Moraal antropoloogilisest seisukohast – alati erinev, kõikjal sama
Mõnd pähklit võib lõpmatuseni pureda, ilma et keegi suudaks seda päriselt katki hammustada. Saatanlikke küsimusi, mis teadmistenäljas inimlooma erutavad ja paeluvad, jagub küllaga. Mis on elu mõte? Mis on hing? Miks me näeme unenägusid? Kas ajas on võimalik rännata? Milleks on maailmas kurjus? Kas surm on täielik lõpp? Jne. Jne.
Pole hullu, kui kõiki rahuldav vastus selgumata jääb. Elu ikka elatakse ja tegusid tehakse, olenemata sellest, miks või kuidas see toimub. Aga kui suurte vaidluste rambivalgusse satub moraal ja väärtushinnangud, läheb lausa põrgu lahti. Moraalifilosoofia opereerib praktiliste küsimustega, mille võimalikud vastused ei pruugi olla „ohutud“. Moraalialased otsused kujundavad inimest ja kogu ühiskonda ning seega ei jää keegi neist puutumata.
Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning humaansema elukeskkonna loomine peaks olema iga inimese püha siht.
Humanismi peamine häda on selles, et erinevusi käsitletakse kui miskit loomulikku, paratamatut, muutmatut. Isikud on erinevad, rahvad on erinevad, riigid on erinevad, kombed on erinevad. Nii see on, muuta ei anna midagi. Ent tihtipeale pole erinevus muud kui pinnavirvendus, mis peidab universaalset sisu. „Meil“ jääb vajaka aega, huvi ja tahtmist, et süüvida „nende“ tegemistesse ja mõtteisse. Iga inimene on võõras ja meist üüratult erinev, kui me teda ei tunne, aga kui pisut tutvust sobitada, selgub ehk vastupidine. Sama lugu on kultuuridega.
Erinevused võivad olla eemaletõukavad. Mõnikord näib, et kahe erineva kultuuri esindajad ei olegi võimelised teineteist mõistma, sest midagi läheb tõlkes kaotsi. Võõra keele äraõppimine on käkitegu, hoopis raskem, aga ka olulisem on pääseda keele taha, et näha ja mõista võõra kultuuri olemust. Ega siis asjata õpita keelt ja kultuuri samaaegselt.
 |
| Magnific |
End tsiviliseerituks ja harituks arvav inimene võib dobusid päris tobudeks pidada, kuid paranoia pole ju midagi seninägematut ka Euroopas, ei minevikus ega olevikus. Meenutagem näiteks 16.-17. sajandil möllanud nõiahüsteeriat, mis viis tuleriidale või võlla kümneid tuhandeid inimesi. Ka moodsas ühiskonnas levinud ksenofoobia, homofoobia, rassism, misogüünia ja antisemitism (oh mis uhked nimed!) on ju paranoia eriilmelised harud. Küllap peab ka juhuslik dobu seda kahvanägu, kes mustanahalisi silmaotsaski ei salli, üsna veidraks isendiks.
Või võtame inuitid. Kui inuit jääb nii vanaks, et ei suuda enam oma rahvaga koos parematele jahimaadele liikuda, siis võivad lapsed ta ära kägistada. Tänapäeval seda mõistagi enam ei tehta, kuid varasemalt oli tegemist levinud praktikaga, mis polnud inuittide jaoks põrmugi ebamoraalne, pigem vastupidi. Vanuritapp on ehk pealtnäha võigas, kuid samas on surmaabi (eutanaasia) lubatud mitmes moodsas riigiski, nagu Holland, Belgia, Kanada, Kolumbia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Abistatud enesetapp on lubatud teiste seas Saksamaal ja Šveitsis. Ka Eestis vaieldakse aeg-ajalt halastussurma seadustamise üle. Ühed riigid peavad seda moraalseks, teised (veel) mitte. Kus on tõde?
Siit kerkib esile järgmine eetilise maiguga probleem: kas „tsiviliseeritud“ närvi jaoks ebainimlike kommete väljajuurimisega ei hävitata kultuurilist mitmekesisust? Teisest küljest vääriks arutlemist ka asjaolu, kas sadu või isegi tuhandeid aastaid püsinud traditsioonide järgimine on õigustatud ainult seetõttu, et need on nii vanad? Mõned neist ei passi enam üldse kokku tänapäeva arusaamadega inimväärikusest. Moodne inimene ei ela kiskjate maailmas. Valu on valu ja kannatus jääb kannatuseks. Negatiivsed emotsioonid on negatiivsed kõikjal. Kui kellegi võimuses on neid vähendada, muutes seega elu elamisväärsemaks, koguni mõttekamaks, siis las käia!
Araabia naine võib vabatahtlikult burkasse pugeda, kuid euroopa naine näeb selles vanglat. Mitte kedagi ei tohi end kinni katma sundida, kui ta seda ise ei soovi. Suur osa türgi naisi, olgugi et sama usku, mis araabia õed, ilmselt noogutaksid siinkohal. On ka islami vaimulikke, kes leiavad, et nägude varjamine pole üldse moslemitele omane. Tegemist on paikkondliku traditsiooniga. Näe, jälle on kõik suhteline! Noh, peaaegu kõik.
Koos Coca-Cola ja Miki-Hiirega lenduvad üle maailma liberaalsed moraalisätted. Inimõiguste koodeks on püham raamat kui Piibel või Koraan. Aina ebakindlamaks muutub käegalööva relativisti positsioon. Eurooplane ei saa suure ja hella südamega sallida kõiki neid kombeid, mida Aafrikast või Aasiast tulnud sisserändajad endaga kaasa toovad. Kui „meie” ja „nende” moraalinormid ei kattu, on konfliktid paratamatud.
Aga küsigem: kas ilmalikul ja kristlikul moraalil, mis teineteist täiendades on euroopalikku vaimulaadi kõige enam mõjutanud, pole tõesti mitte midagi ühist islami, hindu või buda moraaliga? Eri usundite pühakirjadest võib leida märkimisväärsel hulgal sarnaseid mõtteid. Koraan kordab piiblit, piibel oleks otsekui inspireeritud budistlikest suutratest. Kümne käsu kohaselt ei või tappa, varastada, valetunnistusi anda ega võõrast vara ja naist ihaldada. Islami sunna ja hadith (prohveti teod ja sõnad) ei vaidle sel puhul üheski punktis vastu. Islam ei ole kuidagi barbaarsem usund kui kristlus. Naljakas küll, aga mõlemad võitlevad sama asja eest.
Religioon ei nõua ainult uskumist ja alistumist. Religioossete tõdede kaudu on püütud taltsutada ka ebainimlikkust, mis rahvamassis kipub sageli võimust võtma. Muhamed seisis vastu araabia hõimude kombele matta „kasutuid“ tütarlapsi elusalt liiva sisse. Õige moslem – nagu ka kristlane – ei tohiks iseend ära tappa ja kes selle keelu vastu eksib, satub põrgusse. Ometi tuntakse Muhamedi järgijaid meedia kaudu eeskätt kui suitsiiditerroriste ja elajalike tavade pooldajaid. Taoline väärmulje sigitab tülikaid eelarvamusi, mis ei aita kaasa sügavamale mõistmisele. Tsivilisatsioonide kokkupõrge võib olla küll erutav apokalüptiline visioon, kuid see juhib tähelepanu kõrvale väärtustelt, mida maailma levinuimad religioonid (ja neist mõjutatud kultuurid) jagavad.
Mõrv ja vägistamine on taunitavad kõigis maailmanurkades, ka sügaval Amazonase džunglis ning kõledas tundras – isegi kui nende tegude sooritamist õigustatakse vahel rituaalist tingitud „hädavajadusega”. Mida arvata näiteks pruudiröövidest mõnedes Kesk-Aasia ja Aafrika kultuurides, millega kaasneb naise alandamine, tema tahtevastane vangistamine ning seksuaalne ärakasutamine? Enamike riikide seadusandlus – ka paigus, kus taolist traditsiooni järgitakse – mõistab säärase roima otsemaid hukka. Ja tõepoolest, miks me peaks üldse arvama, et kasahhidele ja kongolastele ei kehti sama moraalimõõt, mis meile?
Suletud ühiskonnaga kaasneb kitsas silmaring ja äärmine konservatiivsus. Enesesse kapseldunud kogukonnal, millel on nõrgad või olematud sidemed teiste kogukondadega, puudub kõlbeline taustsüsteem, kuhu oma väärtushinnangud asetada. Oletame, et Paapua Uus-Guinea dobud saadavad endi seast maailma rändama ja tundmatuid keeli õppima mõne helge pea, kes kodukanti naastes räägib õhinal, kuidas mujal ei kardagi inimesed lõunasöögi mürgitamist ja kui keegi abi pakub, teeb ta seda enamasti – uskuge või mitte! – heast tahtest.
Mida rohkem kultuurid üksteisega tutvuvad, seda tõenäolisem näib võimalus, et teatud tavasid korrigeeritakse. See üsna loomulik protsess ei toimu kiirel käigul ning seda polegi vaja. Ajapikku tekib universaalne keel, mille kaudu saab toimuda kultuuriline mõttevahetus. End ammendanud tavad hüljatakse või kujundatakse ümber ning kasutusele võetakse uusi ja loodetavasti kasulikumaid. Selline keel on tegelikult juba olemas ja toimib.
Ühise keele leidmisel võib takistuseks saada küll viis, kuidas meie mõistes koolihariduseta rahvad reaalsust kategooriatesse jagavad ehk kuidas nad mõtlevad. Loodusrahvastel puudub teaduslik mõtlemine, kuid seegi on omandatav ega tõrju tingimata kõrvale müütilist ja usulist mõtlemist (millest on puudu jällegi moodsal inimesel). Majanduslikult edukamad riigid on juba võtnud ülesandeks võidelda arengumaade vaesuse ja harimatuse vastu. Elukvaliteedi tõstmine pole enam ainult mahajäänud piirkondade mure.
Rahva harimisega ei hävitata väärtuslikke iidseid traditsioone, vaid ebainimlikud arusaamad ja neist tulenevad praktikad, mis pole muud kui põlvkondade kestel kuhjunud ja kivistunud kohutavad barbaarsused. Inimeste vajadused on sarnased, erinevates keskkondades ning üksteisest eraldi paiknedes asusid nad lihtsalt erisugustele arenguteedele. Nüüd, kui massikommunikatsioon on loonud lugematu hulga ühenduslülisid, saab võimalikuks tekitada neist teedest mitmetasandiline ristmik. Nõnda luuakse olukord, kus sallivus, mõistmine ja ebavõrdsuse vähendamine ei ole tühipaljad sõnakõlksud, vaid praktika. Ent pikk, oi kui pikk tee on veel minna...
Kõlab nagu tuleks valge massa alaarenenud barbaritele tsivilisatsioonivalgust tooma? Võib-olla. Aga olgem ausad: vähemalt pool maailma ongi barbaarne. Vahest pole olemas ühtainsat ühendavat tõde, kuid on hulk kattuvaid arvamusi. Sealt tulebki alustada.
