Miks mitte Jürimaa?

Ühe Kaukaasias paikneva 4,6 miljoni elanikuga riigi välisteenistujad- imagoloogid soovitavad tungivalt ja visalt kasutada oma maa rahvusvahelise nimekujuna varianti Georgia, mitte venemõjulist Gruusiat. Ise nimetavad nad end kartvelebi'deks ja maad Sakartvelo'ks. Märkus on suunatud ennekõike Ida-Euroopale. Lätlased ja leedulased ütlevad kartvelebi'de maa kohta Gruzija, ungarlased Grùzia, poolakad Gruzja, tšehhid Gruzie, sloveenid Gruzinsko jne.

Hm... Kas tegemist pole mitte maitseasjaga, millise nimega keegi oma sõpru hüüab? Kreeklased-roomlased nimetasid kõnealust rahvast kolhidalasteks ja ibeerlasteks. Nimetus georgialased ilmus käibele sügaval keskajal Lääne-Euroopas viitega kristlikule sangarile Pühale Jürile (Georgile). Kuidas kartvelebi'sid selle poolmüütilise lohetapjaga seostama hakati, on siiani selgusetu. Igal juhul on Sakartvelo kaitsepühak saanud ka riigi reklaamnäoks. 2004. aastal kasutusele võetud lipul veretab täies ilus Püha Jüri rist - samasugune, nagu Inglismaa ametlikul lipul. Nõnda on kuumav Kaukaasia ning viluvõitu Briti saar teineteisele üle Euroopa käe ulatanud. Milline endine sotsmaa ei tahaks Läänega pulmi pidada?!

Mis kartvelebi'desse puutub, siis georgiinideks me neid ometi ju nimetada ei saa - georgiin ehk jorjen ehk daalia on teadupärast kaunis lill. Ja Püha Georgit meie maal (nimetage seda siis Estoniaks või Estlandiks) kah ei tunta. Seega: ainuõige variant pole mitte Georgia ega Gruusia, vaid JÜRIMAA!

Mehed ja näkid

Igal jaaniõhtul kuuldud korra mere kaldal haledat nutuhäält. Nutmine kestnud mõned silmapilgud, siis jäänud kõik jälle vagusi.
Üks noormees hakanud lugu järele arvama, et kas nutja ehk mõni näkk ei ole. Ka olnud igal jaaniõhtul peale nutmise plahvatust kuulda, nagu oleks mõni asi vette kukkunud. See teinud noormehe arvamist ikka kindlamaks.
Noormees läinud targale selle asja pärast rääkima. Tark vastanud: "Seal elab vist mõni näkk või veeneitsi. Et ta nutab, on ta vist õnnetu, on vist kogemata sinna juhtunud!"
Tark mõtelnud tüki aega ja ütelnud veel: "Enne ei või me midagi parata kui jaaniööse. Siis peame mõlemad valvama minema. Kui ta jälle nutab, peame lugu ligemalt vaatama. Saab siis näha, mis saab!"
Viimaks jõudnud jaaniöö kätte. Tark läinud noormehega paati. Oodanud näkineiu ilmumist.
Saanud päike looja läinud, astunud keegi kivi otsa ja hakanud nutma.
Tark ja noormees sõitnud paadiga salaja nutja neiu selja taha. Tark hakanud neiu õlast kinni, löönud pahema jala kannaga kolm korda neiu pihta ja ütelnud: "Ära põgene! Ära põgene!"
Nutja neiu tahtnud küll vette hüpata, aga olnud korraga nagu kivi külge kinni valatud. Pööranud ümber ja ütelnud: "Olge terved, et mind olete päästnud. Mina olen näkineiu veeema valitsuse alt!"
Tark ja noormees viinud neiu koju. Pärast võtnud noormees neiu enesele naiseks.

("Veeneitsi mehe naeseks" - Matthias Johann Eisen "Näki raamat")

Muinaslood surelikust mehest, kes enesele vetevallast pärineva mõrsja leiab, on levinud nii Lääne-, Põhja- kui Vahemere kallastel. Enamasti lõpevad taolised lood minoorses helistikus - neiu ei suuda inimeste keskel kohaneda ning hülgab mehe, et tagasi vesisesse kodukanti naasta. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti kurjade vaimudena, kes väeti iseloomuga kahejalgseid ahvatlevad ja hukutavad. Ohtlikud veteneiud russalkad tegutsevad ka slaavlaste mütoloogias, nende kolleegideks võib pidada kreeka sireene, kelle kütkestava lauluhääle vältimiseks lasi Odysseus oma meestel kõrvad vahaga kinni toppida ning ennast laevamasti külge siduda, et nurjatutele ihadele mitte järele anda.

Eisen kirjutab: "Kõik seletused juhatavad meid ikka selle juurde, et näkk paha vee vaim on, kes inimeste vasta alatist sõda piab. Niipea kui paras silmapilk tulnud, katsub näkk seda alati oma võimuse suurendamiseks tarvitada. Kas juurde tulnud vägi, see on upunute hinged, sinnasamasse näkiks jäevad, kuhu nad upunud, kas nad endiste näkkidega ühesuguse võimu astme peal seisavad, selle kohta ei anna rahvasuu tavalisesti vastust." Näkkide elupaigad peituvad meres, jõgedes, järvedes, kaevudes, tiikides ja suuremates allikates. Kus vesi eriti ägedalt keerleb, seal pidavat mõni aktiivsemat sorti näkineiukene pesitsema.

Näki kujus on midagi eevalikku - mehed on kippunud läbi pika ja pimedavõitu ajaloo naise seksuaalsust ohurikkaks omaduseks pidama. Naine tekitab iha. Tema side loodusega on tugevam kui meestel, kes traditsiooniliselt kultuuri ja tsivilisatsiooni ülalhoidmisega tegelevad. Naissoo tsükliline, kuufaasidest sõltuv veritsemine on süstinud meestesse ebakindlust ning lausa kabuhirmu - verevalamine (sõda, küttimine, jumalatele ohverdamine) on olnud ikka meeste töö! Naiste emotsionaalsus, salapära ja ürgne, sageli varjatud metsikus ei väljendu kusagil selgemini kui nois lugudes, kus vetevalla neiud nõtke helkleva sabaga sulpsavad. Igas naises on peidus väike näkk.

