Jutusta mulle, oh muusa, sest sangarist, vaevades vaprast, kes kaua eksles teel!

„Odüsseia”. Miks see 2700 aasta vanune lugu inimesi ikka veel kõnetab?

Trooja sõda kestis kümme aastat, sama kaua kulus Odysseusel koju jõudmiseks. Homeros lõi tema seiklusi kirjeldava monumentaalse jutustuse, õigemini lugulaulu, juba 7. sajandil enne meie aega. Ei saa öelda, et ta pani „Odüsseia” kirja, sest tema tegelikust kirjaoskusest pole kellelgi aimu. Pärimuse järgi olevat ta lausa pime olnud. „Odüsseia”, nagu ka sellele eelnev „Ilias” levisid umbes sajandi jooksul suust-suhu ja kõrvast-kõrva. (Laulikutel pidi ikka pagana hea mälu olema!) Ateena valitseja Peisistratose käsul jäädvustati eepos lõpuks papüürusele ning sestsaati tunneb Odysseuse fantastilist lugu kogu haritud maailm.

Juba antiikajal oli Homeros Kreekas väga populaarne, tema teoseid kanti ette olümpiamängudel, tsiteeriti kõnedes ning õpiti koolis. „Odüsseia” koosneb 12 000 värsist, mis on jaotatud 24 lauluks. (Võrdluseks: „Kalevipojast” leiab 19 000 värssi ja 20 lugu.) On, mida lugeda ja millest õppust võtta.

Nüüd on Odysseus tagasi, lausa kahes versioonis: paljukiidetud-paljulaidetud kinofilmina (režissöör Christopher Nolan) ning setukeelse rokkmuusikalina (lavastaja Elina Pähklimägi, libreto Kauksi Ülle, muusika Matis Leima). Filmi-Odysseusel on Matt Damoni ja teatri-Odysseusel Ago Sootsi nägu. „Seto Odüsseia” seltskond jõudis oma tõlgendusega Nolanist ettegi, sest nende tükk esietendus juba eelmisel suvel.

Kuidas ikkagi juhtus, et need kaks suurt „Odüsseiat” sattusid korraga publikut hullutama? Küllap mingi igatsus õhus heljub ja südameid pitsitab. Igatsus rahu järele. Inimesed ootavad, et sõjatuli ükskord kustuks. Lõplikult. Mitte ainult Ukrainas, Lähis-Idas ja Aafrikas. Meedias peetakse juba ei-tea-mitmendat aastat kultuurisõdu, mille rindejoon sentimeetritki paigast ei nihku ja millesse paraku tõmmati ka filmi-„Odüsseia”. Ühelt poolt lennutavad mürgiseid nooli vabameelsed ja teisel pool välgutavad teravaid mõõku vanameelsed. Moodne Odysseuse saaga polevat piisavalt progressiivne, samas aga – liiga woke. Rahu palun! Pange relvad ometi maha! Aga ühed ei saa ja teised ei taha. Nii need sõjad kestavad.

Odysseus ja sireenid

„Odüsseia” hoiatab: isegi kui sõda jõuab lõpule, ootavad ees uued kannatused. Sõda muudab maid ja inimesi. Odysseus pole naastes enam sama mees, kes sõtta minnes. Ootamatult käänulisest koduteest saab ühtlasi rännak iseenda sisemusse. Sõja lõpp toob rahu maale, aga röövib rahu hingest: mälestused lahingutest jäävad ka siis, kui mõõgad vaikivad. Kodu vilgub kauguses kui täht, mis juhib edasi ka kõige süngemal ööl, ent jääb ometi kättesaamatuks.

Kahetsus, kõhklused. Kas ükski võit on väärt kaotatud kaaslasi ja kadunud aastaid? Karta ei tule ainult torme ja koletisi. Mis juhtub, kui koju jõudes ei tunne lähedased meest enam ära?

Odysseus eksib, kannatab ja kaotab korduvalt jalgealuse, kuid need põrgulikud katsumused õpetavad talle, et tõeline vaprus ei seisne üksnes vaenlase alistamises, vaid suutlikkuses jääda truuks oma põhimõtetele. Ükski nõid, sireen ega koll ei suuda meest murda, kui ta püsib meelekindlana ning kasutab jõu kõrval ka mõistust. Koduteest saab eneseleidmise teekond, kus rahu jõuab südamesse alles pärast sisemiste tormide vaibumist. See võtab aega. Aga kes annab aega?

Pole vahet, kas etendada Odysseuse lugu setu, inglise, ukraina või hiina keeles. Me kõik igatseme, loodame, unistame, pettume ja muretseme ühtmoodi. Näpi savitahvlit või nutitelefoni, sõida eesli või autoga – inimene muutub sajanditega vähe. Niikaua, kui möllavad sõjad, püsib ka igatsus rahu järele.

P. S.

Mees, leia endale naine, kes ootaks sind koju nagu Penelope!