Hüpake saatana karussellilt maha!

Miks ma sotsiaalmeediat ei kasuta ja miks sinagi peaksid sellest hoiduma

Paljude minuvanuste eestlaste esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga toimus rate.ee kaudu. Hääldati ikka rate, mitte reit. Sinna riputati oma pildid, mis olid enamasti fotokaga klõpsitud, sest pildistavad telefonid polnud veel eriti levinud. Selfi oli täiesti tundmatu sõna. Rates sai sõprade pilte hinnata, neile sõnumeid saata ja „tšättida”. Kusjuures, rate oli Eesti omatoodang, Korobeiniku lapsuke. Mõned möllasid välismaist päritolu Orkutis ja Myspace’s.

Olin lõpuklassis, kui tegin konto ka värskelt loodud Facebooki. Proovisin, aga ei meeldinud. Kustutasin konto ära, ehkki olude sunnil tuli see mõni aasta hiljem uuesti avada. Facebook on ju rahvatikuregister, kus igaüks peab ilmtingimata kohal olema.

Pixabay

Nüüdseks olen sotsiaalmeediast (eesti keeli ühismeediast) tagasi tõmbunud. Ei viitsi enam jamada. Kui järele mõelda, toob kogu see feissbukkide-instagrammide-tvitterite-snäptšättide-tiktokkide saatanlik karussell kaasa ainult kurja. Vedas, et terve nahaga tulema sain!

Sotsmeedia laastab kasutajate psüühikat. Teeb närvihaigeks, kasvatab ärevust ja depressiooni. Pidev võrdlemine teistega kasvatab rahulolematust ja laseb enesehinnangu põhja. Lisandub moodne tõbi FOMO – inimene hakkab kartma, et jääb millestki olulisest ilma, kui ta kogu aeg ei sirvi ja rulli. Laikide ning kommentaaride kogumine tekitab haiglase hasardi.

Enamasti ei piirdu sotsmeedia ohvrid ühe konto ja kanaliga, vaid püüavad olla kohal mitmel eri platvormil. Sellega kaasneb tohutu ajaraiskamine, sest minutid ja tunnid kuluvad „lemmiksisu” peale. Tähelepanu killustub, keskendumisvõime halveneb. Võivad tekkida stress ja unetus. Pidevate katkestuste tõttu on häiritud töö, õppimine ja pereelu.

Sotsmeedia sõltuvus pole põrmugi kergem kui joomarlus. Sõltlane peab kogu aeg vaatama telefoni – äkki on midagi uut, ägedat, huvitavat? Platvormid hoiavad kasutajat lõksus, algoritmid aheldavad. Meiega manipuleeritakse ja kõigil on sellest täiesti suva.

Ei teadvustata sedagi, kui ohtlik on oma isiklike andmete jagamine. Ühelt poolt koguvad sotsmeediaplatvormid kasutajate andmeid, et neile „sobivamaid” reklaame näidata. Samas suureneb võimalus sattuda pettuste või identiteedivarguste ohvriks. Vanad, lolli peaga tehtud postitused võivad hiljem kahjustada inimese karjääri või mainet. Paistab, et privaatsus on paljude sotsmeedia kasutajate jaoks moest läinud nähtus.

Nii nagu tuli levib kiirelt kuivas heinas, levib valeinfo sotsiaalmeedias. Libauudised ja pahatahtlik propaganda lipsavad kergelt ajukäärude vahele ja kui nad on seal juba kodunenud, siis välja visata neid enam niisama ei saa. Algoritmid loovad infomulle, kus kasutajad näevad ainult nende vaateid toetavat sisu. Maailmapilt ähmastub. Kaob piir tõe ja vale vahel.

Näost-näkku suhtlemist kipub vähemaks jääma. Tekivad raskused sügavamate ja tähenduslike suhete loomisel. Kui kogu suhtlus toimub ainult läbi suure või väikese ekraani, satub ohtu ka empaatiavõime. Me ei mõista enam üksteist.

Sotsmeedia saatanakarussell põhjustab veel hulga vaimseid ja füüsilisi hädasid: küberkiusamine, stalkimine, mõõtmatu infoküllus, negatiivne uudisvoog, äärmuslik poliitiline vastandumine, vaenukõne. Tumedad jõud rebivad inimlikkuse ja inimkonna lõhki.

See, mis paarkümmend aastat tagasi tundus veel tore ning ohutu, on muutunud vastikuks ja jubedaks. Maailm pole ainult ekraanide taga. Tõeline, loomulik ja vahel isegi päris meeldiv elu käib ikka luust-lihast inimeste keskel. Loodetavasti ei vaju see teadmine päris unustusse.

Me oleme katastroofi lapsed

Ilma Theiata poleks kuud ega puud

Tore, et saame nautida nelja aastaaega. Kevadine puhkemine, suvine õitseng, sügisene küpsemine ja talvine rahu – milline luksus! Ja kas pole armas, et Kuu, vana kahvanägu, selgetel öödel maad valgustab? Tasub rõõmustada, et meil on rikas loodus, lugematul hulgal faunat-floorat ning selle kõrval ääretult mitmekesine inimkultuur kõikide oma vooruste ja puudustega. Ööpäevas on 24 tundi, maised tuuled enamasti leebed ja päikesetuulgi nõrk. Aga see kõik oleks võinud teisiti või täiesti olemata olla, kui Maad poleks 4,5 miljardit aastat tagasi tabanud suur õnnetus.

Pixabay

Maa oli veel õige nooruke, kõigest 100 miljoni aastane, kui üks Marsi-mõõtu taevakeha temaga kokku põrkas. Teadlased nimetavad toda õnnetuse põhjustajat Theiaks. Kokkupõrke tagajärjel tungis Theia sõna otseses mõttes Maasse ning kosmosesse paiskus rohkelt pinnast, millest moodustus gravitatsiooni mõjul Kuu. Kivimid Maa ja Kuu pinnal on hämmastavalt sarnase koostisega, mis näitabki, et Kuu tekkis Maalt pärinevast materjalist. Aga miks sai see pisiplaneet nimeks Theia? Loogiline: Theia on Kreeka mütoloogias titaan, kelle tütar on kuujumalanna Selene.

Niisiis, ilma tolle iidse katastroofita poleks taevas Kuud ja ööd oleks pimedamad. Puuduks ka tõusud ja mõõnad, mida põhjustab samuti Kuu. Meie kosmiline kaaslane toimib Maa suhtes ka pidurdava mehhanismina, sest Kuu aeglustab maakera pöörlemist. Ilma temata oleks päev hoopis lühem, võib-olla ainult kümme tundi.

Suur kõmakas muutis ka Maa telge. Seetõttu tiirleb Maa ümber Päikese justkui kummuli. Vildakas telg – keskmiselt 23,5 kraadi – on toonud meile aastaajad. Kui Maa liiguks täiesti püstises asendis, vaevleks pool planeeti pidevas kuumuses ja ülejäänud pool – sealhulgas Eesti – püsiks pidevalt jää all. Üleüldse oleks kliima praegusest erineva atmosfääri dünaamika tõttu ebastabiilsem, võimalik, et ka tuulisem ja kuivem.

Theia kandis endaga kaasas rasket metallikoormat, mis jäi kokkupõrke tõttu maakoorde. Selleta oleks Maa magnetväli nõrgem, mis omakorda tähendab, et oleksime päikesetuulele ja kosmilisele kiirgusele rohkem avatud. Keeruline kliima ja vähene kaitse kiirguse vastu oleks muutunud elu tekke siin planeedil raskemaks või päris võimatuks. Seega on kogu elusloodus, inimkond kaasa arvatud, sündinud tänu katastroofile.

Pixabay

Aga oletame, et elu oleks siiski tekkinud ja üsna sarnasena sellele, mida praegu tunneme. Aastaajatus põhjustaks ometi tuntavaid muutusi. Hooajalise eluviisiga organismid nagu lehtpuud või rändlinnud oleksid ilmselt olemata. Tõenäoliselt leiduks liike üldse senisest vähem, sest klimaatilised erinevused oleksid kogu planeedil praegusest väiksemad, ent ilmaolud samas ettearvamatumad. Niisugustes oludes ei maksa loota, et tekiks mitmekesised ökosüsteemid. Inimesed saaks põldu harida ja loomi kasvatada ainult ekvaatori lähedal ning sedagi juhul, kui maal ja õhus jätkub piisavalt niiskust. Euroopa ja Põhja-Ameerika oleks püsivalt jaheda kliima tõttu hõredalt asustatud.

Maapõu on väga metallirikas, mis arvatakse samuti olevat Theia teene. Koostiselt Theia Maast märkimisväärselt ei erinenudki. Kokkupõrge lisas Maa sisemusse rauda, niklit, koobaltit, kroomi ja mangaani, ehk ka väärismetalle, nagu iriidium, osmium ja kuld. Osa radioaktiivsete elementide – uraani, tooriumi, polooniumi – varudest võisid Maale sattuda just Theiaga. Inimkond on küll aplalt kõikvõimalikke metalle kaevandanud, aga et varud endiselt otsas pole, selle eest tänagem Kuuema Theiat.

Inimene kipub uskuma, et miski siin universumis pole juhuslik ning evolutsioonil on kindel siht ja tempo. Muidugi pole see nii. Juhused määravad saatuse.

Loo moraal? Õnnetus võib olla ka õnn.

Kuhu jäi kukk?

Esimene koolipäev lõppes suure pettumusega

Minu koolitee algas täpselt kolmkümmend aastat tagasi. See oli praegusega võrreldes hoopis teine aeg. Võsas varitsesid dinosaurused ja maanteel müttasid mammutid. Pakkisin oma väikese kivikirve ranitsasse, tegin kodustatud hundile pai ja läksin.

Tegelikult ei mäleta ma oma esimesest koolipäevast suurt midagi. Meelde on jäänud ainult paar hägust hetke, kui istusin aulas venna kõrval, ümberringi võõrad näod ja võõrad seinad. Kõik tundus nii arusaamatu. Ma polnud elevil ega hirmul, lihtsalt segaduses. Oli paras vedamine, et mu vend läks kaheteistkümnendasse ja sain tema käekõrval kooliteed alustada, vastasel juhul oleks mu pisike maailm vist täielikku kaosesse vajunud. Igatahes lisas selline vennalik teatepulga üleandmine edasiseks jõudu.

Ei mäleta sedagi, milliseid lilli ma õpetajale viisin ja kas üldse viisin. Esimesed muljed koolimajast ja klassiruumist on samuti peast kadunud. Küll aga mäletan, et kandsin valget triiksärki, veidi lontivajunud musta kikilipsu, tavalisi teksaseid ja mõmmipildiga botaseid. Esimene siidvest, viigipüksid ja kingad tulid alles kunagi hiljem. Pärast aktust ei järgnenud kodus mingit pidu ega kringlisöömist. Muide, ka põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine polnud pillerkaaritamiseks piisavad põhjused. Mu kodus on kehtinud alati sama reegel, mis kloostris: pidu on saatanast.

