Igal jaaniõhtul kuuldud korra mere kaldal haledat nutuhäält. Nutmine kestnud mõned silmapilgud, siis jäänud kõik jälle vagusi.Üks noormees hakanud lugu järele arvama, et kas nutja ehk mõni näkk ei ole. Ka olnud igal jaaniõhtul peale nutmise plahvatust kuulda, nagu oleks mõni asi vette kukkunud. See teinud noormehe arvamist ikka kindlamaks.
Noormees läinud targale selle asja pärast rääkima. Tark vastanud: "Seal elab vist mõni näkk või veeneitsi. Et ta nutab, on ta vist õnnetu, on vist kogemata sinna juhtunud!"
Tark mõtelnud tüki aega ja ütelnud veel: "Enne ei või me midagi parata kui jaaniööse. Siis peame mõlemad valvama minema. Kui ta jälle nutab, peame lugu ligemalt vaatama. Saab siis näha, mis saab!"
Viimaks jõudnud jaaniöö kätte. Tark läinud noormehega paati. Oodanud näkineiu ilmumist.
Saanud päike looja läinud, astunud keegi kivi otsa ja hakanud nutma.
Tark ja noormees sõitnud paadiga salaja nutja neiu selja taha. Tark hakanud neiu õlast kinni, löönud pahema jala kannaga kolm korda neiu pihta ja ütelnud: "Ära põgene! Ära põgene!"
Nutja neiu tahtnud küll vette hüpata, aga olnud korraga nagu kivi külge kinni valatud. Pööranud ümber ja ütelnud: "Olge terved, et mind olete päästnud. Mina olen näkineiu veeema valitsuse alt!"
Tark ja noormees viinud neiu koju. Pärast võtnud noormees neiu enesele naiseks.
("Veeneitsi mehe naeseks" - Matthias Johann Eisen "Näki raamat")
Muinaslood surelikust mehest, kes enesele vetevallast pärineva mõrsja leiab, on levinud nii Lääne-, Põhja- kui Vahemere kallastel. Enamasti lõpevad taolised lood minoorses helistikus - neiu ei suuda inimeste keskel kohaneda ning hülgab mehe, et tagasi vesisesse kodukanti naasta. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti kurjade vaimudena, kes väeti iseloomuga kahejalgseid ahvatlevad ja hukutavad. Ohtlikud veteneiud russalkad tegutsevad ka slaavlaste mütoloogias, nende kolleegideks võib pidada kreeka sireene, kelle kütkestava lauluhääle vältimiseks lasi Odysseus oma meestel kõrvad vahaga kinni toppida ning ennast laevamasti külge siduda, et nurjatutele ihadele mitte järele anda.
Eisen kirjutab: "Kõik seletused juhatavad meid ikka selle juurde, et näkk paha vee vaim on, kes inimeste vasta alatist sõda piab. Niipea kui paras silmapilk tulnud, katsub näkk seda alati oma võimuse suurendamiseks tarvitada. Kas juurde tulnud vägi, see on upunute hinged, sinnasamasse näkiks jäevad, kuhu nad upunud, kas nad endiste näkkidega ühesuguse võimu astme peal seisavad, selle kohta ei anna rahvasuu tavalisesti vastust." Näkkide elupaigad peituvad meres, jõgedes, järvedes, kaevudes, tiikides ja suuremates allikates. Kus vesi eriti ägedalt keerleb, seal pidavat mõni aktiivsemat sorti näkineiukene pesitsema.
Näki kujus on midagi eevalikku - mehed on kippunud läbi pika ja pimedavõitu ajaloo naise seksuaalsust ohurikkaks omaduseks pidama. Naine tekitab iha. Tema side loodusega on tugevam kui meestel, kes traditsiooniliselt kultuuri ja tsivilisatsiooni ülalhoidmisega tegelevad. Naissoo tsükliline, kuufaasidest sõltuv veritsemine on süstinud meestesse ebakindlust ning lausa kabuhirmu - verevalamine (sõda, küttimine, jumalatele ohverdamine) on olnud ikka meeste töö! Naiste emotsionaalsus, salapära ja ürgne, sageli varjatud metsikus ei väljendu kusagil selgemini kui nois lugudes, kus vetevalla neiud nõtke helkleva sabaga sulpsavad. Igas naises on peidus väike näkk.
Joel, "Kaljude ja kameeleonide" peategelane, võrdleb oma kallimat samuti näkiga. Lummavalt kaunis ja rikas tüdruk oleks tema jaoks nagu teisest maailmast pärit vaimolend, kelles pulbitsev metsik vägi sõlmib lahti ka Joeli allasurutud instinktid. Lihtsurelik poiss satub täielikult näki võlu alla. Korraga tahab Joel olla parem inimene. Kuid kas see eriline neiu suudab omaks võtta uue maailma, kust puuduvad värvirohked korallid ja lõputu pärlitesära? Muinasjutud korduvad ikka ja jälle, siinsamas meie ümber ja meie endiga. Õnnelik lõpp nõuab aga hiiglase pingutust ning haldjatõugu ristiema võlukepikest.
Illustratsioon: Frederic Leighton "Kalur ja sireen"
Illustratsioon: Frederic Leighton "Kalur ja sireen"
