Mõnus suplus kuumades luuluallikates

Täielik (eesti) ulme!

Meie kirjanik on fantaasiakehv, või kui ta fantaasiat teatud määral evibki, siis pole ta jälle osav jutumees, kes suudaks kaasa kiskuda algusest lõpuni. Hakka niisugustes oludes kasvõi ise kirjanikuks!

Olaf Rood

Ütlen kohe ära, et ulme pole minu žanr. Kirjandusloolise huvi najal olen tutvust teinud küll kenakese hulga kuulsamate ulmeautoritega, ent ära tinistada pole nad mind seni suutnud. Hea sõnaga meenutan küll „Ahvide planeeti”, „Trifiidide päeva” ning „Meistrit ja Margaritat” (seegi ju ulme), aga näiteks Stanislaw Lemi teosed on minu jaoks igavus kuubis. Olen püüdnud lugeda ka valdavalt eesti autoritega täidetud ulmeajakirja Täheaeg, ent pole kunagi esimestest lehekülgedest kaugemale jõudnud. Siis aga sattus mu kätte haruldane kalliskivi, erilise võluväega „Kuumad allikad”. Kurat, tagane! Minust oleks peaaegu ulmefänn saanud.

„Kuumad allikad” on mitmekülgne valimik 20. sajandi esimesel poolel sündinud ulmelugudest – kõik Eesti autorite sulest. Koostaja Tormi Ariva on teinud hiilgavat tööd, muidu poleks ju minusugune ulmeskeptik hakanud oma sättumuses kahtlema. Raamatut kokku pannes on lähtutud ulmest kui katusest, mille alla koonduvad kõik üleloomulikku elementi sisaldavad žanrid, sealhulgas õudus ja fantastika. Selline liigitus tundub veidi harjumatu, sest tavaliselt mõistetakse ulme all ikkagi vaid teadusfantastikat. Kui järele mõelda, võib ulmeilma piire julgelt üle mitme valla venitada. Kasvõi seetõttu, et ulme on tuletatud sõnast ulm, mille pakkus 1930. aastail välja August Annist. Mitmeti mõistetav ulm hõlmab nii kujutlust, nägemust, unistust, unenägu kui ka luulut.

Paistab, et ulme pole teps mitte naiselik ala. Kogumikku jõudnud 14 autorist on naisi vaid üks: Marie Heiberg. Kuulsamad kirjandusnaised, kelle looming ulmet sisaldab, on koostaja hinnangul Leida Kibuvits, Marie Under ja Betti Alver. Kibuvits oli esimene eesti naine, kes pani kirja puhtatõulise ulmeromaani: „Manglus Sepapoeg” (1936). Underi ja Alveri luules leidub kahtlemata üleloomulikke elemente (näiteks Underi ballaad „Rändav järv” või Alveri poeem „Pähklikoor”), kuid nende austet poetesside lisamine ulmeautorite nimekirja on ilmselge liialdus.

Meeldiva üllatusena avastasin, et pea pooled autorid on mu omakandimehed ehk lõunaeestlased. Kas lõunaosariiklastel on suurem kalduvus näha luulusid? Võib olla. Mina igatahes võin kinnitada, et Lõuna-Eestis pole kratid, näkid ja libahundid veel välja surnud. UFO-laev käib iga õhtu hoovi peal.

Jäi silma, et enamike ulmelugude tegevus toimub Eestist eemal või on tegevuskoht jäetud teadlikult umbmääraseks. Kuidas seletada? Küllap on asi selles, et ulme kätkeb kõike, mis võõras, ebaharilik ning irreaalne. Nunnu kodumaa tavapäratute juhtumiste sünnipaigaks alati ei kõlbagi. Kergem on ette kujutada, et muinas- ja ulmelood leiavad aset kusagil hoopis kaugemal, seitsme maa ja mere taga.

Olgu noh, võtame riidest lahti ja sukeldume kuumisse allikaisse.

Kui miski saab pepusse minna, siis ka läheb!

Eestlane järgib kõige meelsamini ainult Murphy seadust

Täna on 13 ja reede. Ühe aasta jooksul saab kalendris olla maksimaalselt kolm sellist koleõnnetut kuupäeva ning tänavune aasta on just niisugune. Esimene 13-reede oli veebruaris ja üks ootab ees ka novembris. Oh ebaõnne!

Aga jätame numbrinõiduse ning uurime hoopis keelemaagiat. Jääb mulje, et eestlased on üks eriti õnnetu rahvas, sest eesti keeles leidub ebaõnnestumise kohta uskumatult hulga sõnu ja väljendeid.

Igal sammul võib tabada krahh, fiasko või põhjaminek. Veel sagedamini juhtub väike äpardus, viperus ja prohmakas.

Miski võib minna untsu, luhta, tuksi, nurja, viltu, nihu, rappa, metsa, persse ja aia taha.

Mõni asi läheb lappesse või lappama.

Jälle läks vett vedama!

Ta äpardus ja põrus. Keeras kihva!

See nurjus ja luhtus.

Kõik lendas vastu taevast, lendas korstnasse, jooksis liiva, läks tühja.

Vahel kisub kiiva.

Veab viltu.

Vaat kus lops!

Eestlane tunneb hästi Murphy seadust: kui midagi saab sinnasamusesse minna, siis ka läheb. Parem on soovida halba, küll siis Fortuuna ümber mõtleb ja naeratab.

Ikka okas kurku ja nael kummi! Kivi kotti kah!

Malliberulo numero 50322851

Malpleno kaj stangoj ĉirkaŭ mi. Feraj kurtenoj antaŭ la fenestroj. Sed la justeco sonorigas! Mi ne havas nomon, nur ciferojn estas mia esenco, mia identeco. Mallumo invadas la ĉambrojn. Slutuloj kaj homlupoj sur la muroj etendante iliajn kornecajn korpojn. La tabulo montras la noktan tempon.

Kial mi vekiĝas, mi diru - malluma spaco malproksime. La marŝo al tagiĝo venas. Ŝpiniante en la ludo de nordaj lumoj, ĉu vi nun povas ekdormi sed sub la cindro la fajrero ne estas sufokita.

Blankigas malglatajn vangojn kaj senkolora veruko la brilo de la luno, kruda kaj severa. Li instigas min - vi batalis! Sed kiel, ĉio estas vana. Averta cikatra tiklado sur la haŭto. La rato ridas en la angulo. Tro da potenco estas malbona. Glacio rompas frostan remilon.

Mi havas nur raŭkan voĉon kaj nur delikatan vivon. Haŭto maldika sur ostoj. Predantoj ŝaŭmas siajn muzelojn. La moralo estas nur malmultekosta ludilo. Senhelpa reenkarniĝo.

Sed muroj ne falas sen sango. La lamanta gardisto - maljuna klaŭno. Ne konu min, ne salutu. Kunuloj ebrie petolas, nur spektaklo en iliaj okuloj kaj korpo, pensoj pri orgioj en komato.

Ne rimarku tion de ĉelo al ĉelo via ĉiutaga vojo kuras aŭ ĉu ĝi estas tia mortiga malsano? Plena de sango kaj spermo ni Gralo. Jarcento vendiĝis, kitsch, glamour, skandalo.

En la origina mito de la Aina-soritoj. Ŝakalo manĝis vian hepaton. Mi estis kaptita kun vi. La ĉenoj kanelo sur la pojno. Malbenita estu la forĝisto, kiu ilin faris! La dorso formigas pro doloro en vermei. Intestoj batas en la rubo, falsa inka marko trompas nin. Malglata lumo pikis liajn okulojn.

La surdiga odo al Falsaj Servistoj ronĝas miajn neŭronojn. Suferas de bronka supurado. Paralizi penson kaj lingvon, la dezerto fariĝas domina en cerbumado. La piedo falpusxis sur la vojo de mensogo.

Mil anasoj zumas en la plafono. Estos honormortigo. Lasu ilin mordi vian korpon - ne enamiĝi! Tamen sciu, ke mi estas libera. Mia ŝvito reflektas la ĉielon. La sagoj ne trafas la hirundon.

Kvankam la sigelo sur la enprofundiĝintaj lipoj... Remiloj batis en prirabita ŝipo. Veloj ankoraŭ malfermitaj al la ventoj. Malica fero fariĝas polvo kaj muroj sen pistujo kolapso. Kies rekompenco estos la tombo, kies ostoj estis disbatitaj de putro. Kiu luas la eternecon kiel panon kaj hidromilon.

Mi skribis ĉi tiun prozpoemon en 2015. Sed ne prenu ĝin tro serioze!

Kolm külma käisid külas

Tagasivaade talvele

Mäletan hästi lapsepõlves loetud muinaslugu kolmest külmast. Esimesel ööl magas vaese mehe juures külm, kes kinkis talle tänutäheks vile. Teinekord palus öömaja külm, kes jättis kingiks kindad. Kolmas külm, see kõige kangem, kinkis mehele kaks kotti, ühe musta ja teise valge.

Puhus mees ümber lauda minnes vilet – kari edenes hästi. Kandis põldu kündes kindaid – sai vägeva saagi. Musta kotti lahti tehes pääses välja jahutav külm, valgest kotist kosutav soojus. Nõnda püsis ka mehe tervis tugev. Ja külmasid võõrustanud lahke mees sai rikkaks. Moraal? Külma ei maksa karta. Iga külm tuleb sõbralikult vastu võtta. Tasu on korralik.

Tänapäeval on külmapoiste käigud harvaks jäänud, kuid sel talvel olid nad jälle platsis. Tuli üks, tuli teine ja oh rõõmu – kolmaski. Moodsad külmad ei kingi vilesid ega kindaid. Nad toovad endaga kaasa kõrged elektri- ja küttearved. Ent üht-teist headki jäi neist maha.

Metsad, mäed, sood, nurmed, jõed ja järved said end mõnusalt välja puhata. Ka siilidel, karudel, mäkradel, nastikutel ja teistel talve eest peitu pugevatel loomadel on tänavu hea uni. Loota võib, et külmapoisid on ka hulga parasiite ära lämmatanud.

Suusa- ja uisusõpradel jagub külmapoistele vaid kiidusõnu. Ka talisuplejad said nautida tõelist talve ja tõelist suplust. Jätkus ka jääteed. Mitte ainult joomiseks, vaid ka sõitmiseks. Üle pika aja võis isegi Emajõel jalutada.

Mina ei suusatanud, uisutanud ega kelgutanud. Müttasin niisama lumes. Lasin külmapoistel end näpistada. Põskedel pesitsesid leevikesed. Ilus!

Nüüd on ilm pöördunud. Lumi sulab ja lombid paisuvad. Ei tasu siiski veel külmapoistele „Hüvasti!” öelda. Ka aprillis võivad hanged olla vastu räästaid ja jää paks kui Margareeta. Hull mõte. Tore mõte! Imelik küll, aga esimest korda elus tunnen, et ei igatsegi kevadet. Külmapoisid on kadunud, kuid ehk tuleb kasvõi ükski neist veel korraks tagasi, väike kingitus põues.