki tundub nagu 15). Isegi kui nad peaks juba lähiajal jumaliku sekkumise tõttu maha kärvama, jäävad nende külvatud kurjad seemned veel kauaks mulda. Umbrohi ei hävine.

Muidugi võib seda taatide-hirmuvalitsejate nimekirja vabalt pikendada: Xi Jinping (72), Recep Tayyip Erdoğan (72), Aleksandr Lukašenka (71). Nad kõik on suured „konservatiivid”, kes seisavad „traditsiooniliste väärtuste” eest. Despootide pühade traditsioonide hulka kuuluvad muuhulgas õigusriigi põhimõtete eiramine, kodanikuvabaduste piiramine, isikukultus, vägivald ja terror.

Mõni riigijuht ei taha tulevikku ehitada, vaid minevikku mumifitseerida. Kahjuks kannatavad selle barbaarse pensionäride türannia tõttu kõige enam just terve mõistuse ja südametunnistusega inimesed.

Kuidas ma lõpukirjandit kirjutasin

Leonardo da Vinci ja Kivirähki seltsis Püha Graali otsimas

Eestis on juba tsaariajast peale olnud kombeks kooliõpilasi kirjanditega piinata. Lõpukirjand on omamoodi dokument, lahkumisavaldus, mille ettenäitamisel antakse kätte tunnistus. Ühtlasi on kirjandi kirjutamine tähtis rituaal, mille käigus peab õpilane emakeele oskuse kõrval näitama oma küpsust, arukust ja laia silmaringi. Varasemas ajaloos oli lõpukirjandi asemik leerieksam. Selle läbimisega tõestas noor, et on korralik ristiinimene ja valmis perekonda looma. Lõpukirjandil on niisiis protestantlik juurestik. Aga protestantism, see on raske töö, kõrge eetika ja haritud vaim.

Kui paljud üldse mäletavad, millest nad omal ajal kirjutasid? Pakun, et vähesed. Puudub ka võimalus mälu värskendada. Mina mäletan hästi. Vähe sellest, olen oma lõpukirjandi paar korda ülegi lugenud. Sirutan käe ning haaran riiulist Antsla kooli almanahhi „Elukillud VI”. Näed sa, nende kaante vahele ongi mu lahkumisavaldus põlistatud.

Sel kevadel möödus elu tähtsaimast kirjatööst täpselt 20 aastat. Ma ei valmistunud eriti, ehkki teadsin, millest tahan kirjutada: religioonist või kultuurist. Lootsin, et saan sel puhul ka mõnele värskelt läbi loetud rammusale raamatule viidata.

Muide, mu eesti keele õpetaja hoiatas meid, abituriente: ärge olge liiga isikupärased! Enamik kirjandi hindajaid seal Tallinnas on pensionil õpetajad, vanad saurused, kes lennukat omaloomingut kuigi kõrgelt ei hinda. Katsusin sellega arvestada. Raske on olla keskpärane, aga noh, kui elu nõuab...

Sekundipealt kell 10 hommikul läks möll lahti. Enne seda oli haridusminister (tollal vist Reps) raadio kaudu väikese kõne pidanud, aga see küll põrmugi meelde ei jäänud. Loeti ette kümme teemat, mis ka paberi peal iga abituriendi lauale jõudsid. Jah, tookord oli teemasid tõesti igavene ports. Mõnel kulus ainuüksi pool tundi selleks, et valida neist enda jaoks sobiv. Mul seda muret polnud. Teema number kaks oli nagu tellitud: „Religiooni osa kultuuris”.

Vikipeedia andmeil võis valida ka selliseid igihaljaid teemasid nagu „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine (Lennart Meri)”, „Inimesed, keda on raske mõista”, „Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu”, „Elame infoajastul – kuhu edasi?”, „Mõttematk ühe kirjandusteose probleemidesse” ning „Rikas elu, vaene elu”.

Vedas, et sain oma kooliteed käia vabas Eestis. Nõukaajal pidid abituriendid kirjutama näiteks sellistel seksikatel teemadel: „9. mai – suurvõidu ja rahupüha” (1945), „Põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine kui ajalooline murrang Nõukogude Eesti külas” (1949), „V. Kingissepp – Eesti revolutsionäär-bolševist ja publitsist” (1951), „Ainsaks suureks ja õigeks tõeks Lenini tõde on (J. Smuul)” (1960), „Oktoobrivõidu vastupeegeldusi tänapäevas” (1977) ja „Suure Isamaasõja lahingulippude kuulsus kohustab” (1985). Õnneks võis pea alati valida ka mõne kirjandusainelise teema: Tammsaare, Vilde, Kitzberg ja Liiv aitasid punajurast eemale hiilida.

Koolikirjand on väga spetsiifiline, et mitte öelda kentsakas žanr. Mõtete kogumiseks ja paberile panekuks antakse vaid kuus tundi. Tädi Leida hüüatab: lausa kuus tundi! See on ju pool päeva. Aga mõni mõte, eriti hea mõte, vajab küpsemiseks aega. Käsu peale kusta ja käsu peale mõelda on ühtviisi hirmus. No ei tule!

Minul ka ei tulnud. Head mõtet igatahes mitte. Tegin hakatuseks kava, nagu eeskujulik õpilane ikka. Viskasin paberile ühe ja teise idee, kirikust ja kunstist, paavstist ja presidendist, inglitest ja kuraditest, sekka tsitaate Voltaire’ilt ja Nietzschelt (ja avastasin õudusega, et tegelikult ei oskagi ma nende härrade nimesid eksimatult kirja panna).

Ükski idee ei idanenud. Oli vaid hulk laialipudenenud võltspärleid, mida ei andnud üheks säravaks keeks sättida. Taipasin, et „Religiooni osa kultuuris” on nii lai, lausa mõõtmatu teema, et ainult Übermensch suudaks seda rahuldavalt käsitleda. Sotsiopaatsed eksamikoostajad olid selle õpilaste lollitamiseks välja mõelnud ja mina astusin nende üles seatud lõksu.

Ometi ei kavatsenud ma teemat vahetada. Liisk oli langenud. Umbes tund aega sai surnuks löödud, kui mulle tõttas appi geenius renessansist, Leonardo da Vinci. Olin tollal tema suur fänn. Lugesin huviga ta elulugu, märkmeid ja mõtteteri. Juhtumisi oli mõni aeg tagasi eesti keeles ilmunud ka bestseller „Da Vinci kood”, mille põhjal tegin parajasti uurimistööd, et seda kirjanduseksamil kaitsta. Raamatu keskmes on Püha Graali saladus. Ja siis – halleluuja! – tabaski mind ilmutus. Ka minu kirjandit läbivaks kujundiks peab olema Püha Graal.