Aabitsaid ei andnud meile kätte direktor või õpetaja, nagu mõnes koolis kombeks. Need jagati kiiruga välja aula ukse taga, kohe enne sissemarssi. Ootasin aabitsat väga. Juba lapsena armastasin raamatuid ja aabits oli minu jaoks Üks Eriti Tähtis Raamat. Enne kooliminekut olin jõudnud päris mitme erineva aabitsaga tutvust teha. Lemmikuks sai Karuaabits. Kusagilt jäi aga kõrva, et õige aabitsa kaane peal seisab hoopis kirju sabaga kukk. Üht sellist olin ka käes hoidnud ja sealt veidi lugenud.

Ja oh seda pettumust, kui aula ukse taga anti mulle pihku säärane pasakollane aabits, mille kaanel polnud ei kukke ega karu. Üleüldse oli tegemist lapsevaenuliku lektüüriga. Tekstid olid rasked ja pildid igavad. Oskasin muidu soravalt lugeda, aga sinna aabitsasse oli sattunud niisuguseid hirmsaid sõnu, mis mulle tõsist raskust valmistasid. Muumipere jõulujutus esines näiteks Tusklikupreili. No katsu neid tähti kiirelt ja korralikult kokku lugeda!

Nüüd sama aabitsat sirvides mõistan, mida autorid taotlesid. See oli esimene okupatsioonijärgses Eestis ilmunud aabits, õieti küll soomlaste toel välja antud ja sealpool lahte ka trükitud. Tekstiosa koostaja Viivi Luik soovis, et pisikesed eestlased teeksid juba varakult tutvust Koidula, Liivi, Tuglase, Haava ja Ennoga, õpiksid armastama oma kultuuri, loodust ja rahvast. Samas ei tohi laste vaimseid võimeid kunagi ülehinnata. Minule meeldis pigem ninnu-nännu kirjandus, selline Disney-värk. Palju ilusaid pilte ja lihtne tekstipudi.

Luige-Kokamäe aabitsas on ka sisu, mis mõjub tänapäeval üsna veidralt ja tekitab isegi kohmetust. J-tähe juurest leiab sellised näitelaused: "Jumal, kaitse meie maja. Kaitse meie ema ja isa. Kaitse ka kõiki lapsi." Ülestõusmispühasid kirjeldavas jutus aga: "Lapsed nurusid: "Ema, loe Jeesusest!"" Sellele järgneb pikk tsitaat piiblist. Üheksakümnendate alguses polnud ilmselt päris selge, millises vaimus peaks lapsi harima. Kohati arvati, et kristlikud tõekspidamised kuuluvad igal juhul isamaalisuse juurde, nii nagu vanal hääl Pätsi ajal.

Kõhedust tekitab ka Luige omaloominguline lugu ühe perekonna reisist Rootsi. Kokamägi joonistas sinna kõrvale Estonia laeva. Tolleks ajaks, kui me klassis selle jutuni jõudsime, oli laev juba merepõhjas.

Samas jutus öeldakse muuhulgas: "Söödi ka teistmoodi sööke, nagu näiteks spagettit, jogurtit, müslit, kiivisid ja isegi tigusid." Tõepoolest, kolmekümne aasta eest olid jogurt, müsli ja kiivid siinmail veel üsna eksootilised. Teod pole õnneks meie toidulauale jõudnudki. Tasub ka tähele panna, kui palju on õigekeel vahepeal muutunud. Tookord söödi spagettit, nüüd aga spagette.

Ehkki esimeses klassis ei tekitanud aabits minus sooje tundeid, hoian seda endiselt oma riiulis. Hea vahel võtta ja sirvida.

Mis esimesel koolipäeval veel juhtus? Sain teada, et koolidirektori nimi on Kool. Tundus täitsa loomulik. Õige politseiniku nimi on ju Võmm, puusepa nimi on Puusepp ja arstidel on nimeks kas Haigla, Süstal või Stetoskoop. Kolmekümne aasta eest olid asjad nii lihtsad. Direktor Koolil oli must habe ja kõva hääl. Aga mida ta kõneles – jälle auk.

Mu esimene klassijuhataja oli Kivi. Kusjuures, Kivi-ajal oli hea elada. Ta tegi meile selgeks, et õpime B-klassis. See tegi mind natuke kurvaks, sest A on tähestikus ju ikka enne B-d. Järelikult pidid A-klassi lapsed olema kuidagimoodi paremad. Õnneks läks see tunne kiiresti üle.

Kui olin mõne päeva või nädala koolis käinud, tuli postkasti järjekordne "Miki Hiire" number. Esikaanel oli arvutiklass, õpilasteks hiired ja pardid. Tollal polnud arvutid veel kuigi levinud ja internetti polnud õieti ollagi, aga kooliga tutvudes olin juba arvutiklassis käinud. Kogu sealne aparatuur, kõik need ekraanid ja kastid ja juhtmed näisid nii ulmelisena. Saime loa mõnd arvutit proovida ja oma nime sisse trükkida. Mina ei julgenud.

Aga selle "Miki Hiire" lugesin kohe läbi. Hoopis ägedam kui kuketa aabits.

Tule appi, kratt!

Tehisaru ammendavad vastused inimaru üliolulistele küsimustele

Üks loll jõuab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Õnneks ei ole nüüdsest enam vaja tarkpäid oma lollustega kimbutada. Kus häda kõige suurem, seal tõttab appi moodne kratt ehk tehisaru. Ohverdasin minagi vanakuradile kolm tilka verd ja sain endale sulaseks ChatGPT-nimelise kratipoisi.

Krati autoportree

Esitasin talle kaksteist keerulist küsimust, mis on mind (ja poolt inimkonda) juba ammu painanud. Tuleb välja, et kratt on õudne lobamokk, kes võib oma poliitiliselt ülikorrektse jutuga peremehe surnuks näägutada.

Selliseks kujunes siis minu vestlus kratiga (kirjaviis muutmata):

1. Mis on elu mõte?

Elu mõte on üks vanimaid ja sügavaimaid filosoofilisi küsimusi, mis on pannud inimesi mõtisklema juba sajandeid. Vastus sellele küsimusele võib olla väga subjektiivne ja sõltuda inimese isiklikest uskumustest, väärtustest ja kogemustest. Siin on mõned erinevad perspektiivid elu mõtte kohta:

Peaasi, et aitab

Ladina köögi hästihoitud saladused

Hiljuti apteegis käies kuulsin juhtumisi, kuidas apteeker soovitas ühel kliendil kurguvalu vastu juua Coca-Colat. „Aitab ka või?” ilmutas klient kahtlust. „Mind küll aitas, kui mul kurk haige oli,” kinnitati valge kitli seest. Klient ei jäänud vist uskuma, vaid ostis terve sületäie tahkeid ja vedelaid rohtusid, mis tema pangaarvet pea kolmekümne euro võrra kergendasid. Mõtlesin, et vaat kui huvitav: Coca-Colat müüdi algselt tõepoolest vaid apteekides. Originaalkoostisesse kuulus muuhulgas kokaiin, mis pidi leevendama paljusid tervisehädasid alates seedehäiretest ja närvivalust lõpetades impotentsuse ja kroonilise kiilaspäisusega. 19. sajandi arstid leidsid, et kokaiiniga koola ravib edukalt isegi morfiinisõltuvust. Küllap siis ka kurguvalu.

Paunvere apteeker ütles Tootsile, et joogu, mis talle antakse, peaasi, et aitab. Tsaariaegses Paunveres koolat veel ei liikunud, Toots pidi leppima hirmmõru punsli eliga. Õige rohi peabki olema mõru nagu tarakan, muidu inimene ei usu, et aitab. Usk on tervenemise juures kahtlemata oluline, kuid ikka ja jälle kipuvad soolapuhujad ja muud sulid seda enda huvides ära kasutama. Hädalistele määritakse pähe ülivõimsaid imerohte. Inimesed, eriti nood lihtsameelsed, ei suuda kuidagi leppida iseenda organismi äärmise keerukusega. Kõik olgu must ja valge, selge ja helge. Janu imerohu järele ei rauge seetõttu iial.

Tegelikult on teadlased vähemalt ühe väga korraliku imerohu juba ammu leidnud. Penitsilliini avastamisest möödub tänavu 95 aastat. Hallitusseente pisikutevastast mõju tunti küll juba antiikajal, kuid teadusliku kinnituseni jõuti paraku alles 20. sajandil. Kui sada aastat tagasi oleks keegi öelnud, et varsti leiame rohu, mis ravib ühtviisi tõhusalt tuberkuloosi, kopsupõletikku, süüfilist ja kümneid teisi suuremaid või väiksemaid tõbesid, oleks skeptikud selle peale hüüdnud: jama! Ent antibiootikumid on tõepoolest korda saatnud imesid, mille võimalikkus ei jahmata praegu enam kedagi.

Pixabay

Siiski leidub alati neid, kellele teadusliku meditsiini poolt pakutud imerohud ei kõlba. Mõni pöördub näiteks tagasi vana hea kärbseseene juurde. Keskajal püüti kärbeseenega ravida katku, tänapäeval puhastatakse sellega energiat. Moodne inimene paistab olevat oma räpase energiaga kogu aeg hädas, sest energiavälju puhastavaid drooge, tilke ja kristalle pakutakse paljudes esoteerikapoodides. Soovi korral võib endale koju tellida ka pendliga spetsialisti, kes majapidamise halvast energiast puhtaks küürib. Kuuldavasti läheb neil äri hästi.

Paar päeva tagasi jäi Delfist silma pealkiri: „Spetsialistide arvates on toidulisandite võtmine tarbetu. Heidit Kaio ei nõustu ning jagab, miks ja milliseid toidulisandeid tema tarvitab”. Tekib kohe küüniline kiusatus jätkata: „Spetsialistide arvates pärineb inimene ahvist. Heidit Kaio ei nõustu”. „Spetsialistide arvates tiirleb Maa ümber päikese. Heidit Kaio ei nõustu”. Kui kõne all on inimese tervis, habras kui lumikelluke, ei maksa küünitseda. Isiklik kogemus kaalub üles teadusliku kogemuse. Mis omal nahal järele proovitud...

Toidulisand ei ravi, vaid toetab. Erinevalt rohtudest ei pea toidulisandite müümiseks ravimiametist luba küsima. Seetõttu on kõikvõimalike vitamiinide, proteiinipulbrite, kalaõlikapslite, päevakübara tinktuuride, tšaagaeliksiiride ja „supertoitude” valik tohutu ning rahajõed, mis selles valdkonnas voolavad, Amazonasest laiemad. Toidulisandite hinnad algavad tavaliselt paarikümnest eurost. Peab jõukas olema, et kogu seda jõudu ja tervist endale lubada.

