Karamelli-maigulise poeesiaga täidetud Vana-Kreeka müüt kõneleb Psyche-nimelisest neiust, kelle kosmiline ilu nakatas kadedusetõvega koguni Aphrodite enda. Õelusest sinetav ilu- ja armastusjumalanna andis oma pojale Erosele (tuntud ka Amori ja Cupidona) käsu panna neiu armuma kõige koledamasse olendisse maailmas. Kõlab nagu leebem variant "Lumivalgekesest"? Jah, Psyche ongi kristuse-eelne Lumivalgeke, ehkki pöialpoisid selles loos ei askelda. Eros tõstab vibu, et lasta uinunud neiu südamesse saatuslik nool, kuid tardub siis tema ilust lummatuna paigale. Ta pillab noole jalale ning armub ise Psychesse.
Müütjas mõistulugu rõhutab hinge ja armastuse vältimatut liitu. Armastus ei murra hinge, vaid hing vallutab armastuse. Psyche ja Erose lugu on inspireerinud kümneid, sadu - ehk isegi tuhandeid kunstnikke, poeete ning trubaduure. Loos, mille kreeklased maailmale pärandasid, põimuvad imeilus inimlikkus ja õrnkarge jumalikkus nagu võib näha ka sellel Poola-Leedu kuningriigi õuekunstniku Michelangelo Palloni baroksel maalil.
Psyche ei tähenda kreeka keeles pelgalt hinge. Sama sõna käibib liblika kohta. Neist kütkestavatest seostest kannustatuna on Psychet kujutatud sageli liblikatiivulise kaunitarina. Iidsetes šamaanikultuurides ilmutas inimeses pesitsev hingeloom end mõne putuka, paljudel juhtudel just liblika kaudu. Habras vaimne aine, ühtaegu tajutav ja tajumatu, õhust kergem ja kauneim kogu maal...
"Kaljude ja kameeleonide" sametmusta esikaant ehib olevus, kes kuulutab oma õrnusest ja lühikesest east hoolimata eluväe üleolekut sünkjatest varjudest, vabaduse võitu vangistuse ja ilu trimfi inetuse üle. Võluva kokkusattumusena õnnestus mul eile sama olevus - pääsusaba - esmakordselt pildile püüda. Ta võnkles õhukesi kirevaid tiibu laperdades sirelikobarate vahel, peitis end kaamerasilma eest lehtede taha, kuid lõi siis viimaks rüü valla. Millise inimese ilus hing ta küll olla võis?