Kribinal-krabinal ilmus paberile sissejuhatus: „Inimesi on aastasadade vältel vaimustanud müüt Pühast Graalist, imettegevast karikast, mille otsingud pole seni vilja kandnud. Sarnaselt Graalile jahib inimkond universaalset tõde. Soovist saada senisest enam teada ning jõuda maailma olemusliku algeni, ongi sündinud religioon. Seetõttu mängib usk olulist rolli ka inimeste kõrgema loomingu, kultuuri, arengus.”

Pixabay

Kirjutasin kõigest, mis mu madalate ajukäärude vahele oli tosina kooliaastaga kogunenud ja mis vähegi asjasse puutus: haridusest, moraalist, kristlusest, islamist, budismist, ateismist, Lähis-Ida kriisidest, heliotsentrilisest maailmamudelist ning tänapäeva materiaalsetest iidolitest, kaubanduskeskustest, pankadest ja hotellidest. See kõik õnnestus pigistada napi 600 sõna sisse, nagu norm nõudis.

Ühes õiges kirjandis tuleb ka mõnele kirjandusteosele viidata, et näidata oma lugemust. Mul polnud sellist hääd teost kohe varrukast võtta. „Tõde ja õigus” oli liiga riskantne, sest vargamäelasi ma tollal veel nägupidi ei tundnud. „Meister ja Margarita” – võimas raamat, aga kuidas ma seda oma nigela kirjandiga seon? Kartsin juba, et pean „Pipi Pikksuka” appi võtma. Seegi ju natuke usualane – Pipi ema oli ometigi ingel.

Siis turgatas: alles möödunud talvel lugesin mingit Kivirähki jutukogu, kus oli ka novell „Püha Graal”. Jackpot! Novell ise mulle ei meeldinud, aga hädaline ei saa pirtsutada ega valida. Kirjutasin: „Kaasaegne tõekarikas võib olla vaid odav kondenspiimapurk, nagu toob tabava võrdluse Andrus Kivirähk novellis „Püha Graal”.” Korras, viide olemas.

Aga kurat, kas „kondens” on ikka õige? Äkki peab olema „kondends”? „Või kondents”...? Paks ÕS oli kohe lauanurgal, aga miskipärast ei teinud ma seda kordagi lahti. Lootsin vist heale õnnele.

Mustand oli lõpuks üks sodi-podi, kirbukirja paraad, millest isegi Vanajuudas poleks mõhkugi aru saanud. Aga mina sain. Kuidagimoodi. Kell tiksus armutult. Puhtandi kirjutamiseks polnud enam palju aega. Püüdsin selle vormistada nii ilusti kui sain, maalisin igat tähte püüdlikult nagu Leonardo Mona Lisat. Mu käekiri oli ikkagi kohutav. Tegin kogemata ka ühe komavea.

Kasutasin pea kogu aja ära. Viis minutit puudus kella neljast, kui oma surematu vaimusünnitise komisjonile esitasin. Kõik peale minu ja ühe paralleelklassi tüdruku olid juba lõpetanud. Käsi oli nii väsinud ja krampis, et suutsin hädavaevu protokolli oma nime ja allkirja sirgeldada. Olin pettunud. Ei õnnestunud see kirjandikene sugugi. Võimla ukse juures seisis laud kuivanud saiakeste ja maitsetute jookidega. Pistsin terve kuhja saiakesi endale kotti ning jagasin need hiljem heldelt laiali. Vähemalt tegin kellelegi rõõmu.

Ega ma kaua norutanud. Juba järgmisel päeval tuli sõita Tallinna, kus ootas veel üks katsumus, kooliõpilaste mälumänguturniiri lõppvõistlus. Minu tiim sai tubli 14. koha. Võistlejaid oli 15.

Elu läks edasi, tuli sooritada ka inglise keele ja ajaloo eksam. Matemaatika polnud tollal kohustuslik ja sellest ma loobusin. Geograafia eksami olin teinud juba kümnendas klassis.

Juunikuus selgus ka kirjandi tulemus. Täpselt 100 punkti. „Kondens” läks järelikult täppi ja komad ka. Tore. Aga... 100???

Olin oma koolis esimene õpilane, kel õnnestus riiklikul lõpueksamil saada täislaks. Kuidas see juhtus – ei tea. Järgmine sajapunktikirjand sündis Antsla koolis juba aasta hiljem. Keegi pidi lihtsalt otsa lahti tegema.

Kahtlustan praegugi, et mu kirjand aeti tegelikult ühe geeniuse omaga segamini. Vaesekesel andis imestada, miks ta oma šedöövriga ainult 32 punkti kogus.

Ellujäämiskursus ekspertidele

Torm, nälg ja seadus – ei inimene nende vastu saa

Nii võib kokku võtta David Granni meisterliku dokumentaaljutustuse „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast”. HMS Wager oli uhke Briti sõjalaev, mis saadeti 1740. aastal teele poolsalajase missiooniga: pidada kinni aaretest pungil Hispaania laev ja see inglasliku elegantsiga paljaks riisuda. Panused olid kõrged. Sestap pole ka juhus, et hispaanlasi jälitav alus sai nimeks Wager (eesti keeli „kihlvedu”).

Merekirjandus oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne. Ilmus kuhjade viisi nimekate kaptenite ja admiralide memuaare ning tõestisündinud lugusid seitsmel merel seilamisest, õilsatest merekarudest ja nurjatutest piraatidest. Tollastest väljaannetest on ajale vastu pidanud vaid kaks: šoti meremehe Alexander Selkirki elust inspireeritud „Robinson Crusoe” ja meresõidujuttude paroodiana esitatud „Gulliveri reisid”. Ka Wageri retkel osalenud ja eluga pääsenud mehed panid oma seiklused kirja, ehkki vaatepunktid erinesid märkimisväärselt. Neile kirjutistele David Grann valdavalt tuginebki, kaasates ka muljetavaldavalt suurt hulka teisi allikaid.

Olgu kohe öeldud, et Wageri missioon kukkus läbi. Juba üle Atlandi sõites jäi osa laevameeskonnast skorbuuti. Hämmastav, et veel 18. sajandilgi – valgustussajandil, mil teadmised, eksperimendid ja ratsionaalne mõtteviis hoogsalt esikohale seati – ei teadnud arstid endiselt, et skorbuuti saab ennetada ja ravida väga lihtsalt, C-vitamiiniga. Wager tegi koguni vahepeatuse ühes Lõuna-Ameerika sadamas, mille lähedal kasvasid greibid, kuid pardale neid ei toodud.

Tõeline põrgutee algas ümber Hoorni neeme sõites. Tegu on piirkonnaga, kus tormid vaibuvad harva. Teised Briti laevastikku kuulunud alused kaotati silmist. Jõuti küll Vaiksele ookeanile, aga Patagoonia ranniku lähedal sõitis Wager kalju otsa. Järgnesid külm, nälg, haigused, mäss, mõrv ja surm. Ja surm. Ja veelkord surm.