Apteek, mida kunagi ka ladina köögiks nimetati, on päris kummaline, isegi vastuoluline asutus. Ühelt poolt meditsiinisüsteemi osa (altruistlik) ja samas äriettevõte (omakasupüüdlik). Ammusest ajast peale on ladina köögi meisterkokad püüdnud kokku segada sihukesi mikstuure, mis hädalist parajalt aitaks, aga mitte nii palju, et haigus täiesti välja saaks ravitud. Tervenenud patsient on apteegi jaoks kaduma läinud klient. Apteekrite õnneks jätkub maailmas haigusi igaühele ja tuleb veel juurdegi.

Inimene peaks oma keha ise kõige paremini tundma ja sellele vastavalt (toidulisanditeta) menüü kokku panema. Peaks muidugi, aga tegelikult ei tea ju keegi meist, milliseid aineid me organism normaalseks toimimiseks vajab. Isegi põhjalikud vereanalüüsid ei aita alati õiget suunda leida. Me oleme kõndivad keemialaborid, kus ööpäevaringselt toimuvad erinevad reaktsioonid ja protsessid. Kui kuskil me sees miski põhjalikult nihu läheb, on tasakaalu raske tagasi saada.

Vanasti öeldi, et kolmel ametimehel ei saa leib kunagi otsa: arstil, apteekril ja hauakaevajal. Tänapäeval see ütlemine vist enam täiel määral ei kehtigi. Kui surnu tuhastatakse, võib tema urni ka keldris moosiriiulil hoida või tuha merelainetesse puistata. Apteeki pole ka vaja minna, kui naabrinaine müüb soodushinnaga MMS-i või kanepit. Ja arstid? Milleks neid vaja on? Kui häda käes, tuleb appi doktor Google.

Aga mis siis kurguvalu vastu kõige paremini aitab? Ikka küüslauk ja Jägermeister, usu mind!

Samal teemal:

Kuidas turustada imerohtu?

Kes tahab maasikaid korjata?

Eesti marjad otse Poolast!

Esimesed maasikad on valmis. Paljudel puhmadel valendavad veel ilusad lihtsad õied, mis imeväärse kiirusega punasteks marjadeks paisuvad. Tõsi küll, taimeteadlased ütlevad, et maasikatel polegi marju, on hoopis viljad. Maasikas on korraga rüüs- ja koguvili. Sisaldab rohkelt C-vitamiini ja rauda. Kasvatatakse kõikjal parasvöötmes. Euroopa riikidest on suurimad maasikakasvatajad Hispaania ja Poola.

Kui turuletil kenadele punapõsksetele maasikatele peale vaadata, tahaks uskuda, et tegemist on tõesti Eesti omadega. Paraku tegutseb magusas maasikaäris endiselt sulisid. Nalja tahad kuulda? Araabia numbrid on pärit Indiast, ameerika mäed Venemaalt ja eesti maasikas Poolast.

Pixabay

Kes ei armastaks maasikaid? No neid ikka on, allergikud näiteks. Maasikas, va saadan, kipub olema üks kõige allergeensemaid marju maailmas. Aga üldiselt seostub maasikas ikka millegi heaga. Ilm on nagu maasikas, öeldakse kenal selgel suvepäeval. Meenub, et Toomas Hendrik Ilves võrdles ühes presidendina peetud aastapäevakõnes Eestit metsmaasikaga. Väike, armas ja visa – see kehtib nii maasika kui ka meie riigi kohta.

Maasikas võib olla vahel päris piinlik – eriti kaela peal. Ennemuiste kasutasid neiud aga huulte toonimiseks just toorest maasikamoosi. Need musid pidid küll hästi maitsema! Metsmaasikad lükiti sageli heinakõrre otsa, teinekord kanti neid isegi kaelas. Milleks pärlid, kui kalleid ehteid võib otse metsa alt noppida.

Jah, metsas veel maasikaid leidub, kui ainult tead, kust otsida. Aga kultuurmaasikate kasvatus kiratseb. Kasvatajad nurisevad, et keegi ei taha enam korjama tulla. Igatahes mitte eestlased. Maasikapõldudel vihuvad peamiselt ukrainlased, moldaavlased ja usbekid. Vaat, kuidas ajalugu teeb uperpalle: üheksakümnendatel käisid eestlased Soomes maasikal, nüüd käivad ukrainlased Eestis. Maasikapõld ei valeta, me oleme rikkaks riigiks saanud.

Eks maasikakorjamine ole raske töö. Makstakse vähe. Paras orjatöö, ühesõnaga. Paneb imestama, miks on marjakasvatuses endiselt nii suur osa inimtööjõul. Meil on olemas tehisaru, igasugu jutu- ja pakirobotid, ka isesõitvad autod on juba käega katsutav tulevik, kuid maasikaid korjatakse ikka nii nagu mõisaajal. Ainult kupja piits ei plaksu. Kas tõesti pole veel leiutatud täisautomaatset marjakorjamiskombaini?

Keegi peab need marjad ikka ära korjama. Tahaks ju libistada maasikamoosi pühapäevahommikusele pannkoogile. Kui inimesed ei korja, eks tuleb siis musträstad appi paluda. Neilegi maitsevad maasikad.

Kuidas leiutada jalgratast?

Ainult madalalaubaline läheb kõrgepingeliini näppima

Enamik inimesi ei taipa, kuidas e-valimised toimivad. Pole hullu, enamik meist ei tea ka seda, kuidas töötab internet, telefon või sügavkülm. Ometi kasutatakse neid iga päev. E-häälte õigsust kahtluse alla seada on muidugi lihtne – mis pole paberile kantud ja kivisse raiutud, on ju saatanast! Füüsilise, silmaga nähtava ja hambaga näksitava maailma kõrvale asunud digireaalsus tekitab mõnes vanema põlvkonna esindajas kahtlemata umbusku. Noorem rahvas seevastu ei kujuta ettegi, mida tähendab käsitsi kirjutatud kiri, mis on ümbrik või mark. Tuludeklaratsioon näpus – järjekord maksuameti ukse taga. Pangateller loeb sularaha peo peale. Perearsti dešifreerimatud varesejalad kortsunud ravimiretseptil. Kõik see on minevik. Korraga nähtav ja nähtamatu digimaailm suunab, laseb, lubab, käsib.

Sada aastat tagasi ei teadnud inimene, et tal on vaja internetti. Mida pole kogetud, selle järele ei tunta ka igatsust. Pikka aega unistati hoopis kiirest transpordist. Muinasjutud lendavast vaibast või seitsme penikoorma saabastest on selle peegeldus. Tõldade ja vankrite ajastul võis Tallinnast Tartu reisimiseks kuluda oma kolm päeva. Nüüdsel ajal tundub kolm tundigi kohutavalt palju. Aega napib, sest inimloom on muutunud kärsitumaks.

Pixabay

Irooniline, et kondiauruga töötav ratas ilmus maanteedele enam-vähem samal ajal kui bensiinimootoriga auto. Miks läks jalgratta leiutamisega nii kaua? Noh, hobused olid ju olemas, hüppa aga sadulasse ja kihuta nagu tuul! Esimese ratastega „jooksumasina” olevat konstrueerinud juba Leonardo da Vinci õpilane Salaì, ehkki vettpidavad tõendid selle kohta puuduvad. Saksa parun Karl von Drais leiutas 1817. aastal seadeldise, mida peetakse üksmeelselt jalgratta esiisaks, kuid populaarset liiklusvahendit sellest ei saanud. Enam-vähem sõidukõlblikud jalgrattad hakkasid ringi vurama alles 19. sajandi lõpus.

Umbes samal ajal tegid julgemad insenerid ennustuse: varsti-varsti hakkavad kõik autod sõitma elektriga. 125 aastat on möödas ja „varsti-varsti” pole ikka veel käes. Inimkond on enam kui sajandi nautinud elektrivalgust, raske on leida masinat, mida ei oleks võimalik elektriga käima panna. Autondus ei saa aga kuidagi fossiilsetest kütustest lahti. Elektriautode arendusse pole aastakümnete vältel piisavalt investeeritud. Naftaärikate vandenõu? Mine tea. Kui seda musta ollust nii hasartselt maapõuest välja ei pumbataks, oleks pool rohepööret juba tehtud.

Mugavus on leiutaja surm. Tehnoloogia areneb ainult rahutuse tuules. Kui külm sõda poleks pingeid USA ja Nõukogude Liidu vahel üles kruttinud, oleks inimkonnal vist praeguseni Kuu peal käimata. Mõlemad – kapitalistlik ja kommunistlik leer – teadsid, et võidurelvastumine ilma mitmekülgse tehnoloogilise arenguta ei taga edu. Kommunistid jäid lõpuks alla, sest jäik plaanimajandus (rääkimata muudest lollustest) pärssis teaduse arengut. Venemaa kõrval on uus oht demokraatlikule maailmale Hiina. Tõsi küll, lääs ei suuda ilma hiinlaste odava rämpsuta enam elada. Tiktokita samuti mitte. Hiina vajab aga lääne valuutat. Kui lääs uinub, põrutab Hiina oma tehnoloogilise tasemega ette.

Tihtipeale sünnivad nutikad ideed kogemata. Nii mõnigi geniaalne lahendus võib olla väga lihtne. Kanadalane James Naismith leiutas korvpalli. See juhtus ajal, mil esimesed autod-jalgrattad juba tänavatel ringi veeresid. Esialgu kasutatigi mängus tavalisi korve, mis riputati väljaku kumbagi otsa. Kui mängija skooris, pidi keegi redeliga üles ronima ja palli korvist välja õngitsema. Siis tuli aga ühel nupuvennal, kelle nimi ajalugu kahjuks ei mäleta, hea mõte: lõikame korvil põhja alt! Mõeldud-tehtud. Mäng muutus hoogsamaks ja rõõmu kui palju.

Tiliseb, tiliseb häirekell

Puhelimen käytöstä ei pidä tehdä peikkoa

Mulle ei meeldi telefonid. Olen neid lapsest saati kartnud. Muidugi nägid nad minu lapsepõlves hoopis teistmoodi välja kui praegu. Noil kiviaja kõneaparaatidel oli juhe ja ketas. Seisis üks säärane peletis meil peegli all köögi ja elutoa vahel, roheline ja vastik nagu põhjakonna kulles. Ei saanud temaga peale helistamise muud teha. 

Aga kui keegi sisse helistas – püha müristus! Telefon tirises nagu pöörane, see lärm raputas laest krohvi ja äratas surnudki üles. (Sellepärast oligi mu lapsepõlves nii palju kodukäijaid.) Mõnikord mind sunniti, justnimelt sunniti telefonile vastama, sest hea laps peab ikka toru tõstma, kui keegi helistab. Teispool toru ähkis tavaliselt mõni võõras onu või tädi, kellega mul mingit asja polnud.

