Mõned nädalad tagasi kõnelesin lastest, kes oleksid küllap õnnelikumad orvuna (Lapsed ja unelmad). Nüüd ilmsiks tulnud ja avalikkust šokeerinud "koerapõnnide" juhtum on järjekordne - mitte esimene ega viimane - näide vanemaist, kes kasutavad järeltulijaid kurjasti ära. Eesti Ekspressis ilmunud tänuväärse artikli pealkiri ("Otse põrgust") polnud liialdus. Taolisi põrguid hõõgub veel paljudes kohtades üle maa. "Ühes tavalises väikelinnas" paljastatud kolle loitis lihtsalt heledama leegiga.
Korraga kahiseb kogu Eesti: "Kuidas sellised koledused võimalikud on?", "Kus on lastekaitsetöötajad?" jne. Ei koerte seltsis kasvama pidanud laste ema ega elukaaslane leidnud endal mingit süüd, neil jäi õigust ülegi ("Meilt ei tohi lapsi ära võtta!") Tegemist on lapsepiinajate tüüpilise reaktsiooniga. Kuni viimaste aegadeni nuumasid konkreetsed soerdid end ühiskondliku ükskõiksuse kilbi all.
Ehkki väärkoheldud lapsi päästetakse elajalike vanemate küüsist igal aastal paar-kolmsada, jõutakse sageli jaole liiga hilja. Loomulikult on naabrite-sugulaste kohus laste otsesest ja kaudsest piinamisest otsemaid teatada, kuid esimese ning ka teise ja kolmanda kahtluse järel seda teha ei söandata. Eraelu on ju puutumatu! Põhjamaine individualismikultus nõuab, et iga inimene pesku ise oma must pesu ja kasvatagu lapsed. Naabrionu näljutab vist koera... Järsku pole asi sugugi nii hull - äkki ta toidab kutsukest öösiti? Kõrvalkorterist kostab laste nuttu ja joodikute lällamist... Ah, mis see minu asi on, peaasi, et nad mind ei sega. "Mul savi"-suhtumine reedab ühtlasi kodanikujulguse puudumist, hirmu kaasvastutajaks sattumise ees.
Teisalt on raske olla südametunnistusest lugu pidav eeskujulik kodanik, kui puuduvad isikud, kes keerukate probleemidega tegeleks. Selliseid ametimehi pole lihtsalt piisavalt. Pole raha. Pole huvi. Jah, inimressurss on Eestile oluline - aga seda ainult paberil. Ühiskonna nõrgimad liikmed vajavad ütlematagi kaitset. Ka siis, kui kaugas tühi.
Jääb vaid loota, et nii riik kui kodanikkond leiavad viimaks julgust (ja raha) valusate probleemidega tegelemiseks. Õnnelikud pered on parim kindlustus paljuräägitud majanduskasvule. Tuleb teha kõik võimalik ja rohkemgi, et parandada riskiperede olukorda ning esmajoones vähendada nende hulka. Esimeseks - ja vahest olulisimaks sammuks on märgata. Lihtsalt toppida oma nina teiste asjadesse. Valvsus pole liiast, sest malts ei hävi peenralt ega inimkonnast kunagi täielikult.