Joel, "Kaljude ja kameeleonide" peategelane, võrdleb oma kallimat samuti näkiga. Lummavalt kaunis ja rikas tüdruk oleks tema jaoks nagu teisest maailmast pärit vaimolend, kelles pulbitsev metsik vägi sõlmib lahti ka Joeli allasurutud instinktid. Lihtsurelik poiss satub täielikult näki võlu alla. Korraga tahab Joel olla parem inimene. Kuid kas see eriline neiu suudab omaks võtta uue maailma, kust puuduvad värvirohked korallid ja lõputu pärlitesära? Muinasjutud korduvad ikka ja jälle, siinsamas meie ümber ja meie endiga. Õnnelik lõpp nõuab aga hiiglase pingutust ning haldjatõugu ristiema võlukepikest.

Illustratsioon: Frederic Leighton "Kalur ja sireen"

Kui Arno isaga Tallinna jõudis, oli homoparaad juba alanud

„No mis sa veel ootad?“ küsib Teele Arnolt, kes mõttes jõe poole vaatab.
„Vaatan… Jõgi seal…“
„No mis siis? Kas sa jõge põle enne näinud? Tule täna meile, uut maja vaatama.“
„Jah… Ma ei tea… Kodu…“
„Mis sul on kodu?“
„Lilled… Heinamaa… Päikesepaiste…“

Oma Maailma Avardamise festivali ja nn. „41 kirjaga“ seoses annab endast märku hinges kripeldav kurioosum. Mullu suvel vihvatas meediast läbi tuntud geiaktivisti Reimo Metsa kirjanduslik tõlgitsus „Kevadest“. Mets väitis, et Arno Tali oli – lugege veelkord Lutsu! – kõike muud kui naistelemb. Arno…! Sina ka… „Ok-ok!“ paneb selline uudis suurt kärnkonna kugistama nagu köstri lõhutud saunaakna juures. „Ok sa kurivaim!“

Enne kuradite ja jeekimite kohalekutsumist peaks selle asja vist maiste jõududega ära lahendama. Niisiis, „Kevade“ tuleb jällegi kätte haarata. Kõik Arno kohta kirjutatu terava luubiga üle kaeda. Tulemus: pettumus ja kergendus. Arno ei käperda head sõpra Tõnissoni, ei piilu „noore Vanemuise“ Imeliku poole ega unista kuuvalgel ööl magamisvaiba all lesides Kentuki Lõvist. Tal on meeles vaid Raja peretütar.

„Teele oli, kõigest ta kavalusest hoolimata, tubli tüdruk, ja Arno ei võinud salata, et tal eneselgi kord koju minnes niisugune mõte peast läbi oli sähvatanud, kord Teele ära võtta. Aga taevake, kes tohtis siis teistele sellest märku anda!“

Arno ehmus, kui Toots tõotas ise Teelega plaani tegema hakata ja „oleks vesi jões keema hakanud, Arno oleks vähem ehmunud kui nüüd nende sõnade pärast“ ning elas seda hirmus sügavalt üle, et krutskiline linalakk ühtvalu Imeliku ümber kudrutas. „Ja eile koju minnes oli ta veel lootnud Teelet enesele tagasi võita. Ei, ei, Teele oli temale kadunud.“

Ei ühtki selget sõna selle kohta, et Arno Tali kuulus seksuaalvähemuse hulka.

Jah, Arno oli vaikne ja tagasihoidlik poiss, pettus tüdrukutes ja elas Tartus õndsat poissmehe elu. Järelikult... homo? On veider, et tõsine geiaktivist levitab noidsamu homoseksuaalide stereotüüpe, mis niigi rahva seas juurdunud.

Aga miks on Luts kujutanud Arnot just sellise lapspühakuna, kes aeg-ajalt nukrutseb, pilvi ja tähti imetleb ning üksindust armastab? Tõenäoliselt on Arno Tali algkujuks kirjaniku varakult lahkunud väikevend Arnold, keda ka mälestusteraamatuis kalli sõnaga meenutatakse. Küllap kujutles Oskar Luts Paunvere lugusid kirja pannes, milline võinuks tema vennas olla, kui tollele oleks antud rohkem kui kolm eluaastat. Arno Tali jalutab tihti surnuaial, näeb nägemust Jeesuse vangistamisest ning – mis enim tähelepanu väärib – heitleb pärast jääauku kukkumist tõvevoodis surmaga. „Kevade“-Arno jääb ellu. Kirjandusevägi võitis Lutsu sule toel surma enda. Seega on Arno Tali pehmetes poeetilistes toonides mälestusmärk väikevend Arnoldile. Kaugel „tüüpilisest“ homoportreest.

Lutsul oli mitmeid tagahoove ja vaikseid nurgakesi, kus tegutsesid tõepoolest homolikud tüübid, kuid tagantjärele on ühe või teise karakteri soolise sättumuse tuvastamine vaid meelevaldne häma. Loomulikult ei vääri kahtlust tõik, et Lutsu ajalgi olid aktiivsed homoseksuaalid olemas.

Arno Tali pole teps mitte esimene süütu poiss, keda tagantjärele homoks tembeldada üritatakse. Ainuüksi läinud sajandi viiekümnendate aastate USA filmikunstile mõeldes kargab kohe pähe paar näidet: „Ben-Hur“ ja „Põhjuseta mässaja“, mille peategelasi on hakatud (eeskätt gei-ringkondades) homoseksuaalideks pidama. Kui suur meestevaheline sõprus kvalifitseerub automaatselt homoseksuaalsuseks, siis palun…

Viimastel aastakümnetel on ilmutatud küllaga homoteemalisi raamatuid ("Maurice", „Giovanni tuba“, „Ämbliknaise suudlus“), filme („Brokebacki mägi“, „Latter Days“, "Shelter") ja teatritükke ("Angels in America", „Corpus Christi", „Gertrude Stein saatjaga“), milles samasooliste armastajate suhet häbitu eredusega valgustatakse. Muidugi võib ka seksrevolutsiooni eelsest ajastust homosid leida, ehkki paljud tõlgendused jäävad ikkagi kahtlase väärtusega spekulatsioonideks. Pean homoliikumist värvikaks, empaatiavõimet ja elukäsitlust rikastavaks nähtuseks, kuid kõikjalt omasoolembust otsida on küll liigne tormakus.