Hiljem, õrnas teismeeas, muutusin telefonide suhtes pisut leplikumaks. Esimene nuppudega aparaat jõudis mu koju 1997 või 1998. See olend polnud enam nii hirmus, tirisemise asemel kutsus ta heleda piiksumisega. Paraku kollitas mindki see igivana probleem, mis pubekatele igal ajal nii palju meelehärmi valmistab – tahaks tuttavatega suhelda, oma jutte rääkida, lolle naljugi visata, aga privaatsust pole. Ikka istub mõni tähelepanelik esivanem läheduses ja hoiab kõrvu kikkis. Telefon pigem segas kui lihtsustas suhtlemist.

Esimese mobiili sain endale alles 17-aastaselt. Nuppudega Siemens. Ei osanudki selle toreda klotsikesega midagi mõistlikku peale hakata. Tellisin nõmedaid helinaid ja taustapilte, mida tegelikult kunagi ei aktiveerinud. Aku oli tal kah nõrgavõitu, ei pidanud Eestimaa talvele vastu. Hoidsid teda käpikus või muhvi sees, ikka viskas pildi eest.

Järgmine telefon sattus olema poolnutikas-pooljuhm Nokia. Selle peal olid golfimäng ja pokker, mida igavate minutite suretamiseks hoogsalt mängisin. Kaamera pärines paraku 19. sajandi algusest, ühtki selget pilti ma sellega klõpsata ei suutnud. Helistamiseks kasutasin seda soome vusserdist haruharva.

Kolmandaks tuli salakaval Samsung, kes omaniku tahtest välja tegemata surfab netis, millal ise tahab, saadab võõrastele nilbeid sõnumeid, levitab pornot ja riigisaladusi. Kahtlustan, et ta tegeleb ka narkotsimüügiga. Tänavu – kui sõda algas – sai mul sellest sulist mõõt täis, lülitasin ta välja ja vangistasin sahtlisse, makulatuuri alla. Spioneerigu seal, kui suudab!

Telefonide evolutsioon on viimase kolmekümne aasta jooksul kulgenud ülehelikiirusel. Lihtne kettaga seadeldis on muutunud multifunktsionaalseks miniarvutiks. Midagi head pole see kaasa toonud. Ainult selfid ja selfid, ähvardus- ja õngitsuskirjad. Silmast-silma pole mõtet suhelda, sest vestluspartneri pilk püsib ikka ekraanil. Ei inimene massina vasta saa!

Vahel helistatakse ka. Pean võpatama, mis sest, et helinat ma kunagi sisse ei lülita. Aga ekraani peal vilgub võõras number. Kattun külma higiga, pulss tõuseb. Kes see olla võib? Mõni agent-ahistaja? Kuller? Ajakirjanik? Või veel hullem: keegi vana tuttav, kes tahab suhet soojendada? Mida minust tahetakse, miks mind rahule ei jäeta? Ei tohi vastata, ei tohi telefoni kutsele järgneda, see toob endaga ainult tüli ja pahandust! Vastamata kõned üha kogunevad nagu rämps prügikasti.

Ongi aeg prügikast välja viia.

Loe ka seda:

Sõnavangistus

Minu väike dinosaurus

Kui vana on kana?

Juba ammust aega liigub ringi üks häbematu vale: dinosaurused olevat välja surnud. Ja mitte hiljuti, vaid suisa 60 miljoni aasta eest. Teadlastel on aga kõigile saurusefännidele rõõmusõnum. Ürgsisalikud pole kuhugi kadunud, neid võib leida igast metsast, pargist ja kanakuudist!

Pixabay

Oxfordi ülikooli paleobioloogia professor Roger Benson ütleb otsesõnu, et linnud on tegelikult dinosaurused. (It’s official: birds are literally dinosaurs – birdlife.org) Tänapäeva sulelised pärinevad otseselt teropoodide ehk kahejalgsete sauruste suguvõsast. „Lindudel on teropoodidega väga palju ühiseid jooni,” ütleb Benson. Teropoodid liikusid ringi kahel jalal (nende seas ka kurikuulus türannosaurus), osadel neist arenesid esijäsemed aga tiibadeks. Mõni teropood, näiteks velociraptor, kandis ka sulgi, ehkki „Jurassic Parki” filmides kujutatakse teda sulekuueta.

Juba 1861. aastal avastati saurusefossiil, millel olid suled. See ürgne lind-saurus lendas taeva all umbkaudu 150 miljonit aastat tagasi ehk hilisel juura-ajastul. Arvatavasti ei suutnud siiski kõik tiibadega saurused lennata. Eks leidu tänapäevalgi hulgaliselt lennuvõimetuid linnukesi, nagu pingviinid, emud, kalkunid ja prostituudid.

60 miljoni aasta eest tabas meie planeeti asteroid, mis vallandas suuri maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Atmosfääri paiskus tohutus koguses tolmu ja tuhka. Päike kadus pikaks ajaks mustade pilvede taha, kliima jahenes drastiliselt, muutusid maastikud ja taimkate. Suurekasvulised saurused ei suutnud sellise pahupidi pööratud maailmaga kohaneda. Väikesed saurusehakatised jäid aga ellu. Lihtsam on uputada Titanicut kui pähklikoort. Miljonite aastate voolus muutusid sisalikulaadsed olevused lindudeks.

Kulus veel tükk aega, enne kui Maal hakkas võimutsema inimene. Jahipidamine ja korilus ei suutnud enam paisuvat inimhulka ära toita. Jäädi paikseks, hakati kasvatama vilja ja kariloomi. Esimene „sisalik”, kes võeti inimkonna teenistusse, on tõenäoliselt kana. Kõige värskemad teadusuuringud näitavad, et metsiku kana kodustasid Kagu-Aasia riisikasvatajad 3500 aasta eest. (Researchers pinpoint date... - smithsonianmag.com) Seega pärinevad kodukana ja Kaali järv enam-vähem samast ajajärgust.

Kana peaks olema püha lind. Tema munas peitub väike valgurikas maailm, mis on toitnud miljoneid suid. Poleks kana, poleks muna, poleks pannkooke ega pulmatorte. Kui vene vapil oleks kahepealise kotka asemel peata kana, hingaks terve planeet palju rahulikumalt. Kuradile need kotkad, võtke endale üks väike saurus!

Loe ka seda:

Räägime aukudest!

Meelega ja meeleta

Veel üks bioastronoomiline mõtisklus mikrokosmosest

Traditsioonilise käsitluse kohaselt on inimesel viis meelt: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine. Neile lisandub too salapärane kuues – vaist, intuitsioon, aimus. Või kõhutunne. Tegelikult pole ka teadlased päris ühel nõul, kui palju meeli inimesel tegelikult on. Leidsin netist mitu teaduslehekülge, kus pakutakse koguarvuks 21. Meelte hulka võib lugeda muuhulgas valutunnetuse, ruumi-, surve-, tasakaalu- ja temperatuuritaju ning isegi janu- ja näljatunde.

Eesti keeles on „meel” aga üpris mitmetahuline sõna, mis viitab lisaks aistingutele ka mõistusele, mälule ja tujule. Inimesed heidavad ja avaldavad meelt. Mõni on väga kergemeelne, teine jälle lapsemeelne. Vahel ei tule mõni tähtis asi meelde. Tunneme heameelt kordaminekute üle. Aga üksmeelt ei leita kuidagi. Meeletus!

Kas meel saab toimida ilma keeleta? Ega vist. Need on nagu yin ja yang, päev ja öö, sool ja supp, paak ja kütus. Meel kuulub sisemaailma, see on midagi väga isiklikku. Keel ei saa aga funktsioneerida ainult mikrokosmoses, keel kannab tähendust ja väljendusviisi. Meel on aju, keel on nägu. Ühe kaudu peegeldatakse seda, mis toimub teises. Meelt avaldatakse keele abil. Kergemeelne on ka kergekeelne, lapsemeelne lapsekeelne. Head keelt pruugitakse hea meelega. Üksmeelele jõudes hakatakse kõnelema ka ühist keelt. Aga see, kes heidab meelt... Kas ta heidab keelt ka?

Pixabay

Mõte on meele ja keele sulam. Meele- ja keelelaadi kaudu avaneb mõttelaad. Ka loomad mõtlevad, ehkki nende keel pole sõnaline. Kehaga saab meelt väljendada sama edukalt, vahest isegi tõhusamalt kui sõnu tehes. Koopainimestel oli napp sõnavara, kuid nende mõtteilm polnud kindlasti ahtakene. See, mis meeles mõlkus, maaliti või uuristati kividele, kaljudele ja koopaseintele. Juba kiviaja inimesed lõid muusikat ja tantsisid. Sedasi loodi ühendus vaimudemaailmaga. Inimmõte, mis tõlgiti maagiliste rituaalide abil vaimudele arusaadavasse keelde, kandus läbi universumi ning jõudis lõpuks nendeni, kelle võimuses oli habrast lihtsurelikku aidata.

Šamaanikultuurides on veel alles ürgsed teadmised või pigem pudemed teadmistest, kuidas kirjeldamatute olenditega suhelda. Läänemaailmas vaimudesse enam kuigivõrd ei usuta. Ratsionaalsus varjutab müstika. Ometi ulatub aegade hämarusest meieni mingi veider – tegelikult loomulik – igatsus maagia järele. Mõni leiab maagiat esoteerikast, teine kunstist. Just kunst, see inimloomingu tipp, saab kidurat inimhinge toetada ja väetada, nii nagu seda tegid vaimud tollal, kui Kaali järv oli alles noor ja tuline.

Antiikaja olümpiamängud ja teatrietendused olid pühendatud kõrgema klassi vaimudele – jumalatele. Inimeste mängud olid neile meelepärased. Mänguline, kuid ometi surmtõsine tegevus liitis mikro- ja makrokosmose, siinse ja sealse ilmaruumi. Mängud kestavad, ehkki usku enam pole. Meel on tuhmunud, keel püsib. Maagiline kunstikeel... Kauaks?

Jelena Skulskaja kirjutas 2016. aastal: „Aga ikkagi tundub mulle, et viirus, mis kutsub esile vastumeelsust kunsti ja kirjanduse suhtes, tungib visalt edasi hinge, halvab meie laste elu, väärastab meie kõnet, mõjutab meie suhtlemisviisi: õhk on tulvil mingit mürgist antikultuuri kiirgust, aga veel kestab siiski viiruse peiteperiood...” Prohvet on rääkinud. Vastumeelsus, vastukeelsus. Õhus on palju viirust ja kiirust, aga vähe siirust. Tervise-, keskkonna-, energia- ja kurat-teab-mis kriiside kõrval laastab hinge kõige rängemalt ja salakavalamalt vaimsuse kriis. Inimesed pööravad üksteise järel selja sellele, mis neile kosutust, jõudu ja rõõmu tooks.