Pärast inimtühjal saarel konutamist jagunesid merehädalised kaheks. Ohvitser Bulkley juhtimisel läbis üks rühm kipakal paadikesel ligi 3000 miili, kuni jõudis Brasiiliasse. Alles pool aastat hiljem maabus ka teine rühm, kuhu kuulusid kapten Cheapile truuks jäänud mehed. Mõlemal poolel oli rääkida oma lugu. Inglismaalt teele asunud umbes 250 mehest jäi lõpuks ellu 30.

Sellega lugu siiski ei lõppenud. Tegeliku tõe pidi välja selgitama kohus. Laevahukk oli toonud kaasa mitu kuritegu. Keda üles puua – mässulised või mõrvar?

Täpsemalt ma Wageri uskumatust saagast kõnelda ei tahakski, igaüks saab seda Granni raamatust ise lugeda. Kahju, et Wager ei ole sama tuntud laev kui Bounty, millest on seni vähemalt kolm suurt mängufilmi valminud. Bounty mässu (1789) lõpplahendus oli küll dramaatilisem, ent Wageri juhtum paelub oma pingestatud ja mitmekihilise sündmustikuga. Annab imestada, kuidas sai keegi Wageri meeskonda tabanud kannatuste kadalipust üldse eluga välja tulla. Peab nõustuma nendega, kes ütlevad: vanasti olid laevad puust ja mehed rauast, praegu on vastupidi.

Raamatul on ka poliitiline varjund. David Grann on ameeriklane, mistõttu on skepsis Briti monarhia suhtes tal juba veres. Autor peab Wageri lugu Briti koloniaalimpeeriumi järk-järgulise lagunemise alguspunktiks. Iga impeerium on türanlik. Inglasliku suhkruvaaba all mädanev korjus ei saanudki lõputult kesta. Ligi kolmkümmend aastat pärast Wageri retke puhkes Ameerika iseseisvussõda. Vajuks need meie aja türanniad kah ükskord sügavale põhja!

Mõnevõrra üllatuslikult mängib „Wageris” üht peaosa John Byron, kuulsa poeedi George Gordon Byroni vanaisa, tollal veel üsna noor ja vähekogenud meremehike. Luuletaja Byron sai vanaisa seiklustest ja Wageri hukust inspiratsiooni, kui kirjutas eepilist poeemi „Don Juan”. Poeem sütitas omakorda Eugene Delacroix’d maalima hukust pääsenud mehi. Nõnda on Wageri ränk saatus leidnud peegelduse eri kunstivormides.

"Don Juani vrakk"
Eugene Delacroix

Hüpake saatana karussellilt maha!

Miks ma sotsiaalmeediat ei kasuta ja miks sinagi peaksid sellest hoiduma

Paljude minuvanuste eestlaste esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga toimus rate.ee kaudu. Hääldati ikka rate, mitte reit. Sinna riputati oma pildid, mis olid enamasti fotokaga klõpsitud, sest pildistavad telefonid polnud veel eriti levinud. Selfi oli täiesti tundmatu sõna. Rates sai sõprade pilte hinnata, neile sõnumeid saata ja „tšättida”. Kusjuures, rate oli Eesti omatoodang, Korobeiniku lapsuke. Mõned möllasid välismaist päritolu Orkutis ja Myspace’s.

Olin lõpuklassis, kui tegin konto ka värskelt loodud Facebooki. Proovisin, aga ei meeldinud. Kustutasin konto ära, ehkki olude sunnil tuli see mõni aasta hiljem uuesti avada. Facebook on ju rahvatikuregister, kus igaüks peab ilmtingimata kohal olema.

Pixabay

Nüüdseks olen sotsiaalmeediast (eesti keeli ühismeediast) tagasi tõmbunud. Ei viitsi enam jamada. Kui järele mõelda, toob kogu see feissbukkide-instagrammide-tvitterite-snäptšättide-tiktokkide saatanlik karussell kaasa ainult kurja. Vedas, et terve nahaga tulema sain!

Sotsmeedia laastab kasutajate psüühikat. Teeb närvihaigeks, kasvatab ärevust ja depressiooni. Pidev võrdlemine teistega kasvatab rahulolematust ja laseb enesehinnangu põhja. Lisandub moodne tõbi FOMO – inimene hakkab kartma, et jääb millestki olulisest ilma, kui ta kogu aeg ei sirvi ja rulli. Laikide ning kommentaaride kogumine tekitab haiglase hasardi.

Enamasti ei piirdu sotsmeedia ohvrid ühe konto ja kanaliga, vaid püüavad olla kohal mitmel eri platvormil. Sellega kaasneb tohutu ajaraiskamine, sest minutid ja tunnid kuluvad „lemmiksisu” peale. Tähelepanu killustub, keskendumisvõime halveneb. Võivad tekkida stress ja unetus. Pidevate katkestuste tõttu on häiritud töö, õppimine ja pereelu.

Sotsmeedia sõltuvus pole põrmugi kergem kui joomarlus. Sõltlane peab kogu aeg vaatama telefoni – äkki on midagi uut, ägedat, huvitavat? Platvormid hoiavad kasutajat lõksus, algoritmid aheldavad. Meiega manipuleeritakse ja kõigil on sellest täiesti suva.

Ei teadvustata sedagi, kui ohtlik on oma isiklike andmete jagamine. Ühelt poolt koguvad sotsmeediaplatvormid kasutajate andmeid, et neile „sobivamaid” reklaame näidata. Samas suureneb võimalus sattuda pettuste või identiteedivarguste ohvriks. Vanad, lolli peaga tehtud postitused võivad hiljem kahjustada inimese karjääri või mainet. Paistab, et privaatsus on paljude sotsmeedia kasutajate jaoks moest läinud nähtus.

Nii nagu tuli levib kiirelt kuivas heinas, levib valeinfo sotsiaalmeedias. Libauudised ja pahatahtlik propaganda lipsavad kergelt ajukäärude vahele ja kui nad on seal juba kodunenud, siis välja visata neid enam niisama ei saa. Algoritmid loovad infomulle, kus kasutajad näevad ainult nende vaateid toetavat sisu. Maailmapilt ähmastub. Kaob piir tõe ja vale vahel.

Näost-näkku suhtlemist kipub vähemaks jääma. Tekivad raskused sügavamate ja tähenduslike suhete loomisel. Kui kogu suhtlus toimub ainult läbi suure või väikese ekraani, satub ohtu ka empaatiavõime. Me ei mõista enam üksteist.

Sotsmeedia saatanakarussell põhjustab veel hulga vaimseid ja füüsilisi hädasid: küberkiusamine, stalkimine, mõõtmatu infoküllus, negatiivne uudisvoog, äärmuslik poliitiline vastandumine, vaenukõne. Tumedad jõud rebivad inimlikkuse ja inimkonna lõhki.