Igavene rändaja

Kas on see toa vaikuses
või on see omas südames
see kellakõla kõndija,
et kukud ikka kuulama.

Sind kuulsin juba lapsena,
sind läksin ära rändama -
kuid kuhu tõttad enda eest,
see kõla kostab enda seest.

Täna 136 aasta eest sündis Rannu kihelkonnas Eesti 20. sajandi alguspoole luulele hulga nüansirikkaid toone andnud poeet Ernst Enno. Tema puhas ja karge, laulev ja lauldav luule on vähemalt pooleks kui mitte terveks igavikuks meloodiate kütkesse seotud ning sellisena tuttav ka värskematele põlvkondadele. Olgu zen-budistlik "Nii vaikseks kõik on jäänud" või šamanistlik "Rändaja õhtulaul" - need ja kümned teised luuletused kõnelevad sügavast igatsusest, teelolemisest, otsata rändamisest.

On's aga üldse silmaga tabatavat sihti vaja? Ühelgi teel pole lõppu ega algust, asfalteeritud magistraali ja samblasse vajutatud sipelgaraja vahel pole vahet. Nõnda on ka eluga, millest Enno nõnda nukralt, kuid ikkagi õrna rõõmuvärelusega luuletab. Mõned on suured, nähtavad ja lärmi täis, teised pisikesed ja märkamatud. Sipelgaraja siht ei ole pesa ega magistraalil parkla. Ülim siht on... olla.

Meil palju armastusi siin,
et neid nii palju, see'p see piin,
kuid ühte tarvis igal pool,
ei ühte kuulda ole hool.

See elu - vasar taguja,
sees kõla kujuandija -
nii armastad, mis armastad:
sa ikka iseendaks saad.

Kust võiks leida aju?

Juunikuu Cosmopolitan jagab lahkesti väärt soovitusi, kus võiks kohata uusi huvitavaid mehi. Justnimelt, uusi ja huvitavaid! Meestega tutvumiseks sobivad Cosmo suhtespetside hinnangul lahedasti pubid ja baarid, eriti kui seal elatakse kaasa spordivõistlustele.Võime kihla vedada, et oleksid seal üks vähestest naistest ja saad lemmikmeeskonna võidu korral mehise rõõmu ning tähelepanu osaliseks. Halvemal juhul pead mõne mehe kaotusvalu leevendama, aga seegi tegevus võib ju üpris seksikas olla. Suurepärane koht uue mehe lõa otsa püüdmiseks võib olla ka mõni veinikoolitus või koguni raamatupood.Toredaid kutte võib kohata ka pillipoes, kus naisterahvas - põhjendusega, et otsid näiteks sõbrale kitarririhma - mõjub põnevalt. Muidugi leiab mehi ka autohooldusest, kus on suur ilusa autoga saabuvate ja aega surnuks löövate meeste kontsentratsioon - nii et kui sõbranna või vanemad nurisevad, et hoolduses passimine on tüütu kohustus, paku end vabatahtlikuks. Nõu kulub pigisolijale marjaks ära. Iseasi, kas Cosmo-stiilis nõuanded on probleemide lahendamiseks või nende tekitamiseks.

Juba rahvusliku ärkamisaja videvikus, 1887, hakkas ilmuma esimene spetsiaalselt naistele suunatud ning rohkete nõuannetega täidetud perioodiline üllitis - ajakiri Linda. Selle väljaandjaks oli tuntud naisaktivist Lilli Suburg, vastutavaks toimetajaks algselt koolipapa Hugo Treffner. Mõningate vaheaegadega lendas esimene pääsuke 1905. aastani. Suburgi eesmärgiks oli ennekõike naiste vaimu harimine ja nende eneseteadvuse tõstmine. Iseseisvusajal, 1924. a., alustas ilmumist Eesti Naine, kuid suurhitiks ja kõigi tänapäevaste naistekate vanaemaks võib pidada ajakirja Maret. Juttu tehti sellest, mida selga ja lauale panna, sekka armastusjutte ning maailmakuulsate filminäitlejate pilte. Juba Maretile heideti ette, et selle sisu panustab lugeja madalatele instinktidele ega ole kooskõlas naise "ülima rolliga" (milleks on mõistagi nunnalik leemekulbi-liigutaja). Mareti värvilistel esikaantel võtsid poose ehmatavalt mehises rõivastuses suusaproua, siresäärne tennisist, koera ja lambatalle kaissu haaranud neiud jt. Kui tagurlikumad kirjanduskriitikud nimetasid Marie Underi õrna erootikaga garneeritud värsse "libude luuleks", siis Maret oli moraalijüngritele - samas vaimus jätkates - "libude žurnaal". Teatud määral jätkab rahvusvahelise levikuga Cosmopolitan kodukootud Mareti traditsiooni. Eesmärgiks tõsta naiste eneseteadvust ja pakkuda kergestiseeditavat meelelahutust.

Lilli Suburgi unistus on peaaegu täies mahus tõeks saanud. Naised on haritumad ja (paljudel juhtudel) intelligentsemad kui mehed, mistõttu peaks ka enamik Cosmo lugejaid võtma neile ettepuistatavaid "nõuandeid" vaid lõbusa vahepalana. Kui Playboy asuks soovitama mehepoegadel aeroobikasaalidesse või ilusalongidesse naisi lantima minna, oleks tagajärjeks katastroof. Siit ka mure: kust võiks leida neid rahvavalgustajaid, kes meeste vaimu hariks?

