Ameerikat juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid Netanyahu eestvedamisel holokausti
Kümme aastat tagasi hakkasin kirjutama raamatut „Kuradil on lapse nägu”. Kes lugenud, see teab, millest niisugune pealkiri. Ent praeguse maailmakorra iseloomustamiseks tuleb kasutada vastupidise sisuga diagnoosi. Kurjusel on taadi nägu.
 |
| Pixabay |
Ärimees-meelelahutaja Donald Trump on muutnud USA poliitika millekski, mis meenutab rohkem labast telemängu kui demokraatlikku riiki. Ta suutis panna oma poolearulised valijad uskuma, et iga probleem on kas demokraatide, immigrantide või mingi müstilise süvariigi süü. Tema kõned mõjuvad kui väljavõtted hullumaja patsientide lobast, millega nood hommikuti enne rohtude võtmist sanitare kimbutavad.
Trumpi ajastul on matslik käitumine ja valimatu solvamine muutunud täiesti aktsepteeritud poliitiliseks instrumendiks ning faktid lihtsalt tüütuteks detailideks, mida võib oma suva järgi muuta ja mudida. Ta ei ühenda oma riiki, vaid hoiab seda kahes lepitamatus leeris nagu vanal heal kodusõja ajal. Ta on krooniline valevorst, alatu korruptant ja moraalilage võhik. USA on tema isiklik äriprojekt, millest võidavad vaid tema lähikondsed ning aina enam rikastuvad miljardärid. Iroonia – mees, kes lubas Ameerika taas suureks teha, on muutnud maailma võimsaima riigi naeruväärseks meemiks.
Massimõrvar Vladimir Putin on Venemaad juhtinud nii kaua, et noorem põlvkond võib juba arvata, et Kremlis ei toimugi valimisi, vaid lihtsalt automaatne tarkvarauuendus. Ta esineb kui tugevuse ja stabiilsuse kehastus, kuid tegelikult meenutab tema süsteem Moskva äärelinna kortermaja lifti: paljud kardavad seda kasutada, aga alternatiivi ka pole. Putin ehitas riigi, kus võimukriitikud satuvad „seadust” rikkudes trellide taha, vajuvad mürgitussümptomitega haiglavoodisse või kukuvad lihtsalt aknast alla.
Tema läbinisti ebainimlik poliitika põhineb ideel, et mineviku impeeriumi taastamine on tähtsam kui vene rahva normaalne elujärg. Samal ajal, kui propaganda räägib rahvuslikust hiilgusest, pakivad need, kel veel vähegi mõistust peas, kohvreid. Venemaa tohutud maavarad võiksid teha sellest jõuka, innovaatilise ja demokraatliku riigi, kuid selle asemel meenutab süsteem järjest rohkem Lenini hauakambrit, kus kõik peavad sunniviisiliselt kummardama ühe ja sama väsinud eksponaadi ees.
Putini maailm kubiseb välisvaenlastest, sest muidu hakkaks rahvas küsima ebamugavaid küsimusi tohutute sisemiste probleemide kohta. Putin juhib Venemaad nagu verejanuline sporditreener, kes on mängu kaotamas, aga süüdistab väljakut, kohtunikku ja vihmast ilma. Ja loomulikult sohki tegevaid vastaseid. Tulemuseks on Venemaa, mis kardab tulevikku nii palju, et üritab elada mineviku varjus ning hävitada oma naabrid.
Jahve lõukoer Benjamin Netanyahu on muutnud Iisraeli marurahvuslikuks mudamülkaks. Ta on kahtlemata osav intrigaan, kes hoiab kõigi küünistega võimust kinni, kuid tema peamine eesmärk pole riigi juhtimine, vaid iseenda poliitiline ellujäämine. Netanyahu valitsemise ajal on ka juudi ühiskond muutunud järjest polariseeritumaks. Tema katsed kohtusüsteemi ümber kujundada panid paljud iisraellased kartma, et demokraatia muutub lihtsalt ühe mehe show’ks.
Rahvusvaheliselt on Iisraeli kui vaenlastest ümbritsetud murdmatu väikeriigi maine saanud tugeva löögi. Kümned tuhanded surnud palestiinlased on fakt, mida Netanyahu pooldajad püüavad küüniliselt ümber kirjutada. Samal ajal on näha, et ka Iisraeli rahvas on väsinud pidevast hirmust, vastandumisest ja poliitilisest draamast. Netanyahu juhib riiki nagu närviline maletaja, kes on nii keskendunud järgmise käigu võitmisele, et ajab lõpuks kogu laua ümber.
Kui riigijuhi suurim siht on lõputult võimul püsida, kannatab rahvas. Ometi on need kolm nimetatud nuhtlust tõusnud riigitüüri juurde täiesti demokraatlikel valimistel ja püsinud seal väljakannatamatult kaua. Putin on võimutsenud juba 26 aastat, Netanyahu kokku 18 aastat ja Trump eelmise ametiajaga koos natuke üle 5 aasta (ehkki tundub nagu 15). Isegi kui nad peaks juba lähiajal jumaliku sekkumise tõttu maha kärvama, jäävad nende külvatud kurjad seemned veel kauaks mulda. Umbrohi ei hävine.
Mõni riigijuht ei taha tulevikku ehitada, vaid minevikku mumifitseerida. Kahjuks kannatavad selle barbaarse pensionäride türannia tõttu kõige enam just terve mõistuse ja südametunnistusega inimesed.
