Hiljuti elasin kodulähedases toidupoes osteldes üle madalama järgu šoki. Põikasin nimelt nende riiulite vahele, kus lebab kottide viisi rosinaid, pähkleid ja muud näksimismaterjali ning hakkasin pooljuhuslikult ühe krabiseva paki sisu uurima.Tšiili, Hiina, Iraani ja USA päritolu rosinad, kuivatatud datlid, aprikoosid ja värvilised ananassitükid vahtisid nii süütult vastu, kuid nende säilitusaineks oli etiketile märgitud - palun trummipõrinat! - vääveldioksiid. See tähendab väävlisgaas! Need, kes pole keemiatundidest palju poppi visanud, teavad, et tegemist on elusorganismile ülimalt mürgise ainega. SO2 on laastavate happevihmade peasüüdlane, mille tõttu hukkub saastatud aladel tuhandeid loomi ja lugematul hulgal taimekooslusi. Säilitusainena esinedes kasutab väävlisgaas varjunime E220 ning poeb sageli ka veinide sisse.
Ehkki võib arvata, et kuivatatud puuviljades sisalduv vääveldioksiidi hulk on imeväike ega kujuta inimese tervisele mingit ohtu (seda kinnitavad muidugi esmajoones tootjad-turustajad), tasuks taoliste ainetega reostatud kaubaartiklitest siiski eemale hoida. Täna müüvad sulle magusaid rosinaid, homme mugava kirstu.
Ka paljudes karastusjookides varitsevat naatriumbensoaati ja teisi kõlavate nimedega säilitusaineid ei oska ostjad millegi kohutavaga seostada, kuid isegi teadlased ei ole päris ühel nõul, milline mõju aktiivselt kasutatavatel konservantidel inimestele tegelikult on. "Teatud" terviseriskide puhul soovitatakse E-ainetest loobuda. Paraku ei tea enamik inimesi, mis meie sisemises keemialaboris õieti toimub ning millised ained võivad seal "plahvatusi" esile kutsuda. Halvemal juhul selgub see alles surmatunnil, kuid põhjused maetakse õndsas teadmatuses maha.
Isegi kui väävliühendiga konserveeritud näkse süües on raske tervisekahjustuse saamine nullilähedane, peab tarbija alati silmad lahti hoidma ning tõsiselt aru pidama, kas tasub ikka usaldada tootjaid, kes mürkidega nõnda kergekäeliselt ümber käivad.
Ehk paisatakse järgmisena müüki kuivatatud karumustikad?
