Roomlased olevat öelnud, et terves kehas pesitseb terve vaim. Selle tõestuseks vurasid antiikaja marmorstaadionidel ringi hobukaarikud ja gladiaatorid välgutasid mõõku. Kui tumepunased verejoad tulise areeniliivaga kohtusid, oli rahvas rahul. Jajah, tsirkuses ununeb igapäevane leib. Rahvas vajab kangelasi, kellele täiest kõrist „Hurraa!!“ hüüda, aga tahab seejuures näha ka luusereid. Ülendamist ja alandamist läbisegi! Sangaritele jagatavad loorberilehed närtsivad paraku kiirelt. Täna lauldakse oode, homme nõutakse ristilöömist. Tippspordis, kus teoreetiline kehakultuur, massimeelelahutus ja üksikisiku eneseteostus lahtiharutamatuks umbsõlmeks tõmmatud, juhtub seda päevast-päeva.
Kolmekümnendad nüüdisaegsed olümpiamängud „imede saare“ pealinnas Londonis andsid eestlastele järjekordse ajendi vaielda oma rahvusliku spordiala üle. Missugune on siis see kõige õigem, see ehteestlaslik...? Maadlus, aastakümneid koomas püsinud kandidaat, seisab jälle rivis. Martin Kleini ja Heiki Nabi hõbedaid lahutab priske sada aastat, nende vahele mahub terve kuhi matisangarite autasusid, Pajusalu topeltkuld päris tipus. Unustage tennisereketid ja kossupallid, jalgrattad ja sõudepaadid, odad ja kettad! Olgu kreeka-rooma, judo või sumo – eesti jurakad jäävad maadlema, sest nii on juba üle sajandi kombeks olnud. (Naismaadlejate ergutuseks tõi teater Endla tänavu suvel välja tüki „Seljatas sada meest“. Niisiis, daamid, võtke õppust!)
Kuid on sel üldse tähtsust, millist ala teistele eelistada? Kõikvõimalike „rahvuslike“ nähtuste otsimine näitab trööstitut identiteedikriisi. Miks peab tingimata olemas olema rahvuslik kala, ülikool, teater jne? See, mis rahvust kõige paremini iseloomustab, kujuneb aja jooksul iseeneslikult välja. Tuleb ainult jälgida ja märgata. Pisirahvad Kariibi mere saartel ei pea tühja-tähja pärast ajurakke piitsutama – nemad teevad endiselt vägitegusid sprindirajal, ent kui mõnel teiselt alalt tuleb kuldne sähvatus, võivad nemadki segadusse sattuda. Nii juhtub vist justkui kogemata odaviskes võiduni jõudnud Trinidadi ja Tobagoga. Enamasti on aga iga asi siin maamunal juba kenasti paigas. Kas inimangerjas Michael Phelps suudab oma 18 kuldmedaliga ameeriklased läbinisti basseinirahvaks pöörata? Vaevalt küll, USA aasta tippsündmuseks jääb endiselt Super Bowl. Hindustani asukad ei murra truudust maahokile, uusmeremaalased ragbile ega islandlased käsipallile.
Mustanahaliste jooksuedu taga pidavat olema geenid. Kergejõustikustaadioneid iseloomustav apartheid – neegrid jooksurajal, valged väljakul – ei paista siiski igavesti püsivat. Tippspordis sõltuvad tulemused tuhandetest pisiasjadest alates sportlase geneetilistest eeldustest ja treeneri metoodikast kuni ilmaolude ja lihtlabase õnneni välja. Ala, mis kuulutatakse suurejooneliselt rahvuslikuks, peaks leidma trobikonna heldeid sponsoreid, ent kui noistsamust pisiasjust mõjutatud tulemusi ei sünni ja medalid jäävad noppimata, kaob ka publikuhuvi ning toetajate raha. Nagu eespool öeldud: täna oled kangelane, homme luuser. Rahvusspordiala peaks aga järjekindla jonnakusega arendama ja poputama, laskmata end ka luhtumistest segada.
Olümpiamängud hoiavad elus kõrgemaid inimlikke ideaale. Ka tillukesel Eestimaal pingutavad sajad sportlased iga päev selle nimel, et saada paremaks – või koguni parimaks. Õnne on vähestel, kuid unistus olümpiamedalist hoiab lihased pingul ja vaimu selge. Londonis kahesaja neljast tõrvikust moodustunud tuli on kustunud, kuid varsti läidetakse see Rios uuesti – ja ühes sellega hõõguvad edasi unistused medalitest.