Ikka jääb totter küsimus: „miks?” Miks me elame, miks kannatame, miks kurvastame ja tülitseme ja kõigest hoolimata ometi elu, seda närust elu, lastele edasi anname? Need küsimused on nii hirmsad, et targem oleks nende eest põgeneda, jätta sinnapaika, unustada. Aga ei tohi! Iga küsimus, mis algab sõnaga "miks?" avab uusi uksi – mõistmaks maailma, inimest, iseennast. Kahe suure tundmatu – elu ja surma – peale mõeldes kasvab ka inimene ise suuremaks. Meel tuleb panna keelde.

Jäta meelde!

Tulevik on tumeroheline

Kuidas pääseda süsinikuahelatest ja vastikust plastikust?

1869. aastal leidis aset mitu teedrajavat sündmust. 30. juunil algas Tartus esimene üldlaulupidu. Novembris avati Suessi kanal, mis lühendas mereteed Euroopast Indiasse ja Kagu-Aasiasse tuhandete kilomeetrite võrra. Dmitri Mendelejev esitles esmakordselt keemiliste elementide perioodilisustabelit. Samal aastal patenteeriti ka tselluloid, kõikide plastide ema.

Ehkki 19. sajandil, suurtööstuste rajamise laineharjal, ei saanud keskkonnakaitsest juttugi olla, peeti plasti leiutamist suureks läbimurdeks, mis säästab loodusressursse. Arvati, et kunstmaterjalide kasutuselevõtt vähendab vajadust puidu, metallide, looduslike tekstiilide ja loomsete materjalide (nahk, sarv, elevandiluu) järele. Osalt oli see tõesti nii. Tselluloidist hakati tootma ehteid, nööpe, pandlaid, kamme, nukke, lusikaid, pildiraame, muusikariistu, tennisepalle, kraesid, kätiseid ja isegi kleite. Kiirelt arenev fotograafia leidis endale samuti tselluloidi näol pikaaegse liitlase: asuti valmistama filmilinti.

Paljud senised luksuskaubad muutusid keskklassile kättesaadavaks, sest tselluloidi oli lihtne ja odav toota. Andmaks uuele materjalile aristokraatlikku sära, nimetati tselluloidi mõnel pool prantsuse vandliks. Paraku oli sünteetilisel elevandiluul üks suur puudus: see oli äärmiselt tuleohtlik. Piisas vaid hoolimatul härral piibu jaoks tikku tõmmata – ja kaunis tselluloidkleidis daam tema kõrval lahvatas üleni leekidesse. Kuum kaup tõepoolest!

Üksteise järel töötati välja ning võeti kasutusse järjest uusi tööstuslikult valmistatud materjale, mida võib üheskoos plastiks nimetada. Aga surve loodusele ei vähenenud. Vastupidi! Moodne inimene on jõudnud arusaamale: plastik on vastik. Ookeanides hulpivad hiiglaslikud plastisaared pole ulme, vaid tõelisus. Ja inimkond vajab kohe praegu ulmelisi leiutisi, et pääseda süsinikuahelatest.

Pixabay

Rohepööre näib vältimatu, kuid see ei saa olema kellegi jaoks valutu. Üksikud entusiastid ei kaalu üles skeptilist enamust, kes tahavad endistviisi mõnusalt elada. Plast ja süsinik teevad ju elu nii mugavaks! Plastkõrsi enam osta ei saa – hästi. Diisli- ja bensiiniautod vahetatakse järk-järgult elektriautode vastu – elame üle. Aga kui elektri hind kerkima hakkab ja ühes sellega kõikide kaupade ja teenuste hinnad, on oodata aina valjemat nurinat.

Elekter saab senisest veelgi olulisemaks energiaallikaks ning kui seda hakatakse tootma aina rohelisemal viisil, on elukalliduse tõus paratamatu. Vaesed kannatavad, nagu alati. Roheenergeetika ei nõua nii palju tööjõudu kui fossiilsetel kütustel või tuumareaktsioonidel põhinev energiatootmine. Seega on ka paljud töökohad ohus. Lisaks tugevneb surve metsatööstusele, mis annab samuti tööd ja leiba paljudele inimestele. Need trendid on vesi räuskavate populistide veskile.

Miks Trumpi-sugused lõugavad poliitikud pisendavad kliimamuutuste ohtu ja kaitsevad fossiilkütustel põhinevat tööstust? Nende taga on terve armaada inimesi, kes ei soovi muutusi. Nad töötavad sageli "ebarohelistel" aladel, söövad, käituvad ja mõtlevad "ebaroheliselt". Need inimesed on kinni minevikus. Rohepööre tähendab nende jaoks eksistentsiaalset katastroofi. Trumpistlikud poliitikud näevad siin võimalust kasu lõigata. "Roheline" on saamas uueks "punaseks". Roheaktivistid on radikaalid. Kõik peab vanaviisi edasi kestma, nii on hea ja õige. Ehk siis: reostamine ja lagastamine peab jätkuma.

Mida see rohelisem maailm endast üldse kujutab? Järjest vähemaks jääb maamunal inimesi, kel on ligipääs puhtale joogiveele. Isegi puhas toit pole kõigile kindlustatud. Meie siin Eestis võime ju mahepõlde rajada, kuid kogu maailma rahvast ei ole võimalik mahemeetoditega ära toita. Kliima soojeneb, maad kõrbestuvad. Näljased inimesed lähevad liikvele, üks rändekriis ajab teist taga. Pagulaskond suureneb. Vaata nii või naa, tulevik on tume(roheline).

Kuidas elada korraga mahedalt ja lahedalt? Enne II maailmasõda elas ligi 70% eestlastest maal. Suurem jagu toidust ja tarbeesemetest toodeti ise. Kuid vaarisade õndsasse maailma enam tagasi pöörduda ei saa, sest praegu on protsendid vastupidised: ligi 70% Eesti elanikest on linlased. Kortermaja rõdul on pisut keeruline lehma pidada ja kartulivagusid künda. Lisaks taludele tegutsesid maal väikesed tööstusettevõtted. Pea igas suuremas külas oli oma meierei või saeveski. Moodsate mõõdupuude järgi pole aga isegi meiereid ega saeveskid kuigi rohelised.

Ka rohelist tööstust ei saa kokku mätsida õhust ja põhust. Rohetehnoloogiad vajavad samuti erinevaid haruldasi metalle, mis on paraku ... noh, haruldased. Võtkem või lihtlabane päikesepaneel, mis sisaldab mitmesuguseid maapõuest raskesti kättesaadavaid komponente, nagu indium ja gallium. Või liitiumakud. Ei ole kuulnud, et keegi suudaks liitiumit puu otsas kasvatada. Väljakutseid on palju, kuid ühtlasi tähendab see, et kätte on jõudnud suurepärane aeg hullude leiutajate ja hullude ideede jaoks.

Roheline elulaad eeldab kasinust. Vähem toota ja tarbida – õilis lipukiri! Ometi põhineb ju kogu meie majandussüsteem just tootmisel-tarbimisel. Või ahnusel, kui soovite. Paljud inimesed armastavad asju, lihtsalt kõikvõimalikke asju, ja muidugi peab neid olema palju-palju, et elust rõõmu tunda. Rohepöördest kujuneb täielik kaos, kui sellega koos ei toimu vaimset pööret. Kui paljud meist on selleks valmis?

Samal teemal:

Maaemal on kopsupõletik

Terrorism päästab elusid

Kes ei ohverda midagi, raiskab palju

Me elame imelisel ajal. Inimhing on väärt rohkem kui kunagi varem. Pandeemia tõttu on sisuliselt kogu maailm suletud ainult selleks, et päästa elusid. Isegi turumajanduslikul masinavärgil võeti tuure kõvasti maha, tervis sai üleöö tähtsamaks kui majanduskasv. Võimukandjad avastasid järsku, et elu pühadus kaalub üles kõikvõimalikud kriisid, mis ühiskonna sulgemisega vältimatult kaasnevad. Fantastiline!

Aga inimesed on kurnatud, pahurad ja närvilised. Segadus maailmas peegeldub kaosena hinges. Piirangud näivad paljudele ebaõiglaselt karmid või suisa mõttetud. Ometi on juba antiikajast peale olnud karantiin ja liikumispiirangud kõige tõhusamaks vahendiks nakkuste vastu võitlemisel. 18. sajandi lõpus lisandus veel üks abinõu – vaktsiin. (Tõsi, esialgu korraldati kaitsepookimisi vaid rõugete tõrjumiseks.)

Eestimaalastel pole aga üldse põhjust kõva häälega nuriseda, sest Eestis pole pandeemia vältel kordagi kehtestatud liikumispiiranguid. Mis toimub mujal Euroopas? Poes võib käia vaid riikliku loa alusel. Mõni juhtub korraks pargipingile hinge tõmbama – ja kui politsei seda näeb, järgneb kohe kopsakas trahv. Rahvakogunemisi aetakse laiali sõjaväe ja veekahuritega. Isegi Brüsselis, Euroopa südames. Paistab tõesti, nagu katsetaks demokraatlikud riigid vahelduseks diktatuuri laskemoona. Aga ikka elu ja tervise nimel!

Pixabay

Mugavused ajavad kiirelt lolliks. Kes kõiksuguste mõnude ja hüvedega harjub, ei loobu neist enam vabatahtlikult. Heaolu on paraku haruldane nähtus. Kui tervis on korras, sissetulek paras ja meeleolu viimase peal, siis see on täiesti ebanormaalne! Elu toob kaasa kannatusi. Õnneks on kannatuste hulk aegade jooksul tänu teaduse ja ühiskonna arengule tublisti vähenenud. Veel sada aastat tagasi surdi massiliselt tiisikusse ja tüüfusesse, jõhker tamp vabrikus, raudteel ja põllul murdis sõna otseses mõttes konte. Paljud elasid äärmises viletsuses, pidevat nälga kannatades. Ei mingeid toimetuleku-, puude- ega lapsetoetusi. Aga inimene tahab ju ikka rohkem, kõigest heast on alati puudus. Ja kui veel natuke vabadust vähemaks võetakse...

Suures segaduses kiputakse oma hädasid üle dramatiseerima. Räägitakse sõjast viirusega, koroona olevat meie aja katk. No mis sõda meil õieti käib? Magusa mee ja sularasva peal elanud inimesed pole õiget sõda näinudki. Samuti pole koroonapandeemia kuidagi võrreldav keskaegsete katkupuhangutega, mis viisid mõnel pool tihedalt asustatud linnades ja külades hauda sageli üle poole elanikkonnast. Ja kus on see kurikuulus politseiriik? Eks muidugi - kui teatrid on kinni, tehakse draamat kodus ja tänaval.