See, mis paarkümmend aastat tagasi tundus veel tore ning ohutu, on muutunud vastikuks ja jubedaks. Maailm pole ainult ekraanide taga. Tõeline, loomulik ja vahel isegi päris meeldiv elu käib ikka luust-lihast inimeste keskel. Loodetavasti ei vaju see teadmine päris unustusse.

Head uudised

... lähevad ruttu halvaks

Pärnumaal Puuksukülas avati moodne kõhutuulepark. Peagi rajatakse selle kõrvale ka hiiglaslik gaasihoidla. Avamise puhul pakuti külalistele hapukapsast ja konservube. Pargi esimese päeva tootlikkus oli muljetavaldav: 2500 lägavatti.

:)

Algasid uue Eesti ulmefilmi „Aus peaminister” võtted. Tegemist on kauaoodatud järjega ulmefännide seas ülipopulaarseks saanud linateosele „Tark riigikogulane”. Režissöör Ville Vänt kavatseb teha ka kolmanda ulmeoopuse pealkirjaga „Demokraatlik Venemaa”.

:)

Täna peeti Pariisis maailmameistrivõistlused meeleheites. Taas on põhjust kurvastada, sest Eesti meeleheitja Andres Nutumaik võitis haleda võistluse järel pronksmedali tulemusega 0.1. Kuld läks Iraani, hõbe Afganistani. Itaallased diskvalifitseeriti ebasportliku käitumise tõttu – nad olid liiga lõbusad ja täiesti muretud.

:)

Möödunud ööl laekus politseile ärev teade: kapsas visati kiviaeda. Ohvrikividest teateid ei ole. Politsei kahtlustab, et viskajaks oli kividevastane rühmitus „Paber-käärid”.

:)

Freepik

Eikunagimaal puhkes mäss. Juhtus eimidagi, nähti eikedagi. Peeter Paan sattus esimest korda Paanikasse. Lugejale teadmiseks: Paanika on kuurortlinn Hüsteeria naabruses, kuhu pääseb Eikuidagi kaudu.

:)

Eile õhtul rööviti spermapanka. See toimus kõva pauguga. Ära viidi kolm tonni hoiuseid. Analüütikute sõnul on üheksa kuu pärast oodata iibe suurenemist 15% võrra.

:)

Krokodill Gena ja Potsataja põgenesid Narva piiripunkti kaudu Eestisse. Gena töötab nüüd Tallinna loomaaias krokodillina. Potsataja lõpetas Karlssoni lennuakadeemia ja abiellus koeratüdruk Lottega. Nad elavad naksitrallide jäätiseputka taga, Segasumma suvilas.

:)

Populaarne räppar Nutsukutsu andis välja uue albumi „Kapipapi”, mis on pühendatud tema transsoolisele vanaisale Peida-Leidale. Album on saanud kriitikutelt ja publikult sooja vastuvõtu. Nutsukutsu kaks varasemat hittlaulu, „Poku noku” ja „Pissi, Vissi!”, püsivad endiselt mitme raadiojaama edetabelite tipus.

:)

Eesti teadlased otsustasid välja selgitada, kui pikk on pühadevahe. Uuringus osales rohkem kui 200 naist, kelle pühadevahet mõõdeti hommikul ja õhtul. Kõige pikemad pühadevahed on vanaeitedel – keskmiselt 6,5 meetrit. Noorte naiste pühadevahed jäävad 2 ja 4 meetri vahele. Pikemaks venivad need pühapäeviti ja külmapühade ajal.

:)

Lõpetuseks ka üks halb uudis. Kungla rahvas ei saa enam murueide tütreid näha, sest muruniiduk sõitis neist üle. Politseil pole seni õnnestunud niitjat tabada. Kahtlustatakse Vikatimeest.

Eesti on Itaalia

For Ever

Kuulan ennelõunal Vikerraadiot. Ita Ever loeb killukesi Katharine Hepburni eluloost. Üks suur näitleja loeb teise suure näitleja mälestusi. See eksimatult äratuntav ilmekas hääl... Mahe, tume, hele, tugev, õrn, nõtke, mahlakas. Ja ometi öeldi talle Moskva teatrikoolis, et tema hääl on nõrk, ei kanna. Ainult piiksub! Täna möödub tema sünnist 95 aastat.

Võtan riiulist Ita Everi elulooraamatu ja sirvin veidi. Itale meeldisid tulbid ja šokolaad. Hea konjak, džäss ja vormel 1. Mehed muidugi ka. Need olid ta suur nõrkus, nii laval kui elus. Eriti põhjamaised, natuke puised ja karused mehed.

Talle meeldisid pikantsed naljad. Teisisõnu: ropud anekdoodid. Ühtki naljahammast tal igatahes puudu polnud. Aga ta võis mängida ka traagilisi tüüpe. Tumm Kattrin Bertolt Brechti näidendis „Ema Courage ja tema lapsed” oli Ita läbimurderoll.

Ta mängis rõõmu ja kirega tegelasi, kes olid mingil moel „metsa poole”. Neile kuulus näitleja sümpaatia. Ainult suure hingega inimene suudab seda. Pole midagi imestada, et nooruses kavatses Ita hoopis arstiks õppida. Temast oleks kindlasti hea tohter saanud.

Siis aga kiindus ta teatrisse ja võeti Moskvas kohe kolmandale kursusele. Hiljem sai temast ikkagi arst. Ja röövel, detektiiv, õpetaja, prostituut, kuningas, paruness, pesunaine, polkovniku lesk, vana teepakk, metsa-, kübara- ja kunksmoor. Ainuüksi „Igihaljas vaatemängus” tegi ta ligemale paarkümmend rolli, vanast taksojuhist mustanahalise ameerika lauljani.

„Mind on publik suureks mänginud,” ütles Ita tagasihoidlikult. Publik armastas teda. Armastab praegugi. Veel. Kahjuks teeb aeg oma töö, suurest näitlejast jääb alles väike vari ning peagi haihtub seegi. Paljud näitekunsti kaunimad õied, keda kunagi imetleti ja jumaldati, on praeguseks unustatud. Ita püsib, sest ta on Evergreen.

Eestlased on endiselt itaallased. Eesti on Itamaa, Itaalia. Õnneks on säilinud hulgaliselt filme, telelavastusi, saateid ja kuuldemänge, kuhu Ita on pannud killukese oma hingest. Võime uhkust tunda, et meil oli – ja on – selline vägev isiksus.

Kui ta peaks siia ilma tagasi tulema, siis ilmselt kassina. Mitte ainult seetõttu, et tal olid säravad rohelised silmad. Ta oli ka väga isepäine. „Metsik ja kodustamatu,” iseloomustas Roman Baskin oma ema. Aga just sellised isepäised kassid teavad, kuidas nurru lüües elu nautida.

