Bütsantsi keisri Justinianuse jalgealune õõtsus nagu soos, kui rahulolematus tema alamate seas aina kasvas. Mässukatsed lämmatati juba eos, kuid siiski leidus vägevas Konstantinoopoli linnas üks koht, mille üle keisril täit voli polnud. See oli suur hipodroom, kus korraldati rahva meelisüritusi – sõjavankrite võiduajamisi. Kahel põhilisel võistkonnal, kes jagunesid sinise ja rohelise värvi kilda, olid omad poolehoidjad ja sponsorid. Võistluste vaheaegu kasutati sageli poliitiliste avalduste tegemiseks.
532. aasta algul ühinesid konkureerivad võistkonnad viimaks keisri vastu ning nõudsid tema tagasiastumist – või tagandamist. Ülestõus oli puhkenud. Suurt kavalust rakendades õnnestus Justinianusel pool rahvast ära osta, vastuhakkajatega asus tegelema sõjavägi. Siniste ja roheliste „partei“ värvidele lisandus areenil kolmas, veripunane. Hipodroomil leidis oma otsa mitukümmend tuhat inimest. See peaaegu 1500 aastat tagasi toimunud juhtum illustreerib ilmekalt, kui tihedalt sport ja poliitika võivad põimuda. Lihtsast meelelahutuslikust vaatemängust saab äikselises õhkkonnas traagiline arveteklaarimine.
Sarnane olukord tekkis 1990. aasta kevadel õmblustest kärisevas Jugoslaavias, kui Belgradi Red Star kohtus Zagrebi Dinamoga. Marurahvuslikud serblaste fännid ründasid horvaate nugade ja tribüünilt lahtikistud istmetega. Esialgu õnnestus korravalvuritel vaenupooled eraldada, kuid peagi järgnes horvaatide vastulöök. Politseinike haardest läbi murdnud fännide vahel algas võigas kähmlus. Tulemus: üle 60 pealtvaataja sai vigastada. Dinamo kapten Zvonimir Boban tõusis aga rahvuskangelaseks... sest ta virutas ühele horvaate ahistanud politseinikule.
Omamoodi asju aetakse värviliste rõngaste all. Olümpiamängud pole pelgalt maailma suurimad, vaid ka kõige poliitilisemalt häälestatud spordipidustused, ehkki igat järku olümpiakomiteede presidendid väidavad järjekindlalt vastupidist. Kuidas saakski mõni üritus olla läbinisti apoliitiline, kui seal osalevad (peaaegu) kõik riigid üle kogu planeedi? Olümpiamängude elustamisest saati võistlevad suurriigid ülemvõimu nimel: kogutud medalite arv võrdub riigi tähtsusega maamunal. Esimestel olümpiatel võistlesid amatööratleedid, mistap ka näiteks ambitsioonikad Austria-Ungari ja Saksa keisrid jälgisid nende ponnistusi leige uudishimuga.
Ajapikku kasvas rahvaspordiüritus millekski enamaks, muuhulgas ka meelelahutuslikuks ja äriliseks hiigelprojektiks. Külma sõja lahingud USA ja Nõukogude Liidu vahel jätkusid olümpiastaadionidel, ujulates ja korvpallihallides. Nüüdseks on ühe punariigi vahetanud välja teine – Hiina. Kaks majandushiidu. Demokraatia vs. türannia. Lääs vs. Ida. Võitlus kestab. Veresaun Müncheni olümpial ja Londoni terrorihirm peegeldavad lakkamatut hea ja kurja võitlust ka väljaspool spordiplatse. Bütsantsis või Jugoslaavias toimunu kordusetendus pole ühelgi juhul välistatud. Võit – see on võim.
Väikestele jääb rohkem osalemis- kui võidurõõmu. Ent Eestimaaltki on saja aasta vältel võrsunud 21 olümpiavõitjat. Ka meie jaoks on olümpiamängud osa välispoliitikast. Me näitame, et oleme olemas ja et pisirahvaski võib teha vägevaid tegusid. Igaüks jahib ju aupaistet. Olümpia kui spordivõistluste kroon demonstreerib kestvat olelusvõitlust riikide, rahvaste ja ideede vahel. Citius, altius, fortius!
