Aga loomad?

Alles hiljuti vestlesin kahe intelligentse ja avatud noorega, kelle tõsiseks südameasjaks on meie neljajalgsete sõprade õiguste eest võitlemine. Nad kurtsid, et on inimesi, kes käsitlevad loomi suvalise vallasvarana, mitte rõõmu ja valu tundvate isiksustena. Mõte koerast, kanast või elevandist kui isiksusest näib esiti veidravõitu, kuid eelmisel nädalal kohtus õigeks mõistetud loomapiinaja juhtumi taustal asusin loomade õiguste üle sügavamalt mõtlema. Vähe sellest – minu kolba alla kerkisid mõttekobarad, mis sisaldasid küsimust, mida üldse tähendab elu? Kas inimene peaks kõiki elusorganisme käsitlema inimlikult, aupaklikult või… nagu hullunud kiskja?

Õnneks on teema loomade õigusetusest nüüd teravamas värvigammas avalikkuse ette kerkinud. Kasside, koerte ja teiste koduloomade eetilisest kohtlemisest saadakse meil üldiselt aru, mistõttu mõistetakse hukka ka vastutustundetud loomapidajad. Probleem on siiski laiem ega hõlma ainult Eesti õigussüsteemi auke, mis võimaldavad piinajatel puhta nahaga pääseda. Loomade õigused kalduvad otsapidi filosoofide kurvilisele rajale ning sellest ka eespool esitatud küsimused.

Loomakaitsjatel pole Eestis piisavalt võimu. Eesti Loomakaitse Selts on oma praegusel kujul tegutsenud 2000. aastast peale ning mittetulundusühingu vorm ei anna seltsile tõhusaid vahendeid loomade väärkohtlemise vastu võitlemiseks. Palju tööd annab veel avalikkuse valgustamises ära teha. Praegu kuulub Loomakaitse Seltsi umbes 700 liiget, kellega liituvad sadakond vabatahtlikku. Aktiivseid liikmeid võib üles lugeda 50. Need arvud on väiksevõitu, kui piiluda II ilmasõja eelsesse vabariiki, mil loomakaitseliikumisest võttis osa ligi 10 000 inimest. Loomapiinajad on seega veel ühed nõukaajal küpsenud mõrud viljad.

Inimesed, kellega mina rääkisin, ei piirdu pelgalt koduloomade kaitsega. Mõlemad kuuluvad pisut radikaalsema suunitlusega liikumisse Loomade Nimel, mille eesmärgid on avaramad, ambitsioonikamad – ja mis seal salata – idealistlikumad.
Mõningaid Eesti loomaõiguslaste ideid:

- loomade halb kohtlemine inimese enda mugavama elu ja lõpmatute vajaduste rahuldamiseks pole eetiline
- loomad väärivad tähelepanu ja hoolitsust ning nende ärakasutamine on vale
- loomadel on õigus kannatustevabale elule, neid ei tohiks kasutada toiduks, meelelahutuseks, katseteks ega kehakatteks

Loomaõiguslased propageerivad täistaimetoitlust ning leiavad, et loomafarmid (eriti sellised, kus isenditel on vähe ruumi, kehv valgustus ning neid hukatakse julmade meetoditega) tuleks sulgeda. Liha, piima- ja munatooted on vaid loomade lakkamatu ekspluateerimise tulemus. Taoline mõte võib uue grillihooaja hakul lausa ketserlikult kõlada, kuid tõetera siin ei puudu. Kõik koduloomad on aretatud inimese enda vajaduseks ning seega poleks looduse seisukohalt midagi lahti, kui lehmad, lambad, sead ja kanad meie planeedilt haihtuks.

Peamiselt on Loomade Nimel aktivistid, kelle hulga võib üles lugeda kahte paari käsi appi võttes, saanud tähelepanu karusnahavastaste pikettidega, üks sellistest toimus viimati kevadtalvel Tallinnas Viru tänaval. Samas tuleb silmas pidada, et Eesti loomaõiguslased ei ole nii radikaalsed nagu nende sõsarorganisatsioonid mujal maailmas. Karusnahakandjaid pole seni punase värviga üle valatud ega tänavail alasti meelt avaldatud. Loomade Nimel ei poolda kriminaalseid lähenemisi ning püüab rõhuda peamiselt inimeste mõistlikkusele. Olulisim on pidev teavituskampaania, ehkki Eesti meedia on püüdnud loomaõiguslastele halbu silte külge kleepida, kogu liikumist naeruvääristada ja südamevaluga organiseeritud üritustest skandaali välja imeda. Jääb vaid imetleda nende noorte visadust, kes kurjade pilkude kiuste oma igati õigustatud ning faktidel põhinevat sõnumit levitada püüavad.

Suhtumine loomaõiguslastesse peegeldab halastamatult kommunismijärgse sumbunud ja kohati ultrakonservatiivsusse libiseva ühiskonna kitsaskohti. Rohujuuretasandil tekkinud kodanikuliikumist üritatakse madaldada ning suur osa rahvast laseb end petta loomaõiguslaste kohta ringlevatest vääraist stereotüüpidest. Peaaegu olematu meeleavalduskultuur on kaasa toonud meeleavaldajate tembeldamise veidrikeks, kel pole lihtsalt vabal ajal muud teha kui Raekoja platsis plagudega vehkida. Rääkimata sellest, et leidub inimesi, kelle arvates tuleks esmajoones tagada inimõiguste kaitse ning alles siis loomade peale mõtlema hakata. Kui selline ilus päev vaid saabuks…

Ehkki loomakaitse selts ja Loomade Nimel tegutsevad mõnevõrra erinevatel filosoofilistel alustel, on nende kaugem eesmärk sarnane. Austades loodust, vähendades kannatust maailmas ning suhtudes kõigisse elusolendeisse kui iseendasse, suudetakse luua moraalsem ning empaatiavõimelisem õhkkond ka inimeste jaoks. Meiegi oleme ju loomad.