Üks näitleja on publiku ees lugematult palju kordi kummardanud.

Kummardame vastu.

Mõnus suplus kuumades luuluallikates

Täielik (eesti) ulme!

Meie kirjanik on fantaasiakehv, või kui ta fantaasiat teatud määral evibki, siis pole ta jälle osav jutumees, kes suudaks kaasa kiskuda algusest lõpuni. Hakka niisugustes oludes kasvõi ise kirjanikuks!

Olaf Rood

Ütlen kohe ära, et ulme pole minu žanr. Kirjandusloolise huvi najal olen tutvust teinud küll kenakese hulga kuulsamate ulmeautoritega, ent ära tinistada pole nad mind seni suutnud. Hea sõnaga meenutan küll „Ahvide planeeti”, „Trifiidide päeva” ning „Meistrit ja Margaritat” (seegi ju ulme), aga näiteks Stanislaw Lemi teosed on minu jaoks igavus kuubis. Olen püüdnud lugeda ka valdavalt eesti autoritega täidetud ulmeajakirja Täheaeg, ent pole kunagi esimestest lehekülgedest kaugemale jõudnud. Siis aga sattus mu kätte haruldane kalliskivi, erilise võluväega „Kuumad allikad”. Kurat, tagane! Minust oleks peaaegu ulmefänn saanud.

„Kuumad allikad” on mitmekülgne valimik 20. sajandi esimesel poolel sündinud ulmelugudest – kõik Eesti autorite sulest. Koostaja Tormi Ariva on teinud hiilgavat tööd, muidu poleks ju minusugune ulmeskeptik hakanud oma sättumuses kahtlema. Raamatut kokku pannes on lähtutud ulmest kui katusest, mille alla koonduvad kõik üleloomulikku elementi sisaldavad žanrid, sealhulgas õudus ja fantastika. Selline liigitus tundub veidi harjumatu, sest tavaliselt mõistetakse ulme all ikkagi vaid teadusfantastikat. Kui järele mõelda, võib ulmeilma piire julgelt üle mitme valla venitada. Kasvõi seetõttu, et ulme on tuletatud sõnast ulm, mille pakkus 1930. aastail välja August Annist. Mitmeti mõistetav ulm hõlmab nii kujutlust, nägemust, unistust, unenägu kui ka luulut.

Paistab, et ulme pole teps mitte naiselik ala. Kogumikku jõudnud 14 autorist on naisi vaid üks: Marie Heiberg. Kuulsamad kirjandusnaised, kelle looming ulmet sisaldab, on koostaja hinnangul Leida Kibuvits, Marie Under ja Betti Alver. Kibuvits oli esimene eesti naine, kes pani kirja puhtatõulise ulmeromaani: „Manglus Sepapoeg” (1936). Underi ja Alveri luules leidub kahtlemata üleloomulikke elemente (näiteks Underi ballaad „Rändav järv” või Alveri poeem „Pähklikoor”), kuid nende austet poetesside lisamine ulmeautorite nimekirja on ilmselge liialdus.

Meeldiva üllatusena avastasin, et pea pooled autorid on mu omakandimehed ehk lõunaeestlased. Kas lõunaosariiklastel on suurem kalduvus näha luulusid? Võib olla. Mina igatahes võin kinnitada, et Lõuna-Eestis pole kratid, näkid ja libahundid veel välja surnud. UFO-laev käib iga õhtu hoovi peal.

Jäi silma, et enamike ulmelugude tegevus toimub Eestist eemal või on tegevuskoht jäetud teadlikult umbmääraseks. Kuidas seletada? Küllap on asi selles, et ulme kätkeb kõike, mis võõras, ebaharilik ning irreaalne. Nunnu kodumaa tavapäratute juhtumiste sünnipaigaks alati ei kõlbagi. Kergem on ette kujutada, et muinas- ja ulmelood leiavad aset kusagil hoopis kaugemal, seitsme maa ja mere taga.

Olgu noh, võtame riidest lahti ja sukeldume kuumisse allikaisse.

Kui miski saab pepusse minna, siis ka läheb!

Eestlane järgib kõige meelsamini ainult Murphy seadust

Täna on 13 ja reede. Ühe aasta jooksul saab kalendris olla maksimaalselt kolm sellist koleõnnetut kuupäeva ning tänavune aasta on just niisugune. Esimene 13-reede oli veebruaris ja üks ootab ees ka novembris. Oh ebaõnne!

Aga jätame numbrinõiduse ning uurime hoopis keelemaagiat. Jääb mulje, et eestlased on üks eriti õnnetu rahvas, sest eesti keeles leidub ebaõnnestumise kohta uskumatult hulga sõnu ja väljendeid.

Igal sammul võib tabada krahh, fiasko või põhjaminek. Veel sagedamini juhtub väike äpardus, viperus ja prohmakas.

Miski võib minna untsu, luhta, tuksi, nurja, viltu, nihu, rappa, metsa, persse ja aia taha.

Mõni asi läheb lappesse või lappama.

Jälle läks vett vedama!

Ta äpardus ja põrus. Keeras kihva!

See nurjus ja luhtus.

Kõik lendas vastu taevast, lendas korstnasse, jooksis liiva, läks tühja.

Vahel kisub kiiva.

Veab viltu.

Vaat kus lops!

Eestlane tunneb hästi Murphy seadust: kui midagi saab sinnasamusesse minna, siis ka läheb. Parem on soovida halba, küll siis Fortuuna ümber mõtleb ja naeratab.

Ikka okas kurku ja nael kummi! Kivi kotti kah!

Malliberulo numero 50322851

Malpleno kaj stangoj ĉirkaŭ mi. Feraj kurtenoj antaŭ la fenestroj. Sed la justeco sonorigas! Mi ne havas nomon, nur ciferojn estas mia esenco, mia identeco. Mallumo invadas la ĉambrojn. Slutuloj kaj homlupoj sur la muroj etendante iliajn kornecajn korpojn. La tabulo montras la noktan tempon.

Kial mi vekiĝas, mi diru - malluma spaco malproksime. La marŝo al tagiĝo venas. Ŝpiniante en la ludo de nordaj lumoj, ĉu vi nun povas ekdormi sed sub la cindro la fajrero ne estas sufokita.

Blankigas malglatajn vangojn kaj senkolora veruko la brilo de la luno, kruda kaj severa. Li instigas min - vi batalis! Sed kiel, ĉio estas vana. Averta cikatra tiklado sur la haŭto. La rato ridas en la angulo. Tro da potenco estas malbona. Glacio rompas frostan remilon.