Hinged ja liblikad

Karamelli-maigulise poeesiaga täidetud Vana-Kreeka müüt kõneleb Psyche-nimelisest neiust, kelle kosmiline ilu nakatas kadedusetõvega koguni Aphrodite enda. Õelusest sinetav ilu- ja armastusjumalanna andis oma pojale Erosele (tuntud ka Amori ja Cupidona) käsu panna neiu armuma kõige koledamasse olendisse maailmas. Kõlab nagu leebem variant "Lumivalgekesest"? Jah, Psyche ongi kristuse-eelne Lumivalgeke, ehkki pöialpoisid selles loos ei askelda. Eros tõstab vibu, et lasta uinunud neiu südamesse saatuslik nool, kuid tardub siis tema ilust lummatuna paigale. Ta pillab noole jalale ning armub ise Psychesse.

Müütjas mõistulugu rõhutab hinge ja armastuse vältimatut liitu. Armastus ei murra hinge, vaid hing vallutab armastuse. Psyche ja Erose lugu on inspireerinud kümneid, sadu - ehk isegi tuhandeid kunstnikke, poeete ning trubaduure. Loos, mille kreeklased maailmale pärandasid, põimuvad imeilus inimlikkus ja õrnkarge jumalikkus nagu võib näha ka sellel Poola-Leedu kuningriigi õuekunstniku Michelangelo Palloni baroksel maalil.

Psyche ei tähenda kreeka keeles pelgalt hinge. Sama sõna käibib liblika kohta. Neist kütkestavatest seostest kannustatuna on Psychet kujutatud sageli liblikatiivulise kaunitarina. Iidsetes šamaanikultuurides ilmutas inimeses pesitsev hingeloom end mõne putuka, paljudel juhtudel just liblika kaudu. Habras vaimne aine, ühtaegu tajutav ja tajumatu, õhust kergem ja kauneim kogu maal...

"Kaljude ja kameeleonide" sametmusta esikaant ehib olevus, kes kuulutab oma õrnusest ja lühikesest east hoolimata eluväe üleolekut sünkjatest varjudest, vabaduse võitu vangistuse ja ilu trimfi inetuse üle. Võluva kokkusattumusena õnnestus mul eile sama olevus - pääsusaba - esmakordselt pildile püüda. Ta võnkles õhukesi kirevaid tiibu laperdades sirelikobarate vahel, peitis end kaamerasilma eest lehtede taha, kuid lõi siis viimaks rüü valla. Millise inimese ilus hing ta küll olla võis?

Kui keegi hooliks

Mõned nädalad tagasi kõnelesin lastest, kes oleksid küllap õnnelikumad orvuna (Lapsed ja unelmad). Nüüd ilmsiks tulnud ja avalikkust šokeerinud "koerapõnnide" juhtum on järjekordne - mitte esimene ega viimane - näide vanemaist, kes kasutavad järeltulijaid kurjasti ära. Eesti Ekspressis ilmunud tänuväärse artikli pealkiri ("Otse põrgust") polnud liialdus. Taolisi põrguid hõõgub veel paljudes kohtades üle maa. "Ühes tavalises väikelinnas" paljastatud kolle loitis lihtsalt heledama leegiga.

Korraga kahiseb kogu Eesti: "Kuidas sellised koledused võimalikud on?", "Kus on lastekaitsetöötajad?" jne. Ei koerte seltsis kasvama pidanud laste ema ega elukaaslane leidnud endal mingit süüd, neil jäi õigust ülegi ("Meilt ei tohi lapsi ära võtta!") Tegemist on lapsepiinajate tüüpilise reaktsiooniga. Kuni viimaste aegadeni nuumasid konkreetsed soerdid end ühiskondliku ükskõiksuse kilbi all.

Ehkki väärkoheldud lapsi päästetakse elajalike vanemate küüsist igal aastal paar-kolmsada, jõutakse sageli jaole liiga hilja. Loomulikult on naabrite-sugulaste kohus laste otsesest ja kaudsest piinamisest otsemaid teatada, kuid esimese ning ka teise ja kolmanda kahtluse järel seda teha ei söandata. Eraelu on ju puutumatu! Põhjamaine individualismikultus nõuab, et iga inimene pesku ise oma must pesu ja kasvatagu lapsed. Naabrionu näljutab vist koera... Järsku pole asi sugugi nii hull - äkki ta toidab kutsukest öösiti? Kõrvalkorterist kostab laste nuttu ja joodikute lällamist... Ah, mis see minu asi on, peaasi, et nad mind ei sega. "Mul savi"-suhtumine reedab ühtlasi kodanikujulguse puudumist, hirmu kaasvastutajaks sattumise ees.

Teisalt on raske olla südametunnistusest lugu pidav eeskujulik kodanik, kui puuduvad isikud, kes keerukate probleemidega tegeleks. Selliseid ametimehi pole lihtsalt piisavalt. Pole raha. Pole huvi. Jah, inimressurss on Eestile oluline - aga seda ainult paberil. Ühiskonna nõrgimad liikmed vajavad ütlematagi kaitset. Ka siis, kui kaugas tühi.

Jääb vaid loota, et nii riik kui kodanikkond leiavad viimaks julgust (ja raha) valusate probleemidega tegelemiseks. Õnnelikud pered on parim kindlustus paljuräägitud majanduskasvule. Tuleb teha kõik võimalik ja rohkemgi, et parandada riskiperede olukorda ning esmajoones vähendada nende hulka. Esimeseks - ja vahest olulisimaks sammuks on märgata. Lihtsalt toppida oma nina teiste asjadesse. Valvsus pole liiast, sest malts ei hävi peenralt ega inimkonnast kunagi täielikult.

Kaksteist väidet kanepi kaitseks

1. Kanep on ohutum kui alkohol ja tubakatooted Eestimaalased kulistavad meelsasti kappade viisi igat sorti vedelaid mürke, mis hõivavad kõigis toidupoodides pikki ja kõrgeid riiuleid. Paraku mõtlematult. Briti valitsuse endise uimastinõuniku David Nutti sõnul on heroiin ja kokaiin ohtlikemad narkootikumid, kuid tema koostatud ohtlike meelemürkide tabelis pakub 5. kohal paiknev alkohol neile tublit konkurentsi. Tubakas on Nutti järgi kahjulikkuselt 9. kohal, kanep aga alles 11. Tõenäosus jõuda kanepit tarvitades psühhoosini on väga väike, kuid seejuures unustatakse ära, et ka alkoholi tarvitades on võimalik "hulluks minna". Eestis satuvad aastas sajad joodikud luuludega psühhiaatrite käe alla. Rinnapiimas on samuti rohkesti kannabioide, kuid mitte tilkagi alkoholi!

2. Kanepit on inimkond aastatuhandeid tarvitanud Ilmselt tunti ja kasvatati kanepit juba 3. aastatuhandel eKr, mistõttu kuulub kanep vanimate kultuurtaimede hulka. Enamasti kultiveeriti meie rohelist sõpra kiu ja seemne pärast. 2500 aastat on kanepist valmistatud laevapurjeid, samuti paberit ning kanepiõli lampidele. Suitsetamise eesmärgil on kanepit kasvatatud sajandeid, vanimad kanepisuitsetamise traditsioonid pärinevad Indiast, Afganistanist, Marokost ja Egiptusest. Enne Teist maailmasõda müüdi Eestis kanepi- ja oopiumitinktuure apteegis käsimüügiravimitena. Muide, 20. sajandil oli Euroopa suurim kanepikasvataja Nõukogude Liit.

3. Kanep leevendab valu ja stressi, kõrgeneb sensuaalsus, tekib loov mõtlemine

4. Kanepis sisalduv tetrahüdrokannabiool (THC) hävitab muteerunud ning surevaid rakke (näiteks kasvaja- ning vähirakud), samal ajal parandades terveid rakke

5. Kanepi ainus tõestatud kõrvalomadus on eufooria Kanepitooted sobiks ka antidepressantideks, kuid samas leevendama legaalsete antidepressantide kahjulikke kõrvalmõjusid (iiveldus, väsimus, nõrkus, anorgasmia, suguiha langus).

6. Kanepi potentsiaal sõltuvust tekitada on oluliselt väiksem heroiinist, kokaiinist, tubakast ja alkoholist. Alla 10% kanepitarvitajatest jäävad sõltuvusse võrreldes 32% tubaka, 23% opiaatide, 15% alkoholi tarvitajatega.

7. Kõik narkomaanid ei alusta oma „karjääri“ kanepist Peamine alguspunkt on alkohol ja sigaretid, sageli järgnevad ecstasy tabletid. Samas – Euroopas suitsetatakse kanepit kõige tõenäolisemalt koos tubakaga.

8. Kanep tõstab huvi ja naudingut toidu suhtes Miks mitte kasutada kanepit anoreksia või isutuse raviks? Need, kes on proovinud, ütlevad, et töötab!

9. Kanep ei põhjusta sünnidefekte Ema võib mõõdukalt kanepit suitsetada ka raseduse ajal.

10. Kanep keelustati USA-s kolmel ebamõistlikul põhjusel: 1) karskusliikumise eeskujul 2) rassistlikel eesmärkidel – valgete ameerika puritaanide kohaselt suitsetavad kanepit ainult kurjategijad, neegrid ja latiinod (marijuana = mehhiklane) 3) kunstlikku riidekiudu ja puidumassil põhinevat paberit tootvate magnaatide omakasu – kanep kriminaliseeriti 1937. aastal nende jõulise lobitöö tõttu. Ka praegu ei tehta USA-s narkootilisel kanepil (cannabis) ja tööstuskanepil (hemp) vahet. Jänkide eeskujul hakati Euroopas kanepit taunima koos teiste narkootiliste ainetega pärast Teist ilmasõda.

11. Kanepi müümise, ostmise ja tarvitamise seadustamine aitaks vähendada ülekriminaliseerumist ühiskonnas 7. juulil 2009 tegid TÜ kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja liberaalse mõttekoja Vaba Ühiskonna Instituut juhataja Paul Vahur Postimehes ettepaneku, et Eesti võiks hakata liikuma narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas. Vahuri sõnutsi ei ole pahe keelamine narkootiliste ainete leviku piiramisega hakkama saanud. Sootaki meelest toob rahumeelsete noorte kanepitarvitajate karm karistamine selliste väikeste eksimuste eest kaasa nende mõttetu ja varajase häbimärgistamise, millega ühiskond tõrjub endast eemale inimesi, kellest oleks ühiskonnale tulevikus rohkem kasu, kui neid karistamise asemel kasvatada. Demokraatlik ja õigusriiklik karistusõigus püüab kohelda sõltlasi mitte kurjategijatena, vaid abi ja ravi vajavate inimestena.

12. Lahjade narkootikumide legaliseerimine vähendab narkomaffia tulusid Tehes kanepi legaalsete kanalite kaudu kättesaadavaks, kaob selle tarbijatel vajadus puutuda kokku narkodiileritega, kelle huvides on tarbijatele peale suruda kangemaid – ja diileri jaoks kasumlikumaid – mõnuaineid. Riik saaks narkomüügist sugeneva tulu näiteks käibemaksu ja aktsiisiga endale. Mõistagi tohiks kanepitooteid kasutada ainult need, kellel juba 18 eluaastat täis. Vastukaaluks liberaalsele narkopoliitikale tuleks aga rangemalt karistada kanepi müümist või ostmist alaealisele.

Aga loomad?

Alles hiljuti vestlesin kahe intelligentse ja avatud noorega, kelle tõsiseks südameasjaks on meie neljajalgsete sõprade õiguste eest võitlemine. Nad kurtsid, et on inimesi, kes käsitlevad loomi suvalise vallasvarana, mitte rõõmu ja valu tundvate isiksustena. Mõte koerast, kanast või elevandist kui isiksusest näib esiti veidravõitu, kuid eelmisel nädalal kohtus õigeks mõistetud loomapiinaja juhtumi taustal asusin loomade õiguste üle sügavamalt mõtlema. Vähe sellest – minu kolba alla kerkisid mõttekobarad, mis sisaldasid küsimust, mida üldse tähendab elu? Kas inimene peaks kõiki elusorganisme käsitlema inimlikult, aupaklikult või… nagu hullunud kiskja?

Õnneks on teema loomade õigusetusest nüüd teravamas värvigammas avalikkuse ette kerkinud. Kasside, koerte ja teiste koduloomade eetilisest kohtlemisest saadakse meil üldiselt aru, mistõttu mõistetakse hukka ka vastutustundetud loomapidajad. Probleem on siiski laiem ega hõlma ainult Eesti õigussüsteemi auke, mis võimaldavad piinajatel puhta nahaga pääseda. Loomade õigused kalduvad otsapidi filosoofide kurvilisele rajale ning sellest ka eespool esitatud küsimused.

Loomakaitsjatel pole Eestis piisavalt võimu. Eesti Loomakaitse Selts on oma praegusel kujul tegutsenud 2000. aastast peale ning mittetulundusühingu vorm ei anna seltsile tõhusaid vahendeid loomade väärkohtlemise vastu võitlemiseks. Palju tööd annab veel avalikkuse valgustamises ära teha. Praegu kuulub Loomakaitse Seltsi umbes 700 liiget, kellega liituvad sadakond vabatahtlikku. Aktiivseid liikmeid võib üles lugeda 50. Need arvud on väiksevõitu, kui piiluda II ilmasõja eelsesse vabariiki, mil loomakaitseliikumisest võttis osa ligi 10 000 inimest. Loomapiinajad on seega veel ühed nõukaajal küpsenud mõrud viljad.

Inimesed, kellega mina rääkisin, ei piirdu pelgalt koduloomade kaitsega. Mõlemad kuuluvad pisut radikaalsema suunitlusega liikumisse Loomade Nimel, mille eesmärgid on avaramad, ambitsioonikamad – ja mis seal salata – idealistlikumad.
Mõningaid Eesti loomaõiguslaste ideid:

- loomade halb kohtlemine inimese enda mugavama elu ja lõpmatute vajaduste rahuldamiseks pole eetiline
- loomad väärivad tähelepanu ja hoolitsust ning nende ärakasutamine on vale
- loomadel on õigus kannatustevabale elule, neid ei tohiks kasutada toiduks, meelelahutuseks, katseteks ega kehakatteks

Loomaõiguslased propageerivad täistaimetoitlust ning leiavad, et loomafarmid (eriti sellised, kus isenditel on vähe ruumi, kehv valgustus ning neid hukatakse julmade meetoditega) tuleks sulgeda. Liha, piima- ja munatooted on vaid loomade lakkamatu ekspluateerimise tulemus. Taoline mõte võib uue grillihooaja hakul lausa ketserlikult kõlada, kuid tõetera siin ei puudu. Kõik koduloomad on aretatud inimese enda vajaduseks ning seega poleks looduse seisukohalt midagi lahti, kui lehmad, lambad, sead ja kanad meie planeedilt haihtuks.

Peamiselt on Loomade Nimel aktivistid, kelle hulga võib üles lugeda kahte paari käsi appi võttes, saanud tähelepanu karusnahavastaste pikettidega, üks sellistest toimus viimati kevadtalvel Tallinnas Viru tänaval. Samas tuleb silmas pidada, et Eesti loomaõiguslased ei ole nii radikaalsed nagu nende sõsarorganisatsioonid mujal maailmas. Karusnahakandjaid pole seni punase värviga üle valatud ega tänavail alasti meelt avaldatud. Loomade Nimel ei poolda kriminaalseid lähenemisi ning püüab rõhuda peamiselt inimeste mõistlikkusele. Olulisim on pidev teavituskampaania, ehkki Eesti meedia on püüdnud loomaõiguslastele halbu silte külge kleepida, kogu liikumist naeruvääristada ja südamevaluga organiseeritud üritustest skandaali välja imeda. Jääb vaid imetleda nende noorte visadust, kes kurjade pilkude kiuste oma igati õigustatud ning faktidel põhinevat sõnumit levitada püüavad.

Suhtumine loomaõiguslastesse peegeldab halastamatult kommunismijärgse sumbunud ja kohati ultrakonservatiivsusse libiseva ühiskonna kitsaskohti. Rohujuuretasandil tekkinud kodanikuliikumist üritatakse madaldada ning suur osa rahvast laseb end petta loomaõiguslaste kohta ringlevatest vääraist stereotüüpidest. Peaaegu olematu meeleavalduskultuur on kaasa toonud meeleavaldajate tembeldamise veidrikeks, kel pole lihtsalt vabal ajal muud teha kui Raekoja platsis plagudega vehkida. Rääkimata sellest, et leidub inimesi, kelle arvates tuleks esmajoones tagada inimõiguste kaitse ning alles siis loomade peale mõtlema hakata. Kui selline ilus päev vaid saabuks…

Ehkki loomakaitse selts ja Loomade Nimel tegutsevad mõnevõrra erinevatel filosoofilistel alustel, on nende kaugem eesmärk sarnane. Austades loodust, vähendades kannatust maailmas ning suhtudes kõigisse elusolendeisse kui iseendasse, suudetakse luua moraalsem ning empaatiavõimelisem õhkkond ka inimeste jaoks. Meiegi oleme ju loomad.

Maitsvat mürki!

Hiljuti elasin kodulähedases toidupoes osteldes üle madalama järgu šoki. Põikasin nimelt nende riiulite vahele, kus lebab kottide viisi rosinaid, pähkleid ja muud näksimismaterjali ning hakkasin pooljuhuslikult ühe krabiseva paki sisu uurima.

Tšiili, Hiina, Iraani ja USA päritolu rosinad, kuivatatud datlid, aprikoosid ja värvilised ananassitükid vahtisid nii süütult vastu, kuid nende säilitusaineks oli etiketile märgitud - palun trummipõrinat! - vääveldioksiid. See tähendab väävlisgaas! Need, kes pole keemiatundidest palju poppi visanud, teavad, et tegemist on elusorganismile ülimalt mürgise ainega. SO2 on laastavate happevihmade peasüüdlane, mille tõttu hukkub saastatud aladel tuhandeid loomi ja lugematul hulgal taimekooslusi. Säilitusainena esinedes kasutab väävlisgaas varjunime E220 ning poeb sageli ka veinide sisse.

Ehkki võib arvata, et kuivatatud puuviljades sisalduv vääveldioksiidi hulk on imeväike ega kujuta inimese tervisele mingit ohtu (seda kinnitavad muidugi esmajoones tootjad-turustajad), tasuks taoliste ainetega reostatud kaubaartiklitest siiski eemale hoida. Täna müüvad sulle magusaid rosinaid, homme mugava kirstu.

Ka paljudes karastusjookides varitsevat naatriumbensoaati ja teisi kõlavate nimedega säilitusaineid ei oska ostjad millegi kohutavaga seostada, kuid isegi teadlased ei ole päris ühel nõul, milline mõju aktiivselt kasutatavatel konservantidel inimestele tegelikult on. "Teatud" terviseriskide puhul soovitatakse E-ainetest loobuda. Paraku ei tea enamik inimesi, mis meie sisemises keemialaboris õieti toimub ning millised ained võivad seal "plahvatusi" esile kutsuda. Halvemal juhul selgub see alles surmatunnil, kuid põhjused maetakse õndsas teadmatuses maha.

Isegi kui väävliühendiga konserveeritud näkse süües on raske tervisekahjustuse saamine nullilähedane, peab tarbija alati silmad lahti hoidma ning tõsiselt aru pidama, kas tasub ikka usaldada tootjaid, kes mürkidega nõnda kergekäeliselt ümber käivad.

Ehk paisatakse järgmisena müüki kuivatatud karumustikad?

Põhjakonn või Tuuleema?

Me vajame elektrit nagu õhku, vett ja päikesepaistet. Šimpansid ja šaakalid saavad ilma hakkama, inimene on iseenda heaolu ori. Soov paremini/ mugavamalt/ valutumalt elada sisaldab vajadust rohkem energiat põletada. Selleks peab mõistagi appi tulema Emake Loodus ja kõik tema ressursid.

Nüüd, mil Tšernobõli tragöödiast on möödunud veerand sajandit ning probleemid Jaapani tuumajaamas viimased paar kuud kogu maailma meediat ja tuumaenergeetika vastaseid toitnud, paisub vaidlus „aatomike“ ja „mahedike“ vahel ka Eestis. Oludes, kus uuspaganlik mõtteviis üritab poliitilisele põllule seemneid külvata ning 45 000 ruutkilomeetrit Eestimaad on (mitteametlikult) looduskaitse all, näib juba ainuüksi tuumajaama rajamise idee pühaduse teotusena. Uuspaganaid esindavad meil mõistagi maausulised, kelle jaoks vaimne ja looduslik pärand moodustavad ühise, lõhkumistabuga pitseeritud terviku. Kui kõrgemal pool plaanitakse salamahti uute kaevanduste rajamist siia pühale maale (ilma irooniata!), kutsub see esile hoopis ärksamaid vastuhakke kui tööpuudus või riiklike pensionimaksete külmutamine. Eestlase säärane käitumisviis on kergesti seletatav: raha tuleb ja läheb, aga solgitud loodust ei korva enam mingi jõud. Igaüks, kes on kasvõi pildi peal näinud tuumaelektrijaamu ja nende ümbrust, pole küllap nõus taolist põhjakonna vabatahtlikult oma naabrusesse laskma. Isegi kui monstrumi ühestainsast südamest ehk tuumareaktorist piisaks Eesti energiavajaduse katmiseks, peab keegi koristama ka tema ohtlikke väljaheiteid. Põhjakonn ei ole teadupärast väike armas lemmikloom – kui inimesed ta kogemata välja vihastavad, tõusevad dosimeetrite näidud kogu maal ja kaugemalgi.

Peamise alternatiivina tuumajaamale on pakutud tuulikuid ja päikesepaneele, kuid seejuures tekib küsimus, kust võlutakse välja elekter siis, kui muidu helde Tuuleema otsustab generaatorilabade liigutamise lõpetada ning päike – nagu sageli juhtub – ei jaksa pilvemüürist läbi tungida? Tuleb ka arvestada, et päikesepatareide valmistamiseks kasutatakse praegu mitmeid haruldasi keemilisi elemente, mida maapõu sugugi heldelt ei paku. Mängu võib panna ka bioenergeetika ehk labasemalt öeldes võsapõletamise. Lisaks on mujal maailmas katsetatud veel üht energiaallikat, millest Eestis polegi kõneldud: nimelt loodeteenergia, mis seisneb tõusu ja mõõna ärakasutamisel. Seegi tehnoloogia on aga kallis ja Eesti rannikutüübile võrdlemisi sobimatu.

Lähikonnast võib leida siiski riigi, mis annab kapaga lootust ja inspiratsiooni maheenergia pooldajatele. Taani, mis on veel siledama pinnamoega kui Eesti, ei saa näiteks norralaste-rootslaste kombel võimsaid mägijõgesid kasutada ega üha uusi kivisöemaardlaid avada. Taanlased on üle ilma tuntud alternatiivenergeetika arendajad ning nende riigi rahatasku kukub sageli suuga rohelise energia poole. Keset heitlikku merd asuv Samsø saar, kus asub ligi paarkümmend küla mitme tuhande elanikuga, on lausa hiilgav näide nn. ökotoopiast (eesti keeli „mahepaik“). Kogu Samsøl vajaminev energia toodetakse maale ja saarelähedasse madalikku paigaldatud tuulegeneraatoritest. Paljudel majadel mustendavad päikesepaneelid, viljapõllult saadav põhk põletatakse spetsiaalses katlamajas ning vähe sellest – isegi värskeltlüpstud lehmapiima soojus püütakse jahutusaparaatides kinni ning kasutatakse küttesüsteemis ära! Suur hulk saarel toodetavast taastuvenergiast, mida asukad ise ei vaja, eksporditakse mujale Taani. Kogu see maheime on sündinud aktiivsest kodanikuliikumisest ehk samsølaste enda tahtest ja tarmukusest.

Taastuvenergia voorused suurenevad vaid säästva eluviisi juures. Esialgu veel üsna kapriissed säästulambid on loodetavasti esimesteks pääsukesteks energiasäästlike aparaatide loomisel-leiutamisel. Kui Eesti tahab tõepoolest olla innovaatiline ja tulevikku vaatav väikeriik ning samas puhta mitmekesise looduse viimne kants, tasub taanlaste katsetustel väga teravalt silma peal hoida. Aated maksavad pikemal ajaskaalal enam kui majanduslik kasu.

Kes armastab Justin Bieberit?!

You know you love me
I know you care
Just shout whenever
And I'll be there
You want my love
You want my heart
And we would never, ever, ever be apart

(Justin Bieber "Baby")

Räägitakse, et tuleval aastal saabub maailmalõpp. Jah... Ajal, mil meie õnnetu planeedi kõige kuulsamad ning kajastatavamad popstaarid on Lady Gaga ja Justin Bieber, kõlavad need kurjad ettekuulutused päris usutavalt.

Põrgulise Lady Gaga fenomenist saan ma aru – juba sajandeid on suurtel laatadel kõva raha eest kõiksugu värdjaid näidatud. Pokkerinäoga lauljatar astub lihtsalt edasi seda skandaalirada, mille Madonna juba kaheksakümnendatel sisse tallas. Mida aga arvata ühest suvalisest Kanada poisist, kes ainuüksi tukka kohendades miljonid tüdrukud kiljuma paneb ja vahelduseks kergesti ununevaid viisijupikesi laksutab?

Bieber ei ole ju teab mis imelaps. Ei, ta on kõigest toode. Bieberi-suguseid poisse, sellise tuka ja häälepaeltega, leidub laias maailmas tuhandeid. Vaid üks neist on lülitatud nutikasse äriprojekti, mille tulem vastab täpselt hetkelistele turuvajadustele. Keda peaks huvitama, mida Bieber sööb, kellega semmib, mida ta oma ema, Selena Gomezi ja Barack Obama kohta arvab või milliseid unenägusid roosade patjade vahel näeb? Vastus on mõistagi selge: fänne, ainult fänne. Iidol, kelle ümber on tekitatud sihtgrupi vajadusi rahuldav lugu ja kuvand, leiab tänuliku järgijaskonna. Puhtavereline Bieberi fänn on kohustatud teadma kõike SEDA ja ahmima iga "uudist", mis kollakas-lollakas meedia temast ette puistab.

Bieber on põnn "rahva seast", omamoodi Pipi Pikksukk, kes ei paista vähemalt praegu kriipsugi vananevat, vaid jääb ikka tiinekaks ning erinevalt Pipist pole ta ka pahandustesse sattunud. Bieberit ei saada staaridele omased seksiskandaalid - veel mitte. Ta pole esialgu muud kui nunnu poiss, kes retsiteerib produtsentide poolt ette antud lauluread ära ning määrib seejuures kõmureporterite leivakäärule killukese võid.

Bieberi kitsa selja taga sumiseb hiiglaslik turundustiim, mille ainsaks töökohustuseks on poissi pidevalt pildil hoida. Paljudele mainekatele kõmuväljaannetele makstakse hirmuäratavalt kopsakaid summasid, et need Bieberist lakkamatult kirjutaksid. Sageli annavad Justini turundajad isegi teemad ja pealkirjad ette - riputage ainult üles ja kasvatage meie toote kuulsust! Üleilmset kübervõrku pidi jõuavad kõik säärased pseudosõnumid kenasti ka Eesti meelelahutus-portaalidesse. Ainult mõned värskemad näited: Bieberit loobiti Austraalias munadega, Bieber avaldas sõbra telefoninumbri, raamat "Justin Bieber" jõuab Tallinnas ja Pärnus müügile laupäeval, Bieber hakkab filmis mängima korvpallurit, Bieberi ema juuksed süttisid laval põlema, Bieber pakkus maailma seksikamale naisele abi, rolleril Bieber müksas paparatsot, suvel tulevad müüki laulvad Justin Bieberi hambaharjad... :D :D :D

Fänne ei tasu süüdistada selles, et üks neitsilik laulupoiss neile kangesti meeldib. Teismelistel on Bieberi-taolise popsensatsiooniga lihtne samastuda. Justin Bieberit kui ikooni, kes "on tehtud meie enda näo järgi", kummardatakse ja austatakse hullumiseni just tema välise pretensioonituse tõttu.

Meenutuseks: hulga puberteedieas neidude jaoks oli Britney Spearsi tootegarantii tema neitsilikkus, mida 1990. aastate lõpul kõik kõmulehed perverssusteni toonitasid ning mis pärast loomulikku kadumist ka tüdruku enda tippstaaride edetabelist kustutas. Elumülgastest läbi roomanud, suutis Britney hiljuti välja anda võrdlemisi menukad tsirkuse ja saatusliku naise teemalised plaadid, kuid tema neitsivägi ja sellest tulenenud ikoonilisus on ilmselgelt lahtunud. Nüüd võib teda pidada kõigest keskmise kaliibriga lauljatariks. Ehk koguni muusikuks.

Bieberit ja muusikat mainitakse ühes lauses hämmastavalt harva. Legendi järgi olevat küll talendikütt Scooter Braun kogemata suvalisele Bieberi lauluvideole klõpsanud ja tema muusikalistesse võimetesse armunud, kuid poisi senist karjääri hinnates ei ole ta end sugugi hittidega ajalukku naelutanud. Lady Gaga ülikõva tantsutümakas "Poker Face" ja teised selle lainetusest sündinud palad kindlustavad skandaalitarile koha popmuusikute Valhallas. Bieber aga... Kas maailm (juhul kui see vahepeal pöörlemast ei lakka) tunneb seda nime kandvat superstaari ka kümne aasta pärast? Lubage selles kahelda. Küll peagi tema asemele mõni uus massitarbeks mõeldud toode leitakse.

Kardetavasti jääb Bieber üheainsa teismeliste põlvkonna iidoliks ja - tuleb ikkagi möönda - positiivseks eeskujuks, kelle ümber kobrutav massihüsteeria valutult ning ajapikku vaibub. Kuni järgmise hüsteeriani.