Varjutamine teeb meistriks
Iga mees on oma saatuse sepik. Vabandust – ikka sepp! Ennevanasti ei liikunud ilma sepa nõu ja osavuseta ükski vanker, ei kerkinud ükski müür, ei käinud ükski kell. Jah, kellas- ja kullassepad on endiselt alles, pimedast nurgatagusest võib leida isegi mõne kingsepa, aga üldiselt on tänapäeval tõeliste seppadega kehvasti. Ainult sule- ja soss-seppi tekib muudkui juurde.
Sepp on puhas soome-ugri sõna, mis esineb seetõttu ka meie sugulaskeeltes: seppä (soome, vadja), siepa (liivi), čeahppi (saami). Sepa rööptähendus on muidugi „meister”. Aga meister – see on juba alamsaksakeelne sõna, mis jõudis eesti keelde keskajal. Meister/mester tähendab nii õpetatud meest kui ka isandat. Ladina magister on meistri otsene sugulane. Magistrikraadiga meister on seega topeltkõva sepp.
Ent sepal on teinegi, kulinaarne tähendus. Mõnel pool Eestis on sepaks nimetatud pärmi. Sellega on lahendatud ka sepiku ehk jämedast nisujahust valmistatud leiva päritolu küsimus. Võrumaal öeldakse pea iga pärmi sisaldava küpsetise kohta sepäline. (Sepp süü sepälist.)
 |
| Pixabay |
Rätsepa aluseks on rootsi skräddare (hääldatakse skreedare). Mis hea pärast õmblusmeistri nimetus rootslastelt laenati, jääb mõistatuseks. Saksa ja vene olid ju lähemal, vanarahvas oleks võinud teha nende põhjal oma mugandused: näiteks snaider või partnoi. Võeti aga vaene skräddare, mis laasiti ja lõhuti nii ära, et ei jäänud järele muud kui „rät” ning tagatipuks pisteti ugrimugri „sep” otsa.
Niisiis on rätsep üks vilets frankensteinliku eksperimendi tulemus. Miskipärast ei tulnud vanad eestlased selle pealegi, et rõivaste õmblejat lihtsalt rõivassepaks kutsuda.
Muide, rõivas on põline läänemeresoome sõna, mis tähendas algselt linakimpu.
