Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri väike reis tõi suure pöörde
Kes vähegi ajalugu õppinud, teab ilusat lugu kahest eesti koolipoisist, kes Rootsi kuninga juures käisid ja oma teadmiste eest kiita said. Need poisid olid muidugi Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri. Tollest mäletamist väärt reisist möödub tänavu 340 aastat.
Aga alustame päris algusest. Elas kord vanal heal Rootsi ajal üks noor hea rootslane, kel nimeks Bengt Gottfried Forselius. Esmase hariduse sai ta Tallinna gümnaasiumist ehk praegusest Gustav Adolfi koolist ning õppis hiljem Saksamaal juristiks. Kirikuõpetaja pojana oli tal kange tahtmine inimesi aidata ja neile raasukese haridust jagada.
Umbes 24-aastaselt avas ta Tartu külje all Piiskopi mõisas seminari, kus asus hoolega köstreid-koolmeistreid välja õpetama. Vaid nelja aastaga käis tema koolist läbi ligi 160 poissi. Tüdrukutele ei olnud niisugused spetsialistikursused ette nähtud, ehkki ka tütarlastekoolid polnud päris haruldased. Toosama mõis, kus Forselius õpetust andis, oli varem kuulunud Tartu Katariina nunnakloostrile, mille juures tegutses lühikest aega tüdrukutele mõeldud kool.
Forselius õpetas uutmoodi. Lugema ei õpitud enam igat tähte püüdlikult veerides, vaid häälides ehk sõnu üksikute häälikute kaupa välja öeldes. Noor õpetaja koostas ka uuele metoodikale vastava aabitsa, mille hilisemad, põhja- ja lõunaeestikeelsed kordustrükid on õnneks säilinud. Nagu ikka, polnud vanad peerud noore ja uuendusmeelse mehe ettevõtmistega nõus. Aga lõpuks saavad uued ideed vanadest ikka jagu.
Ehkki Liivimaa kindralsuperindendent ehk kõrgeim kirikujuht Johann Fischer toetas igati Forseliuse tegevust, käis baltisaksa parunitele ja vonnidele rootslasest õpetajahakatis närvidele. Milleks matsidele haridus? Milleks põrsastele pärlid? Nagunii ei oska matsid A-d ja B-d kokku lugeda, õpeta neid palju tahad!
Forselius, äksi täis ja kindel oma eesmärgis, otsustas seepeale kriitikute suud muda täis toppida. Ta valis välja kaks oma lemmikõpilast – Jaagu ja Jüri – ning põrutas nendega üle laia mere Stockholmi, otse kuningalossi.
Karl XI võttis külalised meeleldi vastu. Jaak ja Jüri said kroonikandjale ning tema kaaskonnale näidata, kui hästi nad katekismust loevad, koraale laulavad ning ristiusu põhialuseid tunnevad. Loomulikult toimus see kõik eesti keeles. Kas kunagi varem oli Rootsi kuningapalees eesti keel üldse kõlanud? Vaevalt küll. Kuningas jäi rahule ja kinkis mõlemale poisile tukati ehk kuldraha.
Ega me sellest reisist rohkem teagi. Kustkaudu Forselius ja tema õpilased Rootsi sõitsid? Kas Tallinnast või Riiast? Kas tagasi tuldi sama marsruuti pidi? Kaua reisusellid teel olid? Kas nad viibisid Rootsis päevi või nädalaid? Kas Jaak ja Jüri tutvusid Stockholmis ka vaatamisväärsustega? Ja mis kõige tähtsam: mida nad kuningalt saadud tukati eest ostsid?
Jaak ja Jüri olid arvatavasti 15- või 16-aastased ehk tänapäevases mõttes teismelised. On isegi raske ette kujutada, mida üks rootsiaegne nooruk võis endale ihaldada. Jalgratast või telefoni nad kindlasti ei ostnud. Kondoome samuti mitte. Leiba, juustu ja soolaräimi? No ühe kuldse tukati eest oleks võinud kokku ajada mitme aasta kalavarud. Kuldraha oli tollal Liivimaal haruldus, tavaline talupoeg seda üldjuhul käes hoida ei saanudki. Seda enam pidid Jaak ja Jüri olema tehtud kutid, kui nad kodumaale jõudes kuldset imetükki oma tuttavatele näitasid. Aga võib-olla peitsid nad selle kohemaid ära – üks tammejuure ja teine aidanurga alla.
Või ostsid hobusevarsa. Või taskukella. Või mõne raamatu. Näiteks värskelt trükikojast tulnud tartukeelse „Vastse Testamendi”, mille üks tõlkijaist ja väljaandjaist oli Kambja pastor Andreas Virginius – sama mees, kelle ärgitusel oli Ignatsi Jaak Forseliuse kooli üldse sattunud.
Pärisorjadest talupoegadel polnud tol ajal mingit võimalust ringi reisida, aga Jaak ja Jüri said juba natuke maailma näha. Forseliuse käe all omandatud haridus oli vahest kuldsemgi kui kuninga tukat. Nimelt oli seminari lõpetajatel võimalus ise köstriks või koolmeistriks hakata. Nende ametite pidajad olid aga pärisorjusest vabastatud. Haridus toob vabaduse. Pea seda meeles, koolijüts!
 |
| Pixabay |
Ignatsi Jaagust sai lugupeetud köster. Tal oli vähemalt seitse last, kõik kasitud ja haritud. Kolmest pojast said kirikuõpetajad. Jaak andis Kambjas aastate jooksul haridust mitmesajale õpilasele. Vähehaaval pääses vaimuvalgus ka tahmunud rehetaredesse.
Ignatsi Jaagu vereliin ulatub koguni laulupeokombe algatamise juurde. Tema lapselapselapselaps Adalbert Hugo Willigerode oli 1869. aastal esimese üldlaulupeo toimkonna juht. Tõsi, Ignatsi Jaagu sugu oli selleks ajaks saksastunud ning ka Willigerode seisis traditsiooniliste baltisaksa väärtuste eest. Ent laulupeo mõju eesti rahva eneseteadvusele on muidugi võimatu alahinnata.
Aga see teine poiss, Pakri Hansu Jüri? Mis temast sai? Siinkohal ajalugu vaikib. Üheski kirikuraamatus ega muus kirjalikus allikas pole temast märkigi. Rootsi aja lõpust on säilinud Rõuge kihelkonnas kirjutatud kiri, millele on alla kirjutanud keegi köster Jüri, aga loomulikult ei pea see olema Ignatsi Jaagu reisikaaslane. Jüri kadus koos tukatiga nagu kääbik Bilbo sõrmusega ning ilmselt ei leia me teda enam kunagi üles.