Mi havas nur raŭkan voĉon kaj nur delikatan vivon. Haŭto maldika sur ostoj. Predantoj ŝaŭmas siajn muzelojn. La moralo estas nur malmultekosta ludilo. Senhelpa reenkarniĝo.

Sed muroj ne falas sen sango. La lamanta gardisto - maljuna klaŭno. Ne konu min, ne salutu. Kunuloj ebrie petolas, nur spektaklo en iliaj okuloj kaj korpo, pensoj pri orgioj en komato.

Ne rimarku tion de ĉelo al ĉelo via ĉiutaga vojo kuras aŭ ĉu ĝi estas tia mortiga malsano? Plena de sango kaj spermo ni Gralo. Jarcento vendiĝis, kitsch, glamour, skandalo.

En la origina mito de la Aina-soritoj. Ŝakalo manĝis vian hepaton. Mi estis kaptita kun vi. La ĉenoj kanelo sur la pojno. Malbenita estu la forĝisto, kiu ilin faris! La dorso formigas pro doloro en vermei. Intestoj batas en la rubo, falsa inka marko trompas nin. Malglata lumo pikis liajn okulojn.

La surdiga odo al Falsaj Servistoj ronĝas miajn neŭronojn. Suferas de bronka supurado. Paralizi penson kaj lingvon, la dezerto fariĝas domina en cerbumado. La piedo falpusxis sur la vojo de mensogo.

Mil anasoj zumas en la plafono. Estos honormortigo. Lasu ilin mordi vian korpon - ne enamiĝi! Tamen sciu, ke mi estas libera. Mia ŝvito reflektas la ĉielon. La sagoj ne trafas la hirundon.

Kvankam la sigelo sur la enprofundiĝintaj lipoj... Remiloj batis en prirabita ŝipo. Veloj ankoraŭ malfermitaj al la ventoj. Malica fero fariĝas polvo kaj muroj sen pistujo kolapso. Kies rekompenco estos la tombo, kies ostoj estis disbatitaj de putro. Kiu luas la eternecon kiel panon kaj hidromilon.

Mi skribis ĉi tiun prozpoemon en 2015. Sed ne prenu ĝin tro serioze!

Kolm külma käisid külas

Tagasivaade talvele

Mäletan hästi lapsepõlves loetud muinaslugu kolmest külmast. Esimesel ööl magas vaese mehe juures külm, kes kinkis talle tänutäheks vile. Teinekord palus öömaja külm, kes jättis kingiks kindad. Kolmas külm, see kõige kangem, kinkis mehele kaks kotti, ühe musta ja teise valge.

Puhus mees ümber lauda minnes vilet – kari edenes hästi. Kandis põldu kündes kindaid – sai vägeva saagi. Musta kotti lahti tehes pääses välja jahutav külm, valgest kotist kosutav soojus. Nõnda püsis ka mehe tervis tugev. Ja külmasid võõrustanud lahke mees sai rikkaks. Moraal? Külma ei maksa karta. Iga külm tuleb sõbralikult vastu võtta. Tasu on korralik.

Tänapäeval on külmapoiste käigud harvaks jäänud, kuid sel talvel olid nad jälle platsis. Tuli üks, tuli teine ja oh rõõmu – kolmaski. Moodsad külmad ei kingi vilesid ega kindaid. Nad toovad endaga kaasa kõrged elektri- ja küttearved. Ent üht-teist headki jäi neist maha.

Metsad, mäed, sood, nurmed, jõed ja järved said end mõnusalt välja puhata. Ka siilidel, karudel, mäkradel, nastikutel ja teistel talve eest peitu pugevatel loomadel on tänavu hea uni. Loota võib, et külmapoisid on ka hulga parasiite ära lämmatanud.

Suusa- ja uisusõpradel jagub külmapoistele vaid kiidusõnu. Ka talisuplejad said nautida tõelist talve ja tõelist suplust. Jätkus ka jääteed. Mitte ainult joomiseks, vaid ka sõitmiseks. Üle pika aja võis isegi Emajõel jalutada.

Mina ei suusatanud, uisutanud ega kelgutanud. Müttasin niisama lumes. Lasin külmapoistel end näpistada. Põskedel pesitsesid leevikesed. Ilus!

Nüüd on ilm pöördunud. Lumi sulab ja lombid paisuvad. Ei tasu siiski veel külmapoistele „Hüvasti!” öelda. Ka aprillis võivad hanged olla vastu räästaid ja jää paks kui Margareeta. Hull mõte. Tore mõte! Imelik küll, aga esimest korda elus tunnen, et ei igatsegi kevadet. Külmapoisid on kadunud, kuid ehk tuleb kasvõi ükski neist veel korraks tagasi, väike kingitus põues.

Eesti jõed

Eesti jõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti jõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti jõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti jõed viivad pähklikoori merre,

kuid Emajõest ei pääse üle keegi.

Eesti tõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti tõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti tõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti tõed viivad pähklikoori merre,

kuid Ematõest ei pääse üle keegi.

Tubli tugitoolisportlase tutti-frutti

Kui juba pidutseda, siis täiega!

Olümpiatuled, mis Milanos ja Cortinas korraga süüdati, on kustunud. See oli minu, mitusada medalit võitnud tugitoolisportlase jaoks alles kolmas taliolümpia. Viimati elasin jää- ja lumeatleetidele kaasa 16 aastat tagasi Vancouveris. Talvised alad pole mind kunagi eriti tõmmanud, aga seekord tekkis kange tahtmine pilk Itaalia poole suunata. Küllap ka seetõttu, et paarikümne aasta tagusest Torino olümpiast võtsin kaasa ainult häid mälestusi.

Olümpia on üks suur spordipidu ja kui juba pidutseda, siis täiega. Ülekannete kava vaadates tundsin end kui poisike kommipoes. Tahaks kõike proovida, aga ei saa. No üht-teist ikka. Mida rohkem, seda uhkem. Vaatasin natuke kurlingut, murdmaad, laskesuuska, kahevõistlust, kiiruisutamist, iluuisutamist, skeletoni, slaalomit, jäähokit, suusahüppeid, lumelauakrossi ja vigursuusatamist. Korralik tutti-frutti. Mis siis meelde jäi?

Avatseremoonia oli itaaliapäraselt stiilne, klassikaline ja väljapeetud. Ühesõnaga, igav. Pealtnäha ebakaines olekus Mariah Carey laulis karaokebaaris „Volaret” ja Andrea Bocelli üürgas viiesaja üheksakümne üheksandat korda „Nessun dormat”. Kakskümmend aastat tagasi laulis Torino olümpia avamisel todasama tüütuks kedratud aariat Luciano Pavarotti. Temale jäi see viimaseks avalikuks esinemiseks, loodetavasti läheb Bocellil paremini.

Ikka need pikad ja sisutud kõned. Uus ROK-i boss Kirsty Coventry rääkis suure suuga kõigi rahvaste sõprusest ja maailma rahust, aga samas lubas veriste kätega venelased tagasi olümpiale. Silmakirjalikkuse tipptase. Lõputseremoonia läbiv tegelane, narr Rigoletto on meie ajastut hästi defineeriv tegelinski. Lõbus meelelahutaja, aga sisimas mürgiuss.

Huvitavaid fakte Milano-Cortina spordipeost. Norra suusatroll Johannes Klæbo (Eesti fännide seas tuntud kui Klaabu) lisas oma varasemale viiele kullale veel kuus ja on nüüdsest kõigi aegade edukaim talisportlane. Müstika.

Brasiilia võitis läbi aegade esimese taliolümpiakulla. Ajalugu tegi mäesuusataja Lucas Braathen. Nagu nime järgi arvata võib, pole tegu mitte põlise lõunaameeriklase, vaid hoopis norralasega. Veel mõne aasta eest võistles ta Norra lipu all. Tõsi, tema ema on Brasiiliast.

Ka taanlastel oli põhjust rõõmustada, Viktor Hald Thorup tõi neile kiiruisurajalt hõbeda. Miskipärast ei kuulu Taani tublide talispordiriikide sekka. Eelmine medal võideti Naganost 1998, kuldasid pole taanlastel üldse.

Paljud hokifännid ootasid, et finaalis läheks vastamisi kaks vana vaenlast, USA ja Kanada. Soov läks täide. Õigupoolest juhtus see nii meeste- kui ka naistemängus. Mõlemal juhul võitsid ameeriklased. Väljaspool olümpiat ma keppidega vehkivaid uisukarusid ei vaata. Hoki on veel mõttetum kui jalka. Barbarite mäng.

Läti senised taliolümpiamedalid on tulnud puha kelgurajalt, ent seekord sündis üllatus: Roberts Krūzbergs võttis pronksi lühirajauisutamises.

Leedu pole iseseisva riigina ainustki talimedalit võitnud. Tänavu jäi leedukate laeks 6. koht, mille saavutasid jäätantsijad Allison Reed ja Saulius Ambrulevičius.

Freepik

Eesti koondise etteasted? Eneseületusi oleks võinud ikka rohkem olla, aga no mis parata. Olümpiarõngad ripuvad nagu needus sportlaste pea kohal. Kõige rohkem on kahju kurlingupaarist. Nende kaks eelmist hooaega olid suurepärased, aga miskipärast kadus hea minek just olümpia eel. Kurling on pagana põnev mäng, tahaks rohkem näha. Muide, miks ei võiks tulevikus lisaks paarismängijatele olümpiale pääseda ka Eesti mees- ja naiskond?

Avastasin enda jaoks täiesti uue ala: lumelauakross. Teadsin, et lumelaudurid oskavad gravitatsiooni eirata ja kõikvõimalikke saltosid teha, aga krossisõidust polnud ma varem kuulnudki. Kus kivi all ma küll elasin?! Lumelauakross on väga vaatemänguline ala ning tore, et Eestilgi on siin oma tegija olemas, Mai Brit Teder.

Kas Eesti on kahevõistlejate maa? Mitte päris, aga võiks ju. Pärast kuldse põlvkonna – Levandi, Markvardti ja Freimuthi – lõpetamist tuli kaua oodata järgmist ässa, Kristjan Ilvest. Tema 6. ja 7. koht olid peaaegu medalinägu. Väikese rahva jaoks on iga olümpia esikümnekoht kordaminek.

Ja Niina Petrõkina... Jääkuninganna, kes on oma noore elu jooksul pidanud palju kannatama. Igast hädast ja tõvest on ta tulnud tagasi ainult tugevamana. Film „Düün” ja selle hüpnootiline sisendusjõuline muusika (autoriks Hans Zimmer) mulle meeldivad. Loomulikult meeldib ka Petrõkina samateemaline vabakava, mida ta võistlustel korduvalt ja ikka võrratult on esitanud. Elasin talle väga kaasa. Iga õnnestunud hüppe järel tõstsin rusika võidukalt püsti. Kui Niina vabakava lõpetas ja põlvili jää peale juubeldama jäi, suured õnnepisarad silmis, olin saanud endale uue lemmiksportlase.

Hõbedamehest tuleb ka rääkida. Henry Sildaru medal oli küllap üks üllatavamaid Eesti spordiajaloos. Tavaliselt osatakse olümpiamedaleid ikka oodata. Esimesed kaks starti polnud Sildarul paljulubavad. Oma põhialal, pargisõidus, tuli põrumine, nii nagu ka big air’is. Ka rennisõidu kvalifikatsioonis oli läbikukkumine lähedal. Läinuks nii, oleks Henry Sildaru praegu mitte kangelane, vaid hädapätakas. Piisas vaid ühest hiilgavast katsest, finaalivärav avanes ja edasine on juba ajalugu. Hädapätakat ja kangelast eraldab vaid üks gramm.

Hea, et kogenud ameeriklane Alex Ferreira võitjaks tuli. Kujutlegem teistsugust stsenaariumi: mingi tatikas näpsab kulla mehelt, kes on palju aastaid unistanud olümpiavõidust. Tohutu ebaõiglus!

Nüüd on siis kõigi pilgud Kelly väikevennal ja suur õde pole enam keegi. Imelaps Kelly, kellest loodeti lausa mitmekordset olümpiatšempionit, on mutta tambitud. Ometi peaks iga vähegi mõtlev inimene aru saama, et Kelly on oma isa ohver, mitte lihtlabane intrigaan. Kõik faktid viitavad sellele, et Tõnis Sildaru on oma lapsi kurjasti ära kasutanud. Ääretult kahju. Sildarud võiks olla ju üks tore spordiperekond, aga mis teha.

Kumb on tugitoolisportlase jaoks tähtsam: tulemus või emotsioon? Eks mõlemad, aga vahel kaalub vägev emotsioon üles ka kõige kirkamad medalid. Sildaru hõbe ei pannud mind huilgama ega kargama, ent Petrõkina 7. koha sõit andis väga mõnusa laksu.

Pidu oli kõva, tahaks veel! Luban olla kohal ka nelja aasta pärast Prantsuse Alpides.

Miks minust kunagi õpetajat ei saa

Seletuskiri Maruküla põhikooli direktorile

Lugupeetud hr Kriidimägi!

Tänan teid, et tegite mulle lahke ettepaneku asuda Maruküla põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, aga... Andestust, et pean kohe alustuseks viskama õhku selle vastiku „aga”, mis kõik hea ja ilusa alati ära rikub. Mõistan, et praegusel ajal on õpetajatest väga puudus ning seetõttu tuleb paljudel koolijuhtidel kõvasti vaeva näha, et leida vähegi kompetentseid inimesi seda keerulist ja räpast tööd tegema. Ei, räpast tööd ma ei pelga, olen küllalt sitta visanud. Aga... Tegelikult on asi väga lihtne: ma ei kõlba õpetajaks. Lubage lähemalt selgitada.

Lugesin hiljuti Bel Kaufmani raamatut „Allakäigutrepist üles”, mis peaks olema kohustuslik kirjandus iga õpetaja laual. Raamatu tegevus toimub ühes New Yorki keskkoolis 1960. aastail, ent peaaegu kõik, millest Kaufman kirjutab, kehtib täiel määral ka tänase Eesti hariduselu kohta. Sündmused on antud edasi kirjade, memode, dokumentide, õpilastööde ja muu taolise pahna kaudu, mis rõhutab selgelt haridussüsteemi kolme suurimat probleemi: 1) bürokraatia, 2) bürokraatia ja 3) bürokraatia. Ohjeldamatult vohav, iseennast paljundav, täiesti ravimatu kasvaja – bürokraatia.

Õpetajad kulutavad rohkem aega paberimajandusele kui oma põhitööle, mis peaks olema ikka teadmiste ja oskuste edasiandmine ning tublide ja sõltumatult mõtlevate kodanike kasvatamine. Ministeeriumi, haridusameti ja kooli juhtkonna poolt tulevad aina juhtnöörid, reeglid, käsud ja keelud. Bürokraatide jaoks on olulisem protseduuriline täpsus kui õpilaste tegelikud vajadused. Suhtlus ametnike ja õpetajate vahel kulgeb ebaisikulises, masinlikus vormis. Süsteem töötab nagu vabrik, ent keegi ei tea, kuidas seda inimlikumaks muuta.

Mina, looduse- ja loomasõber, ei taha olla osa sellisest hingetust masinavärgist. Pean end kokku võtma ainuüksi selleks, et teha mõni klõps tuludeklaratsiooni esitamiseks. Igapäevast aruannete, tööplaanide ja kurat teab mis muu möga esitamist ei taha ettegi kujutada. Ka e-kool ja tehisaru pole bürokraatiat vähendanud. Otse vastupidi! Ei-ei, mina ei hakka oma kallist elukest bürokraatia ehk debiilsuse peale raiskama.

Õpetajatel napib aega, tähelepanu ja jõudu, et iga õpilasega eraldi tegeleda. Eh, isegi „tegelema” on siinkohal häirivalt kantseliitlik sõna. Õpetaja peaks õpilase jaoks olema ennekõike teejuht. Noor inimene oskab ise infot otsida, kogu nett on seda pilgeni täis. Aga just nüüd, sel segasel ajal, kui infot, sealhulgas lausvalesid, meeletutes kogustes toodetakse, vajab noor inimene hädasti kedagi, kes talle õiged rajad kätte juhataks. Kedagi, kes näitaks, kuidas teha vahet õigel ja valel. Noor vajab kedagi, kes teda kuulaks, mõistaks, temaga arvestaks. Kuidas ta muidu tarkuseni jõuab?

Freepik

Aga õppekava tuleb täita, mitte õpilastega „tegelda”! Mind ei huvita kusagilt kõrgelt Olümposelt maa peale kupatatud õppekavad. Kui oleksin õpetaja, järgiksin neid valikuliselt, hoolega mõõtes ja kaaludes. Ainult õppekava täites jääksid õpilased ju puha lolliks.

Egas õpilasedki ole illikukud. Paljud käivad koolis ainult pinki nühkimas, sest seadus nõuab. Lapse kohustus on õppida, aga kohustuslikud asjad on alati igavad, tüütud ja sünnitavad trotsi. Kõurikud ei leia, et haridus oleks nende jaoks kasulik. Koolis pole nad uudishimulikud ega loomingulised, ehkki sisimas võivad nad seda olla – ja kuidas veel! Pealtnäha ei huvita neid isiklik areng. Ühesõnaga, õpetaja peab olema see võlur, kes taolised motivatsioonita õpilased eriliste trikkide ja loitsude abil õppima paneb. Ma pole kindel, kas minu kätes sellist võluväge leidub. Kardan, et õpilased lähevad ikkagi hukka. Ma ei suuda neid päästa.

Osundan veelkord Bel Kaufmani, kes ka ise mõnda aega õpetajana töötas. Piinlikult paljudel õpilastel puudub elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Juba kuuskümmend aastat tagasi oli see õpetajaile suureks mureks, mis siis tänapäeva seisust kõnelda. Noored on kirjandusest veelgi rohkem kaugenenud. Mängida, striimida ja tiktokkida on ju palju lahedam. Ei pea nii palju oma ajukest pingutama. Aga pingutuseta – ja seda ütlen nüüd tõesti õpetaja häälega – ei sünni midagi head. Ülesmäge läheb tee alati vaevaliselt. Ometi tasub ränk töö ja vaev end ära. Noh, peaaegu alati. Õnne on ka vaja, aga õnn armastab ennekõike tarku.

Kaufmani romaani peategelane, noor õpetaja Sylvia suudab raskustest ja läbipõlemise ohust hoolimata leida õpilastega kontakti. Õpilased hakkavad teda austama või vähemalt hoiduvad tema vihkamisest. Mina ei suuda noortega ühist keelt leida. Ei suuda end maksma panna. Ent teisalt: olen vahest liigagi kompromissitu, põhimõttelagedust ma ei salli.

Õpetaja peab oskama suhelda igas asendis ja olukorras, vajadusel ka järeleandmisi tehes. Peab taluma sõimu ja räuskamist. Kusjuures kurje sõnu tulistatakse õpetaja pihta sageli mitmest suunast, nii õpilaste, vanemate kui ka – oh õudust – kolleegide poolt. Sääl igavesel lahinguväljal peab olema paks nahk nagu sinivaalal. Mina ei viitsi jamada nendega, kes minusse lugupidavalt ei suhtu. Saadan nad otsemat teed põrgu ja heidan oma elust välja. Ma ei kavatse asuda märklaua rolli. Õpetajal sellist luksust pole.

On veel üks oluline põhjus, miks ma õpetajaks ei sobi. Tegelikult olekski pidanud sellest alustama. Hea õps on muuhulgas eeskuju, igati moraalne, kammitud, pestud ja kuivatatud. Moraalne oskan ma olla küll, aga seejuures toodan regulaarselt pornograafilist materjali ehk viisakamalt öeldes: täiskasvanutele mõeldud sisu. Kuidas saab minusugune, kes ühtegi mungakloostrisse ei kvalifitseeru, klassi ees tuleviku põlvkonda kujundada?

Kiri venis pikale, vabandust. Aga nüüd te siis teate, miks pidin teie palvele eitavalt vastama.

Lugupidamisega

M. K.