Riik püüab rangete piirangutega päästa kodanikke, aga mõned kodanikud arvavad, et piirangud on kehtestatud hoopis nende ahistamiseks. Selline mõtteviis näitab, kui laialdaselt vohab meil egoism – hullemini kui koroona. "Ma ei saa maskiga hingata", "Ma tahan teistega lähedalt suhelda", "Ma tahan pidutseda ja reisida" – väike valik põhjendusi, miks piirangud on paljudele vastukarva. Mina, mina, mina... Aga kus on meie?

Jah, maskide kandmine on veidi ebamugav, distantsi hoidmine tüütu ja kodus passimine üksluine. Aga ainult endale mõeldes ei saa täisväärtuslikku elu elada. Tuleb mõelda ka teistele, seada kellegi teise vajadused kõrgemale enda omadest. Ühiskond ei koosne egoistidest. Tugev ühiskond püsib koos tänu solidaarsusele. Üheskoos kannatada on päris talutav.

Hirmus on lugeda piiranguid kritiseerivaid kirjutisi, mille tuuma võib kokku võtta sõnadega: las vanad surevad, peaasi et noored saaksid lõbutseda! Ka rauga elu on püha.

Aeg-ajalt tuleb üht-teist ohverdada, sest hea eesmärgi nimel tehtud ohverdus pole kunagi kaotus. Kes mõnda aega paastub, oskab hinnata toidu väärtust. Kes loobub lühikeseks ajast mõnest mugavusest, tunneb sellest hiljem palju suuremat rõõmu. Vahel tuleb lausa raskusi otsida, et iseennast tundma õppida, karastada vaimu ja meelt.

Koroonapiiranguid võib ju tajuda riiklikult organiseeritud terrorismina, mille tegelik eesmärk on röövida kodanikelt vabadus, ent samavõrd on tegemist altruismi tuleprooviga. Kas suudame oma isekusest üle saada? Kas raatsime loovutada killukese oma priiusest, et päästa kellegi elu?

Vabadus on tõesti kallis ja kergesti purunev vara, kuid inimene, kes kardab pidevalt seda kaotada, ei saagi vabana elada.

Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju

Ka positiivsel mõtlemisel võib olla hukatuslik mõju

Kõik on halvasti ja aina hullemaks läheb. Selline mõtteviis kuulub optimistile, sest pessimist usub, et põhi ongi juba käes ja enam hullemaks minna ei saa. Tervemõistuslik optimist loodab parimat ja valmistub seejuures ka halvimaks. Pessimist kardab alatasa halvimat, kuid on valmis parimaks.

„Tuleb mõelda positiivselt!” laulavad ime- ja tavatohtrid ühel häälel. „Tõbi kargab kallale siis, kui inimene on stressis. Suurem osa haigusi tekib vale mõtlemise tagajärjel.” Aga pessimist vaidleb ikka vastu: „Kuidas ma saan positiivselt mõelda, kui kõik – absoluutselt kõik – on halvasti?!” Nõiaring missugune.

Põhjalikult on uuritud inimesi, kes elanud vähemalt 100-aastaseks. Mis neil ühist on? Esiteks võib juba palja silmaga näha: nende seas pole ühtegi ülekaalulist. Kui ihule lisandub liigset rasva, tiksub ühtlasi vähemaks eluaastaid. Kiikame ka loomariiki: rasvunud kanad ei mune ja paksud kassid ei püüa hiiri. Kusjuures, rasvumine on vaid koduloomade tõbi. Metsloomad püsivad alati vormis, nende kõõlused on sitked ja lihased trimmis. Kui ka inimesed elaksid rohkem metslooma kombel ning vinnaksid end mugavuste ja luksuse solgitünnist välja, oleks neilgi lootust.

Veel üheks 100-aastasi ühendavaks lüliks on alkoholist ja suitsetamisest hoidumine. Mõõdukas tipsutamine ei paista eluiga vähendavat, kuid tõrvapulkade tossutamine teeb seda igal juhul. Samas olevat pikaealiste rekordinaine, 122-aastaseks elanud prantslanna Jeanne Calment olnud kirglik suitsetaja. Erand kinnitab reeglit? Mis puudutab aga toitumist, siis siin lähevad eeldused ja faktid oma teed.

Ülivanakeste toidulaud kipub olema väga erinev. Enamik neist on lihasööjad, vanu taimetoitlasi kohtab harva. (Samas tuleb arvestada, et veganlus pole kunagi olnud massiline ja praeguste saja-aastaste võimalused lapsest saati taimetoitu tarbida on olnud väga piiratud. Eks aastakümnete pärast selgub, kas tänased taimetoitlased elavad kokkuvõttes kauem või mitte.) Mõni uuring näitab, et pikaealisuse tagavad piisav kogus D-vitamiini ja Omega3 rasvhapped, mida võib leida näiteks mereandides. Mine võta kinni, ehk on ka jaapanlaste pika ea saladus selles, et nad rohkelt kala, vähilisi ja limuskeid vitsutavad?

Aga tagasi positiivse mõtlemise juurde. Jah, see on midagi, mis samuti kõiki saja-aastaseid ühendab. Rõõmus meel ja lahke süda toovad rohkelt eluaastaid. Miskipärast tahetakse ka need ilusad omadused keemilisteks ühenditeks moondada ning serotoniini või dopamiini sildiga purki pista. Kas rõõmu saab apteegis müüa ja lahkust veega alla neelata? Kas muretsemise vastu saab vaktsineerida? Ei, ei, ei.

Oleme harjunud kõike tarbima, sealhulgas rõõmu. Igale emotsioonile on hinnasilt ja säilivustähtaeg külge kleebitud. Aga rõõmu ei saa manustada, süstida ega mingil muul viisil väliskeskkonnast kinni püüda ja omandada. Rõõm peab tärkama inimese enda sees. Loomulikult, orgaaniliselt ja aastaringselt nagu haljas taim. Ja ikka sigineb pähe kiuslik küsimus: „Millises aianduspoes neid rõõmutaime seemneid müüakse...?”

Ka mure tärkab inimeses endas, ehkki mugavam on kõigis hädades süüdistada halba ilma, halba valitsust, halba töökohta ja halbu pereliikmeid. Aga kui ümbrust muuta ei saa, kas pelgalt suhtumise muutus toob kasu, meelerahu ja õndsust? Positiivne mõtteviis ei päästa kedagi, kui öösel prõmmivad ukse taga võõrad mehed ja vaksalis ootavad vagunid sõitu Siberisse. Saatus jääb inimese käeulatusest välja.

Pessimistid on skeptilisemad kui optimistid. Nad kaaluvad samme hoolega, säilitavad igas olukorras ettevaatlikkuse ega tõtta riskima. Optimist mõtleb julgemalt, püüdleb kaugemale – ja mis seal salata – ka jõuab kaugemale. Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju. Mõlemat läheb tarvis.

Optimismi ja lihtsameelsuse vahe on paraku õhkõrn. Paljud optimistid on ühtlasi suured naiivikud, kes näevad elu põhjendamatult helgetes toonides. Kas optimism pole lõppude lõpuks vaid enesepettus? Liigne positiivne mõtlemine võib olla lausa ohtlik, eriti siis, kui see põimub hiiglasliku ego ja eneseimetlusega.

Kes on maailma suurim optimist? Donald Trump! Vaadake ja kuulake, kuidas ta räägib: temal ja Ameerikal on kõik kogu aeg hästi, majandus õitseb, armee on võimas, vaenlased võidetakse, maa peal valitseb rahu ja õiglus. Mitte keegi pole mitte kunagi teinud mitte midagi nii targalt ja oskuslikult, kui tema, president Trump. Ka koroonaviirus ei murdnud teda, Trumpi sõnutsi oli see talle lausa jumala kingitus, nüüd on ta tervem ja tugevam kui iial varem. Excellent! Aga miljonid inimesed Ameerikas ja mujalpool ei jaga tema titeroosale positiivsusele rajatud seisukohti. Ühe valitseja pime nartsissistlik heameel toob paljudele rohkelt pahameelt.

Kui positiivne mõtteviis on rohi kurvastuse vastu, siis tuleb seda pruukida väga ettevaatlikult, sest liigses koguses mõjub rohi mürgina. Mõõdutundetu rõõm on sama hukatuslik nagu ohjeldamatu mure. Tõusud ja mõõnad rulluvad elurannal, ööd ja päevad vahelduvad kindla rütmiga. Ent kui rõõm ja mure satuvad poksiringi, ei tasu rõõmu peale kopsakaid panuseid panna – ta saab mure käest alati pähe. Mure on tugevam, sest ta toitub inimloomuse lõppematutest kahtlustest.

Muretsemine tapab. Ka südamehaigused algavad kahe kõrva vahelt. Jah, maailm on ebakindel – juba aegade algusest saati. Üksinda ei saa maailma muuta. Iseennast ei saa ka muuta. Iseloom on saatus, mille eest ei põgene. Ja ometi: kes suudab ületada iseenda, seljatab saatuse. Näiteid imelistest metamorfoosidest jagub küllaga, ehkki iga röövik ei moondu liblikaks. Mure sunnib ikka põrmus vingerdama.

Kuidas uskuda parimat, kui kõik hävib nagunii? Miski ei püsi, miski ei jää alles. Kannatused ja surm kuuluvad elu juurde. Pole valgust ilma varjuta. Elada ainult valguses, märkamata varje – on see üldse võimalik? Sööme tervislikult, liigume palju värskes õhus, maandame pingeid toredate hobide, kultuuri, spordi või saunaga. Sedaviisi elame rõõmsalt saja-aastaseks! Kõlab lihtsa retseptina. Aga kurja ilma ega kurja saatust inimene oma lihtsate nippidega üle ei kavalda. Nii jääbki õigus pessimistidele.

Kuulatakse silmadega, vaadatakse sõrmedega

Moodsa inimese meeled on krussi läinud

Vaikus on sõnade mört. Kui liiga palju sõnu üksteise otsa laduda, langeb ka kõige targem jutt koost, tulemuseks on mõttevaremed ehk tühi loba. Lapsi õpetatakse juba maast madalast end väljendama, vaidlema ja väitlema. Aga kes õpetaks lapsi vaikima? Maailm vajab vaikust, rahu ja mõtet. Olge ometi vait!

Paistab, et inimese meeltega on midagi korrast ära. Need on lootusetult sassi ja krussi läinud. Mis toimub suurematel kontsertidel, pidulikel aktustel, vabaõhuetendustel? Publik ei vaata läbi silmade, vaid hoopis läbi telefonide. Pildistamis- ja filmimisihalus on võtnud maania mõõtmed. Mis paneb inimesi kõike toimuvat salvestama? Kas omaenese ajusse ei kõlba enam infot talletada? Või on asi selles, et tahetakse ühismeedia kaudu isiklikke kogemusi ilmtingimata kogu maailmaga jagada? Vaata – ma käisin kontserdil, olin teatris, reisil, restoranis, ämma sünnipäeval, Kadrioru pargis, Munamäe tipus, Kakerdaja rabas, Pariisis, New Yorgis, Marsil ja Saturnil... olin kohal, olin olemas...!

Meenub lugu Potsdami konverentsilt aastast 1945. Churchill imestas väga, kui Stalin kogus pärast õhtusööki oma menüüle kohalolnud kuulsuste autogramme. Misjaoks? Psühholoogid ütlevad tagantjärele: verisel diktaatoril oli alaväärsuskompleks. Ta tahtis, et teda märgataks, temaga arvestataks, ta tahtis meeleheitlikult olla osa ajaloost. Churchilli ja teiste suurte riigitegelaste autogrammid olid talle nagu kinnituseks, et ka tema on nende vääriline. Vana reo võis küll kodus miljoneid inimesi tappa, kuid võõrsil tahtis ta – lühikest kasvu, vähese haridusega ja keeleoskuseta reumahaige taat – sõbralikke õlalepatsutusi.

Inimene ei usalda enam oma meeli. Ja õige ka – Instagram on täis Photoshopis tuunitud pilte, üks võltsim kui teine. Aga kui mõnus on olla võlts! Teha natuke silmamoondust, olla ilusam, rikkam ja õnnelikum – ühismeedia platvormid pakuvad selleks võimaluse. Kes tahab siis näidata oma pahupoolt? Letti lüüakse ikka see, mis parim. Ja kui virtuaalmaailm aitab inimlikke vigu parandada ja varjata, siis ei saa seda ju kellelegi ette heita.

Pixabay

Kord toimus üks Ivo Linna kontsert. Kohal olid ka mõned noored, kes pidasid end täitsa viisakalt üleval. Kui pärast kontserti nende käest küsiti, kuidas meeldis, oli vastus lühike: „Igav. Ta ei teinud laval midagi. Ainult laulis!”

Jah. 21. sajandi inimene kuulab muusikat silmadega. Ei piisa enam sellest, kui laulja laulab. Ta peab ka midagi näitama. See on põhjus, miks Eesti Laulul ja Eurovisioonil pannakse nii palju rõhku visuaalsele poolele. Reeglid nõuavad, et koos lauluga tuleb konkursile esitada ka show-kontseptsioon. See on uus normaalsus.

Astume mõnda moodsasse muuseumi. Ei ole seal enam nööriga ümber piiratud vokke ega klaasi alla peidetud hõbesõlgi. Vaatamise asemel kutsutakse külastajaid katsuma. Igal nurgal vilguvad puutetundlikud ekraanid, kirjalike infotahvlite asemel kohtab üha enam kõrvaklappe, kust soovi korral vajalikku teavet mitmes keeles ette vuristatakse. Ka muuseumid on muutunud meelelahutuskeskusteks. Kunded on õnnelikud. Peale on kasvanud Pöial-Liiside põlvkond, kelle silmad, süda ja mõistus asetsevad sõrmede otsas. Laske vaid käperdada!

Nutitelefonist on saanud uus meeleorgan. See saadab inimest kõikjal – autoroolis, söögilauas, saunalaval, voodis ja peldikus. Aga missuguse meele toimimise eest telefon õigupoolest vastutab? Kuues meel see igatahes ei ole. Või siiski? Vaatan ähmi ja hämmastusega, kuidas teismeline või suisa laps läheb üle tiheda liiklusega sõidutee, endal silmad-sõrmed telefonis. Paljas sebra, ei foore ega midagi. Ja laps jõuab õnnelikult teisele poole, ei saa ainsatki kriimu! Mine tea, ehk aitab telefon tõesti kuuendat meelt ärkvel hoida...

Lapik maa ja ümärik tõtõ

Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä.

Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Pixabay

Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ.

Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta "päävoolulõ". Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi!

Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä rehekuu 24. pääväl Uman Lehen

Kilekott, langenud superstaar

Kaheksakümnendatel tõi Jüri Järvet Draamateatri lavale Neil Simoni menunäidendi "Päikesepoisid" (The Sunshine Boys), kus Järvet mängis ka üht peaosalist, pahurat vana koomikut. Ühes stseenis ilmub Järveti vennapoega kehastav Jüri Krjukov publiku ette, kaasas värvilise pildiga kilekott. See polnud juhuslik rekvisiit. Näitemängu tegevus toimus ju Ameerikas, nõukogude inimesele kättesaamatus kapitalistlikus paradiisis.

Giphy

Ilus kirju kilekott oli jõukuse ja külluse võrdkuju, mille omamine oli raudse eesriide taga vaat et auasi. Tavainimene käis sisseoste tegemas kõigest ilmetu poevõrguga. Need Eesti NSV kodakondsed, kes Vana Tallinna ja värvilise kilekotiga Moskvasse sõitsid, olid seal tehtud mehed, saadikud kuldsest läänest.

Mäletan minagi oma lapsepõlvest, pöörase kauboikapitalismi aegadest, kui uhkelt särasid toonased ostukotid. Kujutised kottide peal on hakanud küll mälus tuhmuma, kuid üht moosinägu mäletan selgesti. Nimelt ilmus paarkümmend aastat tagasi Koit Toome sooloplaat ja sellega kaasnenud fänninänni seas oli ka tema näopildiga kilekott. Nii mõnedki tüdrukud patseerisid tänavail, Koti Toome näpus. Oh aegu, oh kotte!

Kilekott oli ligi pool sajandit otsekui progressi sümbol. Kerge, sageli läbipaistev, kuid suhteliselt vastupidav. Ei kõdune ega mädane. Täiuslik leiutis! Ehkki kile alusmaterjali polüetüleeni õnnestus briti keemikutel Reginald Gibsonil ja Eric Fawcettil valmistada juba 1933. aastal, läks kilekottide tootmine suure hooga lahti alles kuuekümnendail. Kilest ostukoti patenteerimise au langeb Rootsi inseneri Sten Gustaf Thulini õlule.

Nüüdseks on kilest superstaari maine tõsiselt langenud. Ei julge enam, kilekott käes, avalikult ringi käiagi. Täitsa häbi hakkab. "Kotimees" on saanud uue ja hirmsama tähenduse.

Kilekott on õige kiiresti kerkinud keskkonnavaenlaste esinumbriks. Allaneelatud kile tõttu lämbunud linnud ja vaala sisikonnast leitud plastihunnik pole põrmugi naljakad meemid. Kile hulk ja vastupidavus on inimkonna nuhtlus. Kui esimese kilekoti oleksid valmistanud viikingid, oleks see alles praeguseks enam-vähem mullaks muutunud. Paistab, et need pole mitte superintelligentsed robotid, kes inimkonna hävitavad, vaid hoopis tavalised, väikesed, tihti märkamatud ja ometi surmavalt salakavalad kilekottijad.

Teadlased ei mõista kilet ja sellest valmistatud tooteid siiski täielikult hukka. Uuringutest selgub, et kilekoti ökoloogiline jalajälg on koguni väiksem kui riidekotil, sest selle valmistamine on lihtsam ja odavam. Kilesse pakendatud kurgid ja teised köögiviljad hoopis säästavad keskkonda, sest kiles säilib kaup paremini ega lähe raisku. Samuti ei saa kiletatud viljad transportides nii palju kahjustada kui lahtine kaup.

Toornafta baasil valmistatud kilekottidel pole sellegipoolest tulevikku. Juba on areenile ilmunud uued võimalikud staarihakatised: maisi-, kookose- ja riisikiust kotid. Vana hea paber, papüüruse lapselaps, teeb võimsa comeback'i. Riidekotid rokivad. Plaat, mis masinas keerleb, kõlab aga ikka samamoodi. Me vajame kotte, sest me tarbime, tarbime, tarbime.

Järelehüüe väljasurevale keelele

Rahvuse, riigi ja ühiskonna arengut suunavad peamiselt kaks seltskonda: idealistid ja pragmaatikud. Ühed küsivad endalt otsuseid langetades: "Kuidas on õigem?", teised seevastu: "Kuidas on kasulikum?" Õige ja kasulik teguviis langevad õnnetuseks harva kokku. Näiteks Krimmi tunnustamine Venemaa osana oleks ideaalide seisukohast vale, ent pragmaatiliselt võttes kasulik. Lubada riiki tuhandeid sõjapõgenikke - idealisti jaoks oleks see samm õige, üllas ja inimlik, pragmaatiku jaoks aga kahjulik, kulukas ja ettevaatamatu.

Mis saab aga siis, kui asetada samale kaalule eesti keel?

Pragmaatikute meelest ei ole väikesel rahvuskeelel kuigi suurt tähtust. Seda seisukohta esindab teiste seas arvutiteadlane ja Tartu Ülikooli õppejõud Margus Niitsoo, kes kõneles ERR-ile antud intervjuus järgmist: 

"Ma ei usu rahvusriigi kontseptsiooni. Minu jaoks ei ole eestikeelne haridus või eesti teaduskeel omaette väärtus, mida peaks a priori kaitsma. Minu jaoks on oluline inimkonna kui terviku hüve. Praegu ma ei näe, kuidas Eesti killustamine ja oma keele ajamine kuidagi seda tervikut edasi aitab. Pigem hoiab see inimesi laia maailma tagasi kommunikeerimast seda, mida nad teinud on, sest nad peavad kõike õppima kahes erinevas keeles. Kõige pealt eesti keeles ja siis hiljem kõike uuesti õppima inglise keeles. See on minu arvates plokk ja mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem."

Niitsoo ja tema mõttekaaslaste jaoks on eesti keel sobilik ehk ainult "omade matside" ringis lobisemiseks, kuid teaduserajal lösutab eesti keel risti jalus nagu vanamoeline, kopitushõnguline ja läägest rahvusromantika virtsast läbiimbunud pastlapaar, millega moodsal inimesel (ennekõike teadlasel) pole midagi mõistlikku peale hakata.

Iseenesest ei saa teadlaskonnale ette heita seda, et nad eelistavad akadeemilise keelena inglise keelt. Kes soovib teha tõsiseltvõetavat teadusalast karjääri, ei saa üksnes pisikeses külakeeles artikleid vorpida. Tipptasemel teadus nõuab rahvusvahelist koostööd ja ühiseks keeleks - nagu paljudel muudel aladel - on siin inglise keel. Teadlased - eriti need, kes tegutsevad reaal- ja loodusteadustes - ei ole ega saagi olla pelgalt ühe rahvuse teenistuses. Teadlane on loomuldasa kosmopoliit, tema rahvuseks on inimkond. (Samalaadne suhtumine ilmneb ka Niitsoo tsitaadist.)

Keskajal tehti teadust üksnes ladina keeles. Alles valgustusajastul, 18. sajandi lõpul hakati olulisi teadustöid kirjutama ka rahvuskeeltes. Saksa keel omandas 19. sajandi vältel vägagi soliidse teaduskeele maine, vähemal määral kehtib see vene ja prantsuse keele kohta. 1919. aastal pandi ka Tartu Ülikoolis alus eestikeelse kõrghariduse andmisele. Rahvuskeelse teaduse ajajärk on aga lõpule jõudmas. See pole enam pragmaatiline, vaid reaalne väide.

Pärast Teist maailmasõda tõusis teaduses jõuliselt esile inglise keel. Seetõttu seisavad ka Tartu vabrikandid raske dilemma ees - kas toota peamiselt siseturule või kogu maailmale? Mõistagi ei tohiks vabrik piirata oma toodangu levimist, suunates seda üksnes kohaliku turu tarbeks. Aga kui ülikool polegi vabrik, vaid pigem nagu klooster? Kui ülikool seaks maise tulu asemel esikohale taevaliku ideaali, kas ta kaotab siis oma tõsiseltvõetavuse, mandub ja hääbub?

*

Inglise keel ründab eesti keelt vähemalt kahest suunast. Löögi all on esiteks omakeelne teadus, akadeemiline haridus ja ühes nendega kogu vaimuelu. Võib juhtuda, et saja aasta pärast peetakse intellektuaalseid arutelusid vaid inglise keeles, sest eesti keeles pole lihtsalt piisavalt sõnu, mille toel oma mõttekäike edasi anda. Teisest otsast teeb laastamistööd ingliskeelne massimeedia. "Laastamistöö" pole siinkohal dramaatiline liialdus. Kui inglise keel on juba tunginud eesti noorte ajudesse, siis pole põhjust imestada, miks nende emakeeleoskus paistab nõnda kehvake.

Tammsaare muuseumi juht Maarja Vaino osutab: "Mind on viimasel ajal – kuigi see viimane aeg on tegelikult juba õige pikk – vaevanud ja häirinud arusaamine, et eestlaste (eriti noorte eestlaste) emakeeleoskus on „üpris puudulik“. See vaatab vastu nii e-kirjadest kui ka suulisest kõnest, pikematest artiklitest rääkimata – lonkavad nii grammatika ja interpunktsioon kui ka sõnavara ning süntaks. Vahel näib, et õigesti kirjutada isegi osataks, aga ei viitsita. Et küsimus ei olegi niivõrd teadmiste puudumises, vaid rohkem ükskõiksuses nende teadmiste suhtes."

Haaran kohe sõnasabast kinni: kui eestlased ei vaevu oma keelt austama - täpsemalt öeldes: ei viitsi seda hoida ja arendada -, siis polegi keele väljasuremiseks rohkem eeldusi vaja. Kui teadlaste jaoks on inglise keel selge, kasulik ja tõhus, siis noorsugu kasutab inglise keelt seetõttu, et see on eesti keelega võrreldes kõlavam, ägedam ja koguni lihtsam. Ka harjumuspärasem - suur osa teabest ja meelelahutusest, mida noored netist hangivad, on ju teadagi-mis-keeles. Muidugi ei saa emakeele suretamise pattu üksnes noorte kaela määrida, kuid noortes peegeldub teatavasti tulevik. Eesti keel on aga minevik.

ERR-i toimetaja Rain Kooli esitab oma arvamusloos rida retoorilisi küsimusi: "Aga mis siis, kui eesti ja soome keele taandumine kõmri või iiri keele tasemele on olnud lihtsalt protsessina nii aeglane, et meile on perspektiivi puudumise tõttu jäänud mulje, et seda ei juhtugi? Mis siis, kui meie keeli on aidanud säilitada meie suhteline isoleeritus laiast maailmast? Mis siis, kui nüüd, üleilmastumise ja interneti ajastul oleme me samas mõjuväljas, kust Wales ja Iirimaa juba sajandeid tagasi end leidsid?"

Kurb mõelda, et eesti keele kõnelejaid võib jätkuda veel vaid mõneks põlvkonnaks. Rahvastiku vähenemine üksnes kiirendab seda protsessi. Ent ometi on ju Eesti põhiseaduses kristalselt sätestatud riigi olemasolu mõte: tagada eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui meie keel taandub tulevikus väheste kõnelejate eraviisiliseks huviks, pole justkui põhjust ka Eesti Vabariiki alles hoida. 

Pragmaatilisest vaatevinklist ei olegi iseseisvat Eestit otstarbekas pidada, aga kuna meie põhiseadus on nii ülevoolavalt idealistlik, siis tuleb ka pragmaatikutel leppida sellega, et kõike ei saa rahanumbrites ja efektiivsuse protsentides mõõta.

Miks inimesed surevad?

Loll küsimus. Kõik, mis algab, peab ka lõppema. Raske oleks ette kujutada jooksu, millel on stardijoon, aga puudub finiš. Teatrietendus, mis kestab igavesti, muutub juba järgmisel päeval igavaks. Elu pole aga jooksuvõistlus ega teatrilavastus. Elu on midagi nii iseenesest mõistetavat ja samas ikkagi mõistatus.

ETV2-s näidatav doksari „Surm – lugusid elust“ püüab murendada tabusid, mis surmaga paratamatult kaasnevad. Moodsa inimese elu on ümbritsetud surmast – uudismeedia loendab hasartselt laipu, filmid ja arvutimängud teevad tapmisest ägeda meelelahutuse, samuti leidub kahtlase väärtusega äppe ja saite, mis lubavad välja arvutada igaühe täpse surmapäeva… Ja ometi – lähedase kaotus on endiselt ootamatu sündmus. Iseenda ja kallite inimeste surma peale ei tahaks mõeldagi.

„Surm – lugusid elust“ kätkeb juba pealkirjas neid kaht vastandlikku, ent ometi tihedalt seotud nähtust. Kui räägime surmast, räägime ka elust. Sari ise on humoorikas ja hoogne. Üllataval kombel aga ilma kindla fookuseta. Üksteise järel paisatakse vaataja ette erinevaid killukesi mitmete rahvaste usust ja kommetest, sekka teadlaste kommentaare ja portreekatkeid inimesist, kes on surmale väga lähedal seisnud, kuid endiselt meie seas ringi liiguvad. 

Kahekümne viies riigis üles võetud pildikillud seob ühte (fiktsionaalne?) norra perekond – keskealine mees ja tema väike tütar. Pereema on juba igavikuteele läinud ning võib-olla just see kurb asjaolu ajendab isa-tütart kogu maailmas ringi rändama, leidmaks tröösti ja todasamust tõde surma kohta. Ehk siis: mis on surm ja kuidas temaga leppida?
 

Näidatav norra pere ei leina, vaid lõbutseb. Nad satuvad kogemata Taivani lukshotelli, kuhu oodatakse külastajaid ainult tuhastatud kujul (jõukamaile on pakkuda isegi kullatud sviite!); satuvad pealt kaema lustakat koolnute mälestuseks peetavad pidu; kuulavad loengut keha ja hinge dualismist jne.
 

Vaatajate ette paisatakse ka seiku, mis mõjuvad kas kummaliselt või lausa võikalt. Näiteks piilutakse ühte USA uurimisinstituuti, kus ehtsatel inimlaipadel lastakse looduslikes tingimustes kõduneda, et uurida, kuidas keha lagunemisprotsess õieti toimib. (Muide, iga huviline võib oma maised säilmed teadusuuringuteks annetada. Selleks peab paraku surmani ootama.) Nõrganärvilistele ei soovitaks ka Himaalaja rahvaste kommet lahkunuid noaga tükeldada ja lindudele söögiks anda. Ametlik nimetus on sel toimingul küll ilus: taevamatus. No mis sa teed, kui kivine pind ei lase kedagi maha matta ning puuduvad ka puud, et tuhastamiseks vajalik tuli läita.
 

Surnukehadest lahtisaamine on muutumas kogu maailmas tõsiseks probleemiks. Üha enam inimesi sünnib – järelikult ka sureb. Saagu hingest, mis saab – keha jääb maa peale ja elavad vaadaku, mis siis sellega pihta hakata.
 

Tööstusrevolutsioon algatas Euroopas progressiusu kõrval ka teised mentaalsed protsessid. Ülerahvastatud linnades oli aina keerulisem läbi viia laibamatuseid, kõigele lisaks ei jätkunud maad, kuhu surnuid kogupikkuses susata. Nõnda tuli Euroopas (taas) moodi tuhastamine. Pikka aega paganlikuks peetud ja keskajal keelatud komme sai seega uue hoo sisse tänu praktilisele vajadusele. Ilmselt võib siit järeldada, et materiaalne baas määrab vaimse pealisrajatise, või kuidas? Kas see tähendab ka seda, et uskumused sünnivad pelgalt füüsilise maailma raamides, olles tuletatud ratsionaalsetest kaalutlustest?

Eestiski on krematsioon viimase paarikümne aastaga väga tavaliseks saanud (üks põhjus võib olla ka tuhastusmatuste suhteline odavus). Kas see ei näita samas, et midagi olulist ja koguni murrangulist on toimunud ka eestlaste vaimsuses? Jäägu too küsimus mõneks teiseks korraks.
 

„Surm – lugusid elust“ ei anna konkreetseid vastuseid. Pigem jäädakse teispoolsuse ja hinge mõistatust käsitledes materialistlikule seisukohale. Muuhulgas nenditakse, et enamikel inimestel, kel on olnud surmalähedasi kogemusi, pole silme ette sattunud kujutlust valgusest tunneli lõpus. Ehk on see vaid aju, mis mõningate inimestega vingerpussi mängib?

Kuid elu pikendamine ja surnuist üles tõusmine, millest inimkond aastatuhandete vältel on fantaseerinud, pole enam ammu mingi muinasjutt. Elundidoonorlus lisab eluaastaid paljudele. Südamemassaaži ja elektrišokiga tuuakse tagasi needki, kes on hakanud juba teispoolsuses inglitiibu kasvatama. Jah, teadus suudab teha imesid, kuid uskumused ei haihtu sellegipoolest. Aine ja energia seadus ei suuda lahendada inimhinge põnevat müsteeriumi. Ja võib-olla ongi nii parem.

„Surm – lugusid elust“ on läbinisti positiivne, optimistlik ja elujaatav. Natuke pealiskaudne ja kaootiline küll, kuid siiski teretulnud teledokk. Mis peamine – sarjast jääb kõlama lihtne tõdemus: surm on küll tõsine värk, aga elu pole vaja liiga tõsiselt võtta.