Täielik (eesti) ulme!
Meie kirjanik on fantaasiakehv, või kui ta fantaasiat teatud määral evibki, siis pole ta jälle osav jutumees, kes suudaks kaasa kiskuda algusest lõpuni. Hakka niisugustes oludes kasvõi ise kirjanikuks!
Olaf Rood
Ütlen kohe ära, et ulme pole minu žanr. Kirjandusloolise huvi najal olen tutvust teinud küll kenakese hulga kuulsamate ulmeautoritega, ent ära tinistada pole nad mind seni suutnud. Hea sõnaga meenutan küll „Ahvide planeeti”, „Trifiidide päeva” ning „Meistrit ja Margaritat” (seegi ju ulme), aga näiteks Stanislaw Lemi teosed on minu jaoks igavus kuubis. Olen püüdnud lugeda ka valdavalt eesti autoritega täidetud ulmeajakirja Täheaeg, ent pole kunagi esimestest lehekülgedest kaugemale jõudnud. Siis aga sattus mu kätte haruldane kalliskivi, erilise võluväega „Kuumad allikad”. Kurat, tagane! Minust oleks peaaegu ulmefänn saanud.
„Kuumad allikad” on mitmekülgne valimik 20. sajandi esimesel poolel sündinud ulmelugudest – kõik Eesti autorite sulest. Koostaja Tormi Ariva on teinud hiilgavat tööd, muidu poleks ju minusugune ulmeskeptik hakanud oma sättumuses kahtlema. Raamatut kokku pannes on lähtutud ulmest kui katusest, mille alla koonduvad kõik üleloomulikku elementi sisaldavad žanrid, sealhulgas õudus ja fantastika. Selline liigitus tundub veidi harjumatu, sest tavaliselt mõistetakse ulme all ikkagi vaid teadusfantastikat. Kui järele mõelda, võib ulmeilma piire julgelt üle mitme valla venitada. Kasvõi seetõttu, et ulme on tuletatud sõnast ulm, mille pakkus 1930. aastail välja August Annist. Mitmeti mõistetav ulm hõlmab nii kujutlust, nägemust, unistust, unenägu kui ka luulut.
Meeldiva üllatusena avastasin, et pea pooled autorid on mu omakandimehed ehk lõunaeestlased. Kas lõunaosariiklastel on suurem kalduvus näha luulusid? Võib olla. Mina igatahes võin kinnitada, et Lõuna-Eestis pole kratid, näkid ja libahundid veel välja surnud. UFO-laev käib iga õhtu hoovi peal.
Jäi silma, et enamike ulmelugude tegevus toimub Eestist eemal või on tegevuskoht jäetud teadlikult umbmääraseks. Kuidas seletada? Küllap on asi selles, et ulme kätkeb kõike, mis võõras, ebaharilik ning irreaalne. Nunnu kodumaa tavapäratute juhtumiste sünnipaigaks alati ei kõlbagi. Kergem on ette kujutada, et muinas- ja ulmelood leiavad aset kusagil hoopis kaugemal, seitsme maa ja mere taga.
Olgu noh, võtame riidest lahti ja sukeldume kuumisse allikaisse.
Kogumiku avab Matthias Johann Eiseni „Tallinnas aastal 2000”.
Kategooria: futuroloogia. Eisen ei olnud üksnes rahvaluule koguja ja mõtestaja, ta nägi ette ka tulevikku. Paljulugenud mehe jaoks pole see mingi supervõime. „Tallinnas aastal 2000” on teadaolevalt esimene eesti autori kirjutatud teadusulmejutt.
Nüüd, kui kirjeldatud ajast on möödas juba 26 aastat, mõjub see jutuke üsna kentsakalt, aga samas pakub ka ootamatusi. Näiteks kõneleb Eisen „isesõitjatest” (autodest), mis on kõik Tallinna tänavad vallutanud. Tänavad on kaetud asfaldi ja tsemendiga. Jalgrattaid tarvitavad ainult musta töö tegijad. (Praeguse rattavaenuliku Tallinna puhul see vist nii ongi.) Naissaare poole tüürib tuulelaev – nii nimetab Eisen mingit sorti õhusõidukit. Olgu mainitud, et esimene õnnestunud lennukisõit toimus samal aastal, kui kõnealune jutuke ilmus ehk 1903.
Üllatav on seegi, et Eisen mainib telefoni, mis uudiseid edastab ja „kaugelevaatajat”, mille tõttu on teatrid peaaegu välja surnud. 20. sajandi alguses oli muidugi juba teada, et raadiolainete abil võib heli ning miks mitte ka pilti edastada, kuid raadio ja televisioon veel niipea tegelikkuseks ei saanud. Ühe asjaga pani Eisen siiski täiesti puusse: Märjamaa olevat nüüd linn.
Ivan Narodny „Tehismees”
Jaan Sibula nime all sündinud võrumaalasest literaat, kelle elust suurem osa möödus välismaal, pakub lugejale selle kogumiku kõige lõbusama jutu. 1912. aastal San Fransiscos ilmunud loo keskmes on üks järjekordne hull teadlane, Jurjevi ülikooli professor Pakterov ja tema lihtsameelne sõber.
Kas laboris on võimalik kasvatada täiuslikku inimest? Mõnus püänt tõmbab näo naerule.
Marie Heiberg „Hobused”
Tundliku sule ja meelega Urvaste poetess ilmus mu radarile esmakordselt 2004. aastal, kui anti välja tema elu ja loomingut käsitlev raamat „Murelaulik Marie Heiberg”. Tema proosapalad on õige lühikesed, nii ka see unenäoline, vägivallast ja painajatest kirvendav jutuke.
Seletamata jääb, miks Heiberg hobuseid hirmu, ängi ja kurjusega seostas. Ehk oli tal lõhkuma läinud ratsudega traumaatilisi mälestusi? Siinse jutuga kõlab hästi kokku üks tema kuulsamaid värsse: „Mure musta hobusega sõitis üle mäe.”
August Gailit „Kollane hullumeelsus”
Deliiriumi käigus sündinud kuradikesest saab lemmikloom, kes joodiku naisele koledal kombel meeldima hakkab. Hahaa! See on ammu teada, et Gailiti DNA sisaldas päris mitu ulmegeeni. „Toomas Nipernaadi”, „Ekke Moor” ja „Karge meri” pole ju kah puhta realismi võrdkujud. Ülemaailmset pandeemiat kirjeldavat „Purpurset surma” peetakse suisa esimeseks Eesti ulmeromaaniks.
Aga tugevalt ekspressionistlik „Kollane hullumeelsus” võlub oma poeetilise tulevärgiga. Korraga koomiline ja häiriv, kosutav ja kohutav. Nagu jooming. Nagu ebakainus.
Arnold Kõiv „Kabelis”
Rahvaluuleaineline õuduslugu koolnutest. On närvikõdi, hoogu ja teravust. Pahaaimamatut pummeldajat kimbutav parunikorjus toob meelde poolkõdunenud jutuvestja sarjast „Hauakambri lood”. Pimedatel sügisöödel tasub igatahes kõrtsidest ja kabelitest eemale hoida.
Albert Kivikas „Ennustus”
Unustage see purukuiv „Nimed marmortahvlil”, Kivikas pakub seekord midagi hoopis vürtsikamat! Tegelikult on „Ennustuses” ulmet vähe, aga psühholoogiat parajalt. Nähes seda, kui lihtsalt igat sorti sensitiivid, populistid ja armukelmid endale ohvreid leiavad, tuleb kurvastusega nentida: lihtsameelsus pole ravitav. Lõppude lõpuks ei hulluta keegi inimest nii kõvasti kui inimene ise.
Olaf Rood „Bertil Holmqvist”
Selle ilmselgelt „Frankensteinist” ning „Dr Jekyllist ja mr Hyde’ist” mõjutatud jubediku sünnilugu on vaat et sama põnev kui kirjutis ise. Postimehe toimetaja Georg Naelapea vajas uut järjejuttu, mida lehes avaldada. Juhtumisi hakkas ta ette kujutama, milline võiks üks või teine inimene välja näha loomana. Sellest pentsikust ideest süttides asus ta aega viitmata kirjutama õudusulmelist lugu, mille tegevus hargneb Rootsis ja Austrias.
„Bertil Holmqvist” ilmus Postimehes täpselt sada aastat tagasi, jaanuarist märtsini 1926. Naelapea kartis seda lugu enda nime all avaldada ja peitus seetõttu varjunime taha. Kui jutt ebaõnnestub, saab kogu süü veeretada välismaa soss-sepa Olaf Roodi kaela. Ent kirjutis osutus lugejate seas menukaks. Kuna järjejutt sündis kiirustades ja juba avaldatud osasid polnud võimalik tagantjärele redigeerida, paistavad traagelniidid välja. Rood-Naelapea ei leidnud ka kõige efektsemat lõpplahendust.
Sellele vaatamata otsustas filmimees Theodor Luts, et kummaline muundumiselugu tuleb kinolinale tuua. Kahjuks ei saanud plaan teoks ja Eesti esimene tõeline õudusfilm jäi sündimata.
Guugeldades kerkib kõige sagedamini esile Olaf Roodi noorsoojutustus „Kaarnasaare robinsonid”. Ehk peaks sellegi üle vaatama?
Mihkel Jürna „Kärbid”
Veel üks õudukas. Natuke verine ja võigas. Erinevalt Roodist on Jürna keel hoopis antiiksem, Aavikust peaaegu puutumata. Tema jutus valitseb rusuv gootilik õhkkond. Jutu moraal? Hei, vanapoiss – jää ikka vanapoisiks!
Woldemar Mettus „Igavene noorus”
Eestipärane kehaõudukas „Dorian Gray portree” ainetel. Aastaid teatris töötanud Mettus teab, kuidas kududa tihedat dramaturgiavõrku, millega pahaaimamatu lugeja naksti kinni püüda. Vananemine on paratamatu protsess ja sellega peab leppima. Aga Mettuse jutus muutub vananemine košmaariks. Kuidas vanadusest pääseda? Tuleb noorelt surra!
August Gregor „Dr Welleborgi päevik”
Ühe esoteeriliste huvidega enesetapja pihtimus, mis segasest sündmustikust hoolimata mõjub veenvalt. Just nii võibki mõelda inimene, kes on otsustanud elust lahkuda. Marslaste sissetungi ei maksa karta, ohuallikas on hoopis Veenusel!
Kirjutamise kõrval armastas Gregor ka leiutada. Väidetavalt olnud ta esimene, kes mõtles välja kamašokolaadi. Paras ulme seegi.
Juhan Jaik „Tuuts-Juhani esimest sorti kivi”
Võrumaa-aineliste juttude sarja kuuluv maavillane pajatus, mille antikangelasteks on lätlased. Ei ole eestlasil naabritega vedanud! Õnneks leidub kavalate eestlaste seas ka nõiatrikkide tundjaid, kes kurja silma vastu õige rohu leiavad.
Olen ka ise kaarnakivi otsinud, kuid seni tulutult. Kui keegi teab, millisest karukoopast või lättepõhjast seda leida, kirjutagu mulle.
Karl Hoerschelmann „Teine karp”
Baltisaksa juurtega vene kunstnik-kirjamehe fragmentaarses vormis jutustatud lugu vägisi ellu äratatud mehest. Kuidas elada, kui elada ei taha, aga sunnitakse? Indiviidina kollektiivi teenistuses. Hingeliselt täiesti üksi. Ja elada niimoodi – mitusada aastat.
Paul Viiding „Võita on terve planeet”
Paul ja Linda Viiding panid aluse vägevale kultuuritegijate dünastiale. Nende lapsed on Juhan Viiding, Mari Tarand ja Anni Kreem (Jaagupi ema). Ilma Pauli ja Lindata poleks Jüri Üdit, Keelekõrva ega Terminaatorit. Poleks ka praegust Sirbi peatoimetajat. Tahtmata kellelegi liiga teha, tuleb siiski nentida, et Arbujate hulka kuulunud Paul Viiding polnud pooltki nii andekas kui tema poeg Juhan. Miskipärast kujutlesin „Võita on terve planeet” üht tegelast just Juhanina, ehkki jutu kirjutamise ajal polnudki teda veel olemas. Aga ehk siiski, kusagil teisel planeedil, kuhu ta on nüüdseks naasnud...?
Paul Viidingu jutt tõstatab mitu tõsist küsimust. Kas kusagil mujal on ikka parem? Kas jättes oma kodumaa või lausa -planeedi, saab inimene õnnelikumaks? Hoolikalt välja valitud grupile antakse võimalus siit lahkuda. Jäädavalt. Aga kas iseenda eest on võimalik tähtede taha põgeneda?
Friedebert Tuglas „Viimne tervitus”
Apokalüptilist õhustikku loov „Viimne tervitus” on keerulise, aga lõpuks ikka õnneliku saatusega novell. Kulus üle paarikümne aasta, enne kui tekst trükki pääses. Teise maailmasõja ajal kirjutatud lugu räägib Neljanda maailmasõja järgsest eluolust Vahemere rannikul. Tuglaslikult peen ja luuleline tekst, mis ütleb vähe, aga tähendab palju.
Ka praegu möllab mitmel pool maailmas sõda. Jälle. Tuglas ei anna oma jutuga raasugi lootust. See ei saagi olla kirjaniku ülesanne. Kes lootust vajab, peab selle ise üles leidma, aga selleks tuleb sõita põrgusse.
Pärast „Kuumades allikates” suplemist hakkasin ulmet nägema värskema pilguga. Ulmet peetakse meil ikka kuidagi madalaks või kõrvaliseks žanriks. Provintslik mõtteviis. Laias maailmas, kus õitseb tsivilisatsioon, kuuluvad ka ime-, õudus-, teadus- ja muinasulme täisvereliste liikmetena suurde kirjandusperre. Meil ei taheta isegi „Põrgupõhja uut vanapaganat” ulmeriiulile paigutada. Häbenetakse. See on ju Tammsaare, klassika, tüvitekst! Miks ei või klassika olla ulme ja vastupidi?
*
Kõnealusele kogumikule andis nime Arthur Valdese skandaalne novell „Kuumad allikad”, mida nende kaante vahelt ometigi ei leia. Kuhu see tuleviku-utoopiat kirjeldav novell siis jäi?
Tuglas teadis, aga Tuglas suri ära.
 |
| Arthur Valdes